Viha

(Ümber suunatud leheküljelt Vihkamine)

Viha on tugev ebameeldiv emotsionaalne reaktsioon tajutavale provokatsioonile, haigetsaamisele või ohule.

"Achilleuse viha", kunstnik Giovanni Battista Tiepolo kujutab kreeka kangelast Achilleust ründamas kuningas Agamemnonit.

ProosaRedigeeri

  • I. Üliõnnelikul ja hävimatul olendil pole endal muresid ega põhjusta ta neid ka kellelegi teisele. Nii ei koorma teda ka viha ega poolehoid; kõike sellesarnast kohtab vaid nõrga juures.
    • Epikuros, "Peamised arvamused" ("Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771-781)




  • Teadke, et need, kes teile vihavaenu jutlustavad, ei tule teid lunastama.


  • Nii näiteks on igapäevane askeldamine, mida ma vihkan, minu jaoks - olme. Kellegi teise jaoks võib just see olla - poeesia. Ja rännak ei tea kuhu ilma otsa (seda ma jumaldan!), vihmas (seda ma jumaldan!) - on minu jaoks poeesia. Teisele võib see olla olme. Pole mingit olmet iseeneses. Selle tekitab ainult meie vihkamine. Niisiis, kogu materiaalsus, mida sa vihkad, ongi - olme. Olme: vihatav silmanähtavas.
    • Marina Tsvetajeva kirjas Valentin Bulgakovile, 2. jaanuaril 1926, rmt: Marina Tsvetajeva, "Elu tules. Pihtimused", koostanud Tzvetan Todorov, tlk Mirjam Lepikult, 2007, lk 274


  • Külasse ilmusid sakslased väga harva: siin polnud neil midagi teha, siin puudusid väljavaated moonamuretsemiseks, siin puudusid mugavustega elamud, lossid või vannitubadega villad. Külaelanikud võisid sakslasi näha ainult R... linnas, kuhu nad tahes-tahtmata pidid sõitma sisseoste tegema, turule või komandantuuriga asju ajama... Oma külas võisid nad bošše vihata täiesti segamatult, alati valmis neile passiivset vastupanu osutama siis, kui nad võisid seda teha ilma hädaohtu sattumata, sest riskida nad ei armastanud.
    • Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962, lk 24-25


  • Vihkasin teda kõige rohkem ühe asja pärast: ta polnud suuteline imetlema mu maja. Ta ju ometi pidi märkama head mööblit, kardinaid, kulda, hõbedat ja valget, raskeid karuseid musti vaipu... Kuid ta ei öelnud midagi. (lk 20)
  • Seisime mõne minuti käest kinni hoides ja vaikisime. Meil polnud millestki rääkida. Siis hiilisid mu sõnad näotult tagasi vanale teemale: "Need inimesed, kes sinust sõltuvad... ma ei salli, et sa lased neil... sa oled seesmiselt tühi, sinus pole midagi... Nad hävitavad su!"
[---]
"Nad ronivad su voodisse. Söövad su toitu. Lõikavad ajalehtedest artikleid välja ja saadavad neid sulle. Nad kõik on ilged tatised tüübid. Kas sa siis aru ei saa, et nad sind vihkavad? Nad tahavad, et sul läheks niisama halvasti nagu neil endil. Nad suitsetavad sul voodis, et su maja maha põleks ning sa ise koos sellega..." Puhkesin taas nutma. (lk 21)


