Anna Haava
Anna Haava (sünninimega Anna Rosalie Haavakivi; 15. (vkj 3.) oktoober 1864, Pala vald, Kodavere kihelkond, Tartumaa, Haavakivi talu – 13. märts 1957, Tartu) oli eesti luuletaja, libretist ja tõlkija.
LuuleRedigeeri
Anna andeks, anna andeks,
et armastan sind, –
et ainumalt sinule tuksumas rind!
Ei iialgi loota küll tohi vist ma,
et sina mind, armas, võiks armasta' ka...
- "Anna andeks"
"Laulan oma Eesti laulu"Redigeeri
Tsitaadid väljaandest: Anna Haava, "Laulan oma Eesti laulu", Tallinn, 1996.
Mull' Vanemuine kandle andis
Kesk pilksel ööl,
Kätt õnnistades pähe pani,
Kui surm ju tööl:
"Mu tütar, laula kurval tunnil,
Saab aitama.
Kui rind sul paisub õnne sunnil,
Siis laula ka."
...
Ei katkend kannel. — Mis nüüd teha?
Ei elu jõed
Veel igaviku merde lähe,
Kus alal tõed.
Ehk võtad andeks anda mulle,
Mu kodumaa,
Kui astun sinu õuedele
Mu lauluga.
- "Sisseminekuks", lk 9
Miks on sõudvel õrnad hääled,
Kohisemas kose keeled?
Miks on ärkvel lootus'-ilu,
Põgenemas vaikne vilu?
Mis sa tahad, kevade?
- "Mis sa tahad, kevade?", lk 10
Ei tule uni. —
Õhtu kujud
Virvendavad: tuulte tujud
Kandvad kaunid kaugemale,
Toovad teised lähemale —
Rahutu mu meel.
...
Ei tule uni- —
Küll ta sõuab,
Rahu suur mu laugel' jõuab:
Uinuma jään tähe valgel;
Õnne jume veel mu palgel —
Valgeist õitest pärg.
- "Ei tule uni", lk 11
Sina oled kelm,
Mina olen kelm —
Kelmid me mõlemad.
Sinu silm
Minu ilm.
Ilm on külm —
Kurb mu silm,
Kelmust ei kusagil.
- "Sina oled kelm", lk 12
Imelikud sinu silmad:
Nagu pehmed ööde ilmad,
Säravad kui taevatähed;
Näen neid ikka, kui ka lähed
Ära kaugele...
Imelik! imelik!
- "Sinu silmad", lk 14
Oh ära karda, kallis,
Ei ma sind tülita!
Ei iialgi su armu
Sult taha kerjata:
Võin uhkelt, külmalt, võõralt
Su silmi vaadata —
Võin vaikselt nagu vari
Sust mööda minna ka;
Võin lahkelt rannal sõuda
Ka ilma sinuta. —
Võin aga põue põhjas
Sind kanda keelmata.
- "Võin", lk 15
Kanarbikus kasvasin,
Sambla süles sirgusin,
Kaste külm mind kaisutas,
Pilve puhkel paisutas:
Olen nõmmelill.
...
Oleks sügis, sureksin,
Sambla süles närtsiksin!
Ei või õnnel hõisata
Ega leinal laulda ka:
Olen nõmmelill.
- "Nõmmelill", lk 17
Kenam õis, kes koidu algel
Õhkusid nii armsasti
Ja ka vara päevapalgel
Hiilgasid veel hellasti, —
Miks sa närtsind? Priiuspidu
Alles algab isamaal.
Miks sind võttis surmaidu
Tulevase õnne raal?
Tasa lehvib luulevaimu
Leinas üle Maarjamaa,
Leinab, et ta kallim kaimu
Lahkund, kadund Koidula.
- "Koidulale", lk 23
Taaralaste targad pojad,
Eesti vaprad vennaksed,
Ehitage rahukojad
Endi keskel ülesse!
Üksmeel astub võimsal sammul —
Eesti elu edeneb,
Vili kasvab, lokkab rammul;
Tulevik teid õnnistab.
- "Ehitage rahukojad", lk 24
Emakeel, su kaunis heli
Sütitab mu südame,
Tungib jumalikul tulel
Minu põue põhjasse.
