Väärikus



ProosaRedigeeri


  • Härrasmeheks olemise kirjutamata koodeks läheb tagasi rüütliaegadesse. Seda on vorminud renessanss ja reformatsioon, valgustusaeg ja romantiline tundekasvatus. Seda on püütud sõnastada lugematutes käitumisõpikutes asjassepühendamatutele, aga omandatav oli ta ainult kasvatuse ja jäljendamise kaudu. Siseringis olijatele olid uustulnukate kohmakad püüdlused olla nendesarnane koomilised ja jultunud. Vahel olid püüdlused liiga innukad, vahel lõi välja madalama päritoluga seotud peenetundelisuse puudumine. Emma kaks alternatiivset peigmehekandidaati illustreerivad just sedasorti puudujääke. (lk 538-539)
  • Naeruväärne episood Emma kesise joonistusega, mida Mr Elton ülistab kui kunstiteost ja laseb Londonis ära raamida, annab tunnistust tema ülipüüdlikkusest ja see ei ole härrasmehelik. Härrasmees tunneb mõõtu ja piire ja ei kunagi äärmustesse. (lk 539-540)
  • Mr Eltoni väljavalitu Miss Augusta Hawkins on "uue raha" matsluse ja vulgaarsuse karikatuurne kehastus. Ta on pärit Bristolist, mis oli tollal räpane sadama- ja tööstuslinn, mille rikkus pärines suuresti Atlandiülesest suhkru- ja orjakaubandusest. Südalinna kohal hõljusid klaasipõletustöökodade mürgised aurud ja suhkrutööstuse vägev lehk. [---] Seisuslikult on Mr ja Mrs Elton võrdsed, aga naisel puudub seltskondlik lihv. Nagu uusrikkale kohane, on ta ülepakutult riides, endast üliheal arvamusel, harimatu, taktitu ja häbematu. Näib, et tal on rohkem raha, kui Mr Eltonil, sest viimane on oma naisest vaimustuses ja joondub kõiges tema järele, kaotades oma viimasegi väärikuse. Kombekus ja hea toon asenduvad kiiresti kättemaksuhimulise väiklusega, mis kulmineerub Harrieti väljakutsuva alandamisega ballil. Üks härrasmees ei saaks enam madalamale laskuda. (lk 541)


  • Tüdrukut hakkas aga kuri kohe jälle kiusama, ta jätkas poolelijäänud pärimisi:
"Kas sa teda vaatama ei lähe?"
Poiss mõistis, kelle kohta see pärimine käis, ta naeris:
"Kui lipsu saan, siis lähen."
"Peab siis just lips olema?"
"Peab!" kinnitas poiss ja tõusis istuli. "Kui nii kaua pole nähtud, peab pojal lips olema, kui ta läheb ema vaatama."
"Ma kingin sulle lipsu..."
"Kingitud lipsuga ei lähe, peab oma teenitud olema."
"Kas sa siis niipalju ei jõua? Osta ära!"
"Palja ihu peale seda ei seo," lõpetas poiss jutu ja laskus kummuli, surudes nüüd näo tüdruku rüppe, otsekui mõista andes, et küllalt, rohkem ta ei räägi. Ja palju kaugemale sel õhtul ei jõutudki. (lk 30)
  • Veera Saar, "Kivitassija", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 27-32


  • Tarumi Jaak vahetas tühja koti teise kaenla alla ja lisas sammule pikkust. Tema vaba käsi viskas hoogsaid kaari, kuid jalg jooksule üle ei läinud. Mehel ei passi joosta, ja Tarumi Jaagu taolisel, kes elus juba igasuguseid päevi näinud, liiatigi mitte. Kõik need külavahetanumad, mis ta tänagi läbi pidi kõndima, käis ta ühesuguse väärika sammuga, kuigi hing oli elusat tuld täis, nõelutud kott kaenla all ühteviisi tühi ja taskupõhjas ainult peotäis kõlisevat metalli. (lk 38)
    • Veera Saar, "Puud otri", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 38-41


  • Jooksmist-sibamist oli tal palju, küll laste, küll loomade, küll kõige muu pärast, aga ometi muutus ta päev-päevalt ümaramaks ja see ümarus oli juba niisugune, mis enam väheneda ei tahtnud. Perenaisele see teadagi sobis, see lisas talle väärikust ning tõstis Tollimäe tähtsust. (lk 53)
  • Praegu polnud sellel poisil veel rasvaraasugi, olid üksnes kondid ja musklid ja sa uskusid, et poeg peaks sulle küll tänulik olema, et sa ta juba põlvepikkuselt tööle sundisid. Aga ühel päeval, kui sa riivamisi sellest märku andsid, lootes kiitust teenida, ajas poiss jalad harki, tõstis käed üles ja pahvatas:
"Vaata, siin on su töö ja tugevus — mu käed ei lähe enam sirgeks! Sinu talu pärast pean ma nüüd surmani kõverate kätega ringi käima!"
Ta sülitas ja raputas rusikaid, nagu tahaks ta nendega sulle kallale tormata, ja sa märkasid alles nüüd, et su poja käed on küünarnukkidest kanged, poiss ei saanud neid enam päris sirgeks ajada. Sa ei mõistnud, kuidas on see võimalik, et sinu käed, kes sa olid pidanud võõrast teenima, olid sirgemad kui su pojal, kes ometi kasvas oma vanemate talus. Alles ajapikku hakkas sulle selguma, et sinu käed oli päästnud asjaolu, mida sa seni kõige suuremaks alanduseks olid pidanud — kümme aastat karjasepõlve. Tollimäel ei saanud ükski poeg kümmet aastat karjas käia, perepojale poleks see sobinud ja talu teised tegemised poleks seda lubanud. (lk 57-58)
  • Veera Saar, "Surnuist ei räägita...", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 47-70