  • Minu sõber X, see, kelle tütar öeldakse olevat geenius ja kelle naist pole keegi näinud, see X ei saa minu vanematega läbi, ei talu isa juttu põhimõtetest, korrastatud universumi põhimõtetest, millesse isa siiralt usub, kuigi ta on intelligentne inimene... X ei saa kellegagi ega millegagi hakkama. Ta kaotab kannatuse. On labane. Ta näeb, et ta ei valitse ennast, kuid ei suuda peatuda. Kord leidsime tema auto tuuleklaasilt trahvikviitungi. Ta krahmas selle sealt ning rebis väga vihaselt tükkideks. Siis, märganud minu üllatust, püüdis ta seda naljaks pöörata: näksis kviitungit naljatlevalt hammastega. Ta ta on nõrk nagu kõik vihased inimesed. Ta laseb mul nina ees ukse kinni lüüa. Näen kurvastust tema näol, kuid ta laseb mul minna; miks on ta nii hoolimatu ja nõrk...? (lk 29)
  • Kohtume olematus, ilmetus X-punktis, hotellitoas, nimetus, lakkamatus ventilaatorite tuules, meie kaks, kes me igatseme olla üks selles võõras dimensioonis, kus kõik on võimalik. Alles hiljem, kui ma auto poole kiirustan, tunnen nördimust ja raevu... Miks ei osta ta mulle midagi, miks ei muretse ta meile tuba, midagi kindlat? Pikkade vabisevate lainetena tõuseb minus viha tema vastu, haarab mind üleni. Ma ei taha temaga abielluda. Möönan isegi halvimat: püüdes temasse mitte armuda, mõtlen, et ei armasta teda isegi hetkel, mil ta minusse tuleb, näen teda mõttes lennukisse astumas ja mu elust kadumas. (lk 37)
  • Sooviksin väärida teie vihkamist. Kuid alles hiljuti kohtasin Fisheri fuajees oma mehe kunagist töökaaslast, igavest lurjust, ning ta ütles: "Te näete kohutav välja, mis teiega juhtunud on? Te olete nii kõhnaks jäänud!" Ta võttis mul pihast kinni ning tõmbas kleiti kehast eemale, et näidata, kui lai see mulle on, ta ei jätnud imestamist minu kõhnuse üle ning ei lasknud mind vabaks. Pooleldi kiilaspäine, roosapõseline lojus, kes põhjapiirkondade ülevaatajana oma varanduse kokku lõi, ennast sellest seakünast täis ahmis. Tean temast kõik. Politikaan, keda kunagi kuhugi ei valita. Kuid ma usaldan nende etturite pilku, nende tulist, teravat taju. Nende eest ei jää miski varjule. "Kuu aja eest," ütles ta, "olite ilus naine." Miski minu elus pole mulle nii haiget teinud kui see märkus. Kuu aja eest olite ilus naine... (lk 39)
    • Joyce Carol Oates, "Saatmata, kirjutamata kirjad", tõlkinud Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, 1977, lk 27-49


  • Iga kord, kui ema Lindale pilgu heidab, tõmbubta otsaesine väikestesse kortsudesse, nagu ei tuleks talle meelde, kes Linda on.
"Tead, põngerjas, keegi ju ei tahtnud sind," ütles ta kord Lindale. See oli siis vaid aastane. Ema oli maruvihane, ta seisis köögis, kus ta parajasti põrandat pesi, ja karjus: "Keegi ei tahtnud sind, see oli pagana juhus. Juhus!" Olin nii üllatunud, et ei teadnud, mida mõelda, ma ei teadnud, kas vihkan oma ema või mitte, kuid hoidsin seda kõike saladuses... ainult mu sõbrannad teavad, ja ma ei räägi sellest isegi pihil. Keegi ei pane mind rääkima. (lk 83)
  • Kui ta on liiga palju joonud, võitlevad temas viha ja heldimus. Ta võitleb nende mõlemaga, nagu seisaks ta, käed puusas, jalad harkis, tugeva tuule käes. (lk 84)
  • Lähen läbi rahvarohke baari ja tajun, et inimesed mind vaatavad. Mu lokid läksid tänase niiske ilmaga välja, jalad on liiga peenikesed, keha on lame, mitte vormikas nagu Marianil — tahaksin kuhugi peitu pugeda, nende eest oma nägu peita. Vihkan seda lärmakat paika ja neid inimesi. Isegi muusika on siin inetu, sest et nemad seda kuulavad. (lk 84)
    • Joyce Carol Oates, "Neli suve", tõlkinud Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, 1977, lk 72-90


  • Teadagi, et viha tuhmistab mõistuse ära, taiplikkus ja tasakaalukus ei mahu ägeduse kõrvale.



  • Angie ise ei vaadanud uudistesaadet. Nii nagu vangid ikka, kelle paljas eksistents sõltub vangivalvuri tujudest ja meeleoludest, jälgis ta Tony nägu, taipamaks, kuidas too ekraanil näidatavale reageerib. Naine oli õppinud ära tundma ohumärke, seiku, mis viisid Tony metsikusse raevu. Mõnikord mõjusid talle halvasti valimised; samasugust reaktsiooni põhjustas ka mitmesuguste kuritegude eest arreteeritud inimeste nägemine. Angie oli tähele pannud, et mõningaid arreteerituid, eriti neid, kel oli tegu narkoäriga, paistis Tony isiklikult tundvat, kuid naine hoidis oma tähelepanekud diskreetselt enda teada.
    • J. A. Jance, "Kõrbelõõsk", tlk Karin Suursalu, 1994, lk 91-92