...
Kahetsen, et kaua oli
Kaetud su ilu mull'.
Et sa harimata, vaene,
Kuulsin eluhommikul.
Vihkamist ja vaenu valjut
Tõotati mulle ka,
Kui sind kallimaks ma keeltest
Julgeksin kord pidada.
- "Emakeel", lk 25-26
Kelle elu õnnerikas,
Lapsepõli päikserikas,
Eluhommik armurikas,
Lõbus, laulu-, lillerikas:
Selle rind on rõõmurikas,
Selle loomus lõburikas,
Selle suu on sõnarikas,
Sellel ilm on ilurikas.
- "Kelle elu õnnerikas", lk 29
Väsind olen — väsind —
Usu, kallis, mind!
Vaikigu kõik laulud,
Vaikseks jäägu rind!
Väsind olen — väsind,
Kallis isamaa,
Sinu mulla põues
Tahaks puhata.
- "Väsind", lk 33
Jumalaga, kohav laasi!
Jumalaga, ilus ilm!
Jumalaga, lahked laulud! —
Laulja rind on varsti külm.
Oh, küll oli õnnis laulda,
õie-aega kuuluta',
Leinas, õnnes laulu sisse
Ise ära sulada.
- "Ööbiku surm", lk 34
Ei saa mitte vaiki olla,
Lauluviisi lõpeta':
Vaikimine oleks vale,
Sunniks südant lõhkema.
Tahan õige tasa laulda,
Tasa kannelt helista',
Et ei sind, mu kõige kallim,
Lauluga ma tülita.
Aga kui torm minu kandlelt
Kostab siiski kõrvu suil',
Siis sa ise oled süüdi:
Miks nii armas oled mull'!
- "Ei saa mitte vaiki olla", lk 35
Ma olen näinud musti silmi:
Kui täheöö nad säravad —
Pea vaikivad, kui jutt on huultel,
Pea vaikselt palju sõnuvad.
Ma olen näinud sõstrasilmi,
Kes armsad olla mõistavad,
Kes aga iga tuule tõstel
Pea oma juttu muudavad.
...
Ma olen näinud sinisilmi,
Kes päikeselgelt sõnuvad,
Kõik' hinge salaohkamisi
Just nagu peeglis näitavad.
Ma olen näinud halle silmi,
Kes südant kartma panevad:
Sa hääd ja paha puhkamata
Näed nende läikes heitlevat.
Siis olen näinud halle silmi,
Kes targad ja ka kavalad,
Kes säravad kui haljas teras,
Kes vihatujul naeravad.
...
Kus rohelist on silme hallis,
Sääl Ahti vaimud valvavad...
Sa vaata ette! — häda sulle,
Kui kuidagi neid pahandad!
- "Ma olen näinud", lk 36-37
Ei laulikut vist taha
Ma kaasaks omale:
Kõik, mis tal meeles mõlgub,
Saab ilmsiks teistele.
Ei muusikanti taha
Ma kaasaks omale:
Ta tihti rõõmulugu
Lööb ohkel teistele.
Ei maalijat ma taha
Ma kaasaks vistist' ka:
Ei tea, kas võingi salli',
Kui kõiki maalib ta?...
...
Ei kohtunikku taha
Ma kaasaks omale:
Vist ikka õigust andma
Pean mina temale.
Ei vaimulikku taha
Ma kaasaks omale:
Tal raske jutlustada,
Kui talvel köhime.
...
Ja sõjameest ei taha
Ma kaasaks sugugi!
Mispärast? — ei ma seda
Vist tea isegi.
Ja nõnda igal teisel
On viga jällegi.
Mis saab sest viimaks saama? —
Jään ilma muidugi.
Kui aga keegi nendest
Mull' õige armas on,
Ja kui ma talle armas —
Siis lugu teine on.
- "Siis lugu teine on", lk 38-39
Üks kiitis mu säravaid silmi,
Ja teine mu kõlavat häält,
Ja kolmas mu kullaseid juukseid,
Ja mõni mu rõõmulist meelt.
- "Sellepärast", lk 40
Minu peig on kalamees,
Kõige hoolsam küla sees;
Tal on vene uhi-uus,
Uued noodad jõesuus.
Minu peig on lahke mees,
Sest ta on ka laulumees;
Ikka kõlab mere pääl
Tema ilus lauluhääl.
...
Minu peig on kalamees;
Keegi terve küla sees
Veel ei tea sest midagi —
Pole teada vajagi.
- "Kalamehe mõrsja", lk 41
Mis on luule paljalt sõnas?
Raske, kare hingele;
Aga muusikas ja laulus
Sulatab ta südame.
Õnnelik, kel õnneks antud
Tundmust häältes avalda' —
Oh, üht ilust laulu kuuldes
Tahaksin kord surra ma!
- "Mis on luule paljalt sõnas?", lk 42
Lee ääres ma seisin ja valvasin tuld
Ja vaatasin tulesse,
Ja tuli see leekis ja lõkendas küll
Ja paistis mu palgele.
— — — — — — — — — — — — — — — — — —
Mul oli, kui oleksin kuulnud su häält
Ja vastu sinule läind;
Et hämarik lävele libises ju,
Ei seda ma sugugi näind.
Lee äärest vist sala' üks vaenulik vaim
Läks mööda, taht' anda mull' suud;
Ma kohkusin mõttest, ta põgenes siis —
Ja väljas kohasid puud.
- "Lee ääres", lk 43
Hoia vahest aken lahti, _
Et võiks tuppa tulla tuul:
Tuhat tervist sulle saadan
Päeval, õhtul, hommikul.
- "Hoia vahest aken lahti", lk 44
Küll olin ma õnnelik õiekuul —
Ei seda või kirjelda' kellegi huul...
Ma mõtlin, et igavest nõnda see jääb,
Kuid lehekuu lennates ära siit läeb.
- "Küll oli ilus mu õieke", lk 45
Luule, see ei tule tuulest
Ega kuku käisest ka...
Ära sunni, ära keela —
Kõik see oleks asjata.
Luule, see on leekiv tõde,
Veri sinu südamest,
Seda pead sa ilmutama,
Hoolimata enesest.
- "Ei tule luule tuulest", lk 49
Köögis seisab — ootab, ootab
Meie armas emakeel...
Kulla härrad, prouad, preilid,
Laske tuppa eesti keel.
Laske tema lausa saali,
Paluge ta laudagi —
Imelikud eesti saksad,
Võtke mõistust vähegi!
Oma kurba maskeraadi
Ärge harrastage nii!...
Harjutage oma aju
Avaramaks ometi!
— — — — — — — — — — — — — — — — — —
Köögis seisab, ootab vahvalt
Paljukannatanud keel:
Saalis sasisevad õled,
Pillerkaarib kadak veel...
- "Köögis seisab", lk 50
Järv leegib eha paistel
Ja hiilgab nagu kuld —
Ja järve taga metsas
On näha õitsituld.
Ja kaugel metsa põues
Ju liigub muistne jutt,
Kui suve-ööde ilu,
Kui õnnis naer ning nutt.
...
See on mu kuldakallis,
Mu kaunis kodumaa;
Kuid koidul, päiksepaistel
Veel palju kaunim ta!
- "Järv leegib eha paistel", lk 51
Vanaema helde, lahke,
Oli kallis sinule,
Oli sinu lapsepõlve
Soojendaja päikene.
...
Kullerkupud, jaanililled
Eide haual õitsegu,
Tähe sära, päikse hiilgus
Kallist kalmu ehtigu.
- "Sinu vanaema", lk 52
Siin toredad ja suured linnad
Ja külad rohuaedades,
Siin kuulen kaunist laulu, mängu,
Näen rahvast uhkeis riietes —
Kuid keskel selle ilu sees
Mul põues kojuigatsus.
- "Võõrsil", lk 53
Kesk sügavat Venemaa metsa
On imeilus aas.
Küll õitsvad sääl kevadel lilled —
Sääl nagu paradiis maas.
Ja mööda voolab säält jõgi,
Nii vaikselt salaja —
Tad peitvad põlised pärnad,
Ta sügav otsata.