  • Tundsin, kuidas minus tõusis viha selle mehe vastu, kes väitis end olevat minu isa, ja et ta tahtis minu ema maha jätta ja nõudis minult, et ka mina oma ema maha jätaksin.
Minusse asus tühjus. Mulle aitas, ma ei tahtnud enam mitte midagi. Ei õppida ega töötada talumeeste juures, kes käisid iga päev mu ema keppimas.
Mul oli ainult üks soov: ära minna, kõndida, surra, kõik oli mulle ükskõik. Tahtsin minna kaugele, mitte enam tagasi tulla, kaduda, sulada üheks metsaga, pilvedega, mitte midagi mäletada, unustada, unustada.
Võtsin sahtlist kõige suurema lihanoa. Läksin magamistuppa. Nad magasid. Mees magas ema peal. Kuu valgustas neid. Oli täiskuu. Hiigelsuur kuu.
Surusin noa mehele selga ja vajutasin kõigest jõust, et see tungiks hästi sügavale ja läbistaks ka ema keha.
Pärast seda ma läksin minema.
Kõndisin maisi- ja viljapõldude vahel, kõndisin metsas. Läksin sinnapoole, kuhu päike loojus, ma teadsin, et lääne pool on teisi maid, maid, mis on teistsugused.


  • Mõned negatiivsed omadused võivad olla nii täiuslikuks lihvitud, et see muudab nende iseloomu, ja härra Tulp oli teinud vihast kunstivormi.
See polnud viha millegi v a s t u. See oli lihtsalt puhas, platooniline viha, mis pärines kuskilt hinge roomaja-aegsetest soppidest, lõpmatu hõõguva vimma purskkaev; härra Tulp elas kogu oma elu selle kitsa piiri peal, kuhu enamik inimesi jõuab natuke enne seda, kui nad võtavad hoogu ja löövad kedagi korduvalt mutrivõtmega. Härra Tulbi jaoks oli viha algseisund.


  • [Tiffany Aching:] Ma ei karda sugugi, mõtles ta. Kui imelik. Ma peaksin kartma, aga ma olen lihtsalt vihane. See tähendab, et ma küll tunnen seda hirmu, mis nagu hõõguvpunane kera minus susiseb, kuid viha ei lase seda välja...


  • "Me ei tusatse. Vähemalt mina mitte. Ma lihtsalt ei suuda selle idikaga kaua ühes toas olla. Ta käib mulle närvidele. Ma vihkan teda. Ja ta pole mu vend. Pole kunagi olnud ja ei saagi kunagi mu kuradima vennaks. Tema võib-olla tusatseb, aga mina mitte. Ma lihtsalt ei kannata teda."
"No selge siis. Rohkem küsimusi pole. Sa ainult vaata, et terve maailm sulle varsti närvidele ei hakkaks käima. See ei tähendaks midagi head. Ma olen seda näinud. Pole just kõige ilusam vaatepilt," muheles Gerri ja viskas keset meie pisikest elutuba hundiratta. Üsna korraliku hundiratta, kui aus olla.
Mõtlesin Gerri sõnade üle pikalt järele. Tal oli õigus. Mulle käis juba praegu enamik asju närvidele. Võtame näiteks meie naabrimehe Arturi. Ma ei suutnud teda silmaotsaski taluda. Tema naine, tädi Leena, oli kena. Pakkus Karolile ja Karelile alalõpmata õunakooki. Peaaegu samasugust õunakooki nagu ema oli igal pühapäevahommikul teinud. Ainuke vahe oli selles, et tädi Leena pani oma koogi sisse ekstra palju õunu. Peaaegu kaks korda rohkem kui meie ema. Noh ja selle tädi Leena meest Arturit ma ei kannatanudki. Ta pahandas kogu aeg tädi Leenaga. Ma vihkasin seda. Ta muudkui vingus ja käsutas alalõpmata. Istus aga oma suures rohtukasvanud aias punasel lamamistoolil ja tänitas. Ja tädi Leena muudkui jooksis ja toimetas. Artur ei hoolinud isegi sellest, et tädi Leena pani oma õunakooki ekstra palju õunu.
Ja see polnud kõik. Mulle käisid närvidele veel kõikvõimalikud asjad. Näiteks ei suutnud ma silmaotsaski taluda vanamutte, kes tulevad bussi ja jäävad otse sinu kõrvale seisma ning vahivad sind sellise näoga, et kui sa nüüd kohe neile oma kohta ei paku, siis saadavad nad sulle homme hommikul kandid ukse taha. Ma oleksin neile muttidele ju nii ehk nii seda paganama istet pakkunud. Ma lihtsalt ei suutnud taluda, kui nad seda niimoodi norisid. Tunnen ennast sellistel puhkudel kohutavalt sandisti ning sellepärast ei istu ma bussis isegi mitte siis, kui peale minu pole seal hingelistki.
Ma vihkasin kooli, ma vihkasin õpetajaid. Mulle käisid närvidele lehed, mis sügiseti koos sopa ja prahiga asfalti katsid. Mulle käisid närvidele kehvad raamatud, mida inimesed ostavad ainult nende ilusate kaanepiltide pärast. Ma ei kannatanud popmuusikuid, poliitikuid, šokolaadikompvekke, kalleid restorane ega inimesi, kes oma nina võõrastesse asjadesse topivad. Ma vihkasin veel tervet hulka asju ja inimesi, aga ma ei viitsinud neid tollel hetkel meelde tuletada. Mu tuju oleks läinud muidu kohutavalt sandiks. Veel sandimaks kui see juba parajasti oli.
Gerri pani televiisori käima. Parasjagu tulid sealt mingid erakorralised uudised. Ameerika. Kõrged hooned. Tuli. Paanika. Surm. Ahjaa, ma vihkan ka suitsiiditerroriste.