Sääl ööbik hõiskab ja kaebab,
Et süda sulab sul,
Ja nagu teisest maailmast
Sääl lehvib hommikutuul.
Kuid ära sa mine sinna,
Kui igatsus sul suur —
See jõgi on liiga sügav
Ja tema ilu liig suur.
Jah, vaikne vesi on sügav
Ja vaikne igavus suur —
Ja igavene rahu,
Küll see võib olla suur!
- "Kesk sügavat Venemaa metsa", lk 54-56
Tõnu tahtis bassi laulda,
Ja ta oleks laulnud ka
Toredat ja mõnus't bassi,
Nii et ime kuulata.
Aga kogemata puudus
Tõnul bassi tarvis hääl —
Ja ta tahtis ometigi
Esimene olla sääl!
...
Tõnu laitis bassilauljaid,
Laitis lahket tenorit,
Laenas naabrilt lõõtsapilli —
Algas uut ja võõrast viit.
Tõnu mängis — mängis — mängis —
Pilli katki tegi ta...
Tulevikus tahtvat Tõnu
Bassilauljaks hakata.
- "Tõnu tahtis bassi laulda", lk 57
Need vaenuvalla mehed
On otse sõgedad:
Kõik kihelkonna asjad
Nad hukka ajavad —
Ja ise kiitvad päevad, ööd,
Et teevad rahva kasuks tööd.
- "Vaenuvalla mehed", lk 58
Suur kontsert algab koidu a'al;
Kõik laulikud on juba sääl,
Nad haljaspuude oksadel
Ja õhus kõrgel üleval.
Ja kaasa laulvad lahke tuul
Ja lugemata lehed puul,
Kõik mets — ka oja kalda all
Ja näkineiud allikal.
Ja kuulamas on orud, mäed,
Kõik aasad, põllud tõstvad pääd,
Ja päike tuleb iluga
Suurt püha ühes pidama.
- "Suur kontsert", lk 59
Lenda, lepatriinuke,
Lenda üle suure vee,
Lenda kaugemale veel —
Minu armuke on sääl.
Tal on silmad nagu öö,
Kullast mõõk ja kullast vöö —
Seisab kõrgel kaljul sääl,
Vaade viibib mere pääl.
...
Lenda, lenda, lepalind,
Vii tall' tervist, palun sind!
Silmad tal kui tähte-öö,
Kullast mõõk ja kullast vöö.
- "Lenda, lepatriinuke", lk 60
Kui sa tuled, too mull' lilli, —
Lillekesi armastan.
Sügisel neid vähe leida? —
Ühestainsast küllalt saan.
...
(Palju lilli siin nad kandvad
Meelitelles minule —
Mitmest lillest leidsin kihvti
Minule ja sinule...)
- "Kui sa tuled, too mull' lilli", lk 61
Kõige ilusam luule,
See ilmub sõnata;
Ei igaühel' siin ilmas
Ta ennast ilmuta.
Kõige ilusam luule
Siin ilmas koduta —
Oh, ainult silmapilgud
Su juures viibib ta,
Kuid inimese hinges,
Sääl heljub surmani
Kui kauge, kaunis kaja
Sest luulest ometi.
- "Kõige ilusam luule", lk 62
Surm koputas, kutsus mind omale,
Kuid mina ütlesin: "Ei!"
Hulk elujulgust ja jõudu mul veel,
Seepärast ma minna ei või.
Siin eluvaevast ja -võitlusest veel
Ma tahaksin osa saada,
Siin tahaksin nutta ja naerda ma veel,
Ja loota ja kannatada.
- "Tõrkumine", lk 66
Mägede põues puhkab järv —
Suur, sügav, sinine,
Kui oleks taevas heitnud end
Ta vilu voogesse.
Mägede põues...
Metsroosid, uhked palmipuud
Ta kaldal kasvavad,
Ja läbi laante laiad jõed
Ta hõlma tõttavad.
Mägede põues...
- "Mägede põues", lk 67-68
Sa ole suurem kui su saatus
Ja kõrgem kõigist ohtudest;
Su tiibu, mis sind kõrgel' kandvad,
Sa ära heida enesest.
...
Kui merest sügavam su valu,
Maailmast suurem oht ja õud,
Kui piiramas sind surmavarjud
Ja nõrkemas ju sinu jõud;
Meelt sina ära siiski heida,
Ja põrmus ära rooma sa!
Veel tõsta silmi päikse poole,
Veel usu, looda, armasta!
- "Sa ole suurem kui su saatus", lk 69
Meie ei taha olla, ei ole
Vaikiv, ununev lehekülg
Aegade-raamatus:
Meie otsaette on kirjutatud
Elusõna!
Meie silmades säravad sädemed,
Meie põues lainetab julgus ja jõud,
Hoovab elu!
Meie ulatame käed pilvede poole!
Suure sihi poole:
Meie tahame elada ja kirjutada
Aegade-raamatusse...
- "Meie", lk 70
Mul oli väike vennakene,
Kalevite kaimukene —
Jalga seitse vast oligi pikk!
Katsus väike vennakene,
Süle suurust kivikesta —
Tõstis ja paiskaski kaugele.
...
Tule koju, kaimukene,
Rända koju, raudakäppa
Põrgumüürisid lõhkumast,
Sarviktaati sagamast.
Kaitse enne oma kodu,
Varja oma kallim vara,
Siis mine põrgut pahandama,
Sarviktaati tuuseldama,
Sest kui kõnnid sa koduta —
Rändad rõõmuta, rahuta,
Siis ei jätku sinul jõudu...
...
Mis sääl kumab koidukullas,
Paistab kaugel hiie-ilus?
See on kaunis eesti kodu,
Mehed kui tammed sääl tugevad,
Sõnas ja teos vägevad;
Naised nii uhked ja nägusad,
Südamest hellad ja viisakad.
...
Mis säält tuleb teesid mõõda,
Ruttab iga rada mõõda,
Laguneb ju laiemale
Nurmedele, niitudele,
Mägedele, orgudesse,
Metsadesse, nõmmedele?...
Tungib — tõuseb — paistab juba?!
Künnab soosid külvi maaksi.
Rabasid ju rohumaaksi,
Tungib —־ tõuseb kõrgemale! —
Paistab juba kaugemale! —
See on eesti töö ja tegu.
Sortsilased sajatavad,
Pahal meelel pajatavad:
"Ei ole sooski enam seisu,
Rabadeski enam rahu."
Nende rajad on rikutud,
Piiridele piirid pandud,
Nende riik on hädaohus!
- "Eesti kodu", lk 71-74
Mõõk ühes, Piibel teises käes
Ja ahnus südames —
Nii ristirahvas usutööd
Teeb paganate seas.
...
Kõik muutub eluvoogudel.
Ei ajalugu lõpe veel —
Ei võlgu jäeta tehtud süüd,
Kas olnud ammu see või nüüd.
...
Pilv tõuseb, kõue läheneb.
Euroopa kõigub, väriseb;
Siis tuleb aru anda tõest'
Sul, ristirahvas, oma tööst.
Mis külvasid, siis lõikad sa —
Kas hääd või kurja — kuhjaga.
Kuis välgub kättemaksja mõõk!
Ja enda keskel vaenuleek!
Siis heitlemas on rahvad, maad,
Ja paigast läh'vad piirid, ra'ad.
Kui tähed mõned langevad
Ja elukirjast kustuvad.
- "Mõõk ühes, Piibel teises käes", lk 75-76
Maa kõigub, väriseb jalge all:
Leek verine loidab taeva all —
Ja nemad tantsivad...
Ja haiged ning haavatud oigavad
Ja surijad viimast kord ohkavad —
Ja nemad tantsivad...
Ja rõhutud viletsus tõstab pääd!
Alt sügavalt sirutuvad käed...
Ja nemad kohkuvad!
Ja kokku langeb, mis kõdunend on,
Ja kustub mõnigi suurus ja õnn —
Ja nemad ei tantsigi...
Ja üle maa kohiseb kevadetorm
Ja külvab uut elu! — ning väsind on surm.
Ja nemad kaebavad...
- "Nemad", lk 77
Kes kõnnib kõrgel valguseteedel,
Pääs päiksekiirtest pärg sel on...
Kuid unes ma nägin, see olla vahest valus,
Kui oleks kibuvitsast see kroon...
Kes kõnnib kõrgel valguseteedel,
See kõnnib sagedast' üksinda,
Sest seda kõrgust ja valguseselgust
Kõik surelikud ei kannata.
- "Kes kõnnib kõrgel valguseteedel", lk 78
Kuskil kaugel mul vist kodu,
Ilma taga hingemaa;
Tuule pääl nüüd minu tuba —
Vaenelaps ju olen ma!
...
Küllap leiba mulle anti,
Riiet mulle jagati >—
Aga vaeselapse süda
Külma, nälga jäeti!
- "Vaenelaps", lk 79
Tühi jutt kui kulutuli
Laiakiiru laguneb,
Kadedus tall' hõõgu annab,
Rumalus ta lõkke lööb.
Uudishimu ees ja taga
ikka ühes ratsutab;
Tõde tuleb — tuld ja suitsu
Vastu silmi tema saab!
- "Tühi jutt", lk 82
"Eest ära, eluvanker veereb!
Eest ära — muidu alla jääd!
Või tule kaasa! tõmba! lükka! —
Või juhi, kui sul võimsad käed!
Eest ära!" hüüab elu.
- "Eest ära!", lk 83
Kui Jumal kõigile õigust teeks
Ja keegi tal meelest ära ei läeks,
Kes teab, kuis lugu siis oleks. —
Aga mõni peab jooksma nüüd jaluta,
Ning mõni peab kõndima kõrvuta,
Ja mõni ju sündides vaene!
Ja mõne pää on kõlusid täis,
Ning mõnel on süda liig tühi või täis,
Ja mõnegi uputab rikkus.
Ja nõnda on ohkamist otsata
Ja tüli ning nurinat igapäe —
Ja kõigil on tuline õigus!...
- "Kui Jumal kõigile õigust teeks", lk 84
Elu — on see unenägu,
Ilmutus, mis üürike?
Juba kaob see ööde varju,
Juba lõpeb minu tee...
Juba astun alla hauda,
Pean põrmuks langema;
Igatsus ja rõõm ja kurbtus,
Kustub igaveseks ta? —
Ei, ei! — säälpool hauavaikust
Peab veel elu olema!
Sääl mu suremata mina
Võtab uue asumaa.
- "Mina tahan elada!", lk 85
Kui kandlekeeled katkevad,
Siis lõpeb lauluviis:
Üks valuhüüd, üks värin veel
Ja kõik on vaikne siis.
Ja inimese hinge sees
Kui katkeb kandlekeel,
Siis viimne värin, valuhüüd
Sääl kajab kaua veel...
- "Kui kandlekeeled katkevad", lk 86
Kuid kadund päikse valgust
Mu hinges lehvib veel —
Ta kustumata kaunis.
Ja halelik mu meel.
Ma kõnnin koiduvalgel —
Küll oli pilkne öö!
Mind ootab päevavõitlus
Ja kibe, raske töö.
- "Ma kõnnin koiduvalgel", lk 87
Pää püsti! Vaata silmi nendele!
Et elus on aateid, sellest kinni pea!
Ja küsi ka vahest: "Mis maksab maailm?"
Ja ära suurt kaeba, kui sul on külm!
Ära arveid alati rahaga tee!
Ent usu, et siiski toob vilja su töö!
Kuid hoia siis kokku, sest muidu ei saa;
Võid minna vahest söömata magama ka.
Üht kuube aastat seitse kanna sa,
Kuid hoia ta moodis hoolega!
Ja ütle, et muresid ilmas vist küll,
Kui ka juhtub, et endal ei kopikat sul. -
Näib elu siis mõnikord nagu öö,
Siis saatus jällegi üle löö,
Ja lootes ning usaldes naerata
Ja ütle: "Kes teab, mispärast see hää!"
- "Pää püsti!", lk 88
Las' õitseda liiliad haual,
Kus puhkab su nooruse õnn;
Su isamaa kaunis ja kallis
Nüüd sinu armastus on:
Sind sütitab sadade saatus,
Sull' valu teeb vendade vaev.
Ja nende õnnes ja edus
On sullegi säramas päev.
- "Las' õitseda liiliad haual", lk 89-90
Üks kuningas kosis laulu
Kord kaasaks omale,
Et oleks kuldses kojas
See ehteks temale:
Et lehviks laulu ilu
Säält üle ilmamaa
Ja teataks põlvest põlve
Sest kaua kõnelda.
...
Laul lehvis, tõstis tiibu...
Kuid kitsas oli ruum,
Ja külm ja rõhuv hiilgus,
Kõik selle koja tuum.
Laul tahab päiksepaistet
Ja ihkab vabadust,
Et suudaks kõrgel sõuda
Ja mõõta sügavust...
"Suur kuningas, oh lase
Sa vabaks jälle laul!
Las' rännata maailmas
Ta jälle omal jõul!"
Ja alla hurtsikusse
Laul asus elama;
Sääl madalusemajas
Ta tahtis puhata.
Kuid hurtsikus on mure
Ja vaesus valvamas,
Ja hämarus ja häda
On silmi sidumas.
Ei säälgi võind siis olla
Ka laulu pärismaa.
Ta igatsuse tiivul
Säält lendas minema:
Laul tahab päiksepaistet
Ja ihkab vabadust,
Et suudaks kõrgel sõuda
Ja mõõta sügavust.
...
Mis heljub üle ilma
Ja puutub südameid?
Mis pilguks paradiisi
Viib lennul ühes meid?
- "Üks kuningas kosis laulu", lk 94-96
Kuu kõndis kõrgel üleval
Ja kumas vaiksesti...
Noh — tema hiilgus mõnele
Ei meeldind maikugi.
"Mis kasu annab õige kuu?
Mis hiilgus hääd meil' teeb?
Kas inimene päevatööd
Ta paistel teha näeb?
Seepärast maha taevast kuu! —
Meil oli päikene!
Küll tem as oli elutuld,
Kas, rahvas, kuulete?!"
(Kuid päiksepaistel, teate,
Ka oleks prill neil must,
Sest alla nende tänava
Ei asuks päike just...)
Kuu kõndis kõrgel üleval
Ja kumas vaiksesti...
Mis tehti all, see temasse
puutund põrmugi.
- "Kuu", lk 97
Me joome kohvi, sööme saia,
Ja kanget kohut mõistame,
Ning rohkem suhkrut kohvi sisse
Me pühas vihas paneme.
Me teeme tagaselja-otsust,
Nii hoopis hingeteadmata —
Nad vaesed käivad päiksevalgel,
Ei mõista paha aimata.
Ei mõista meie neid küll surma,
Ka vabaduse jätame,
Kuid ainult nende ausa nime
Me võimalikult võtame.
Ja meie otsus maksab palju,
Ei leita ilmas naist, ei meest,
Kes oleks igal ajal julge
Ja kaitstud selle kohtu eest.
- "Kohus", lk 98
Nad kadunud aegades elavad veel,
Sääl viibivad nende mõtted ja meel.
Nad magand on senini sügavat und;
Kuid kibe neil ärgates hiline tund:
"Eesõigused, kasud ja suuruseläik,
Kas läheb see tõesti meilt minema kõik?!
Need teised — et Jumalgi nuhtleks kord neid! —
Ju hakkavad endaga mõõtma nad meid!"
- "Nad kadunud aegades elavad veel", lk 99
Tiit mõtles ja arvas välja,
Et õigust
Muidu ei saa,
Kui peab kohtu minema —
Ja läkski. —
Ja kohus istus — ja kuulas —
Ja kaalus
Tiidu kaebamist,
Aga ei saanud asja tuumast aru vist;
Sest õigus ei tulnud...
"Kui mitte, siis mitte!" ütles Tiit,
Ja edasi läks sõit.
...
Tiit ohkas ja ootas —
Nüüd selgeks talle sai,
Et õigus ei õhinal ilmuda või,
Ja et väga odav ei ole see ka,
Ja et inime kaua peab elama,
Kui tahab kohut käia ta. —
*
Kui mõne korra ilmamaa
Saand ümber päikese keerelda,
Siis Tiidu õigus sai proovitud
Ja