  • Seejärel võttis tema üle võimust viha. Ta püüdis seda valitseda, sügavalt hingata ja rahulikuks jääda, kuid see ei õnnestunud tal. Keegi värdjas sõitis talle peaaegu sisse ja oleks ta äärepealt tapnud. Võinuks ka auto sodiks sõita, mis oli antud hetkel tähtsamgi. Selle auto esituled, mis ta teelt välja lennutas, olid kustutatud, kuid ta ei kuulnud, et too maniakk oleks minema sõitnud. Ta tuli autost välja ja tundis, kuidas raev temas pulseerib nagu veresoon kaelal. Ta tahtis kedagi lüüa. Ta polnud mitu kuud sellist tunnet tundnud ja viha mõjus talle nagu narkomaani kehasse imbuv mõnuaine, tekitades tuttava õndsustunde ja erutuseuima. Shetlandile saabumisest peale oli ta olnud viisakas ja mõistev. Ta oli oma masendust talitsenud. Nüüd oli see leidnud õigustatud sihtmärgi ja ta lasi selle vallale.
    • Ann Cleeves, "Surnud vesi", tlk Lauri Vahtre, 2019, lk 14-15



  • Mind huvitab eelkõige kollektiivne ja füüsiline mälu, kehamälu. Minu enda mälu on ju niivõrd lühike ja ma ei tea, palju üldse minus mind on. Sellega ma kogu aeg maadlengi ja mõtlen ning arutlen asja üle, et kas inimesel on hing, ja see ajab inimese täiesti hingest välja. Selles mõttes, et inimesed on selle küsimuse peale väga vihaseks saanud.
    • Maria Faust, intervjuu: Margus Haav, "Ma ei ole publikule karjane", Postimees, 31. august 2020, lk 18


  • Gansey tundis, et Ronan on üle kere pingul. Vihkamine moodustas tema ümber nagu teise kihi tugevat nahka. (lk 77)

LuuleRedigeeri

Sööge saia, sööge liha,
jätke jonn ja jätke viha!


Me joome kohvi, sööme saia,
ja kanget kohut mõistame,
ning rohkem suhkrut kohvi sisse
me pühas vihas paneme.

  • Anna Haava, "Kohus" (kogumikus sarjast Väike Luuleraamat)


Issand, oh halesta mino henge
palava lätete vägevät iha,
halesta ahastust tundva henge
hullude mõtete mõtsikat viha.


sinu taga seisan mina,
mina taga seisab uus naine,
tema vastas uus mees.
Vaenuvahus mõlemad.

Allikata tsitaadidRedigeeri

  • See, kellel pole õigus, kuid ei taha seda tunnistada, saab alati vihaseks.
    • Haliburton
  • Kui sa ei suuda vastase argumentidele vastata, hakkad teda alatute nimedega hüüdma.
    • Elbert Hubbard
  • Enda vihast kinni hoida on nagu kuuma söe hoidmine, et sellega kedagi visata - põletada saad ikka sina.
  • Meil on nii palju usku, et panna üksteist meid vihkama, kuid mitte nii palju, et panna üksteist armastama.

VanasõnadRedigeeri

  • Kauaks sant kotiga viha peab; läheb kott raskeks, viskab maha, läheb ise külasse, võtab üles.
  • Kibe sõna kihutab vihale.
  • Mesi peiul, viha naisemehe suus.
  • Tööl viha juur, aga magus vili.
  • Viha ei kõlba asjaajajaks.
  • Viha laastab linnad ja põletab puud.
  • Viha viib vilja maast, kadedus kalad merest.
  • Viha võtab vilja põllult, pahandus suust palukese.
  • Vile (kärme) nutma, vile naerma, veel viledam vihale saama.
  • Vile nutma, vile naerma, veel viledam vihale saama.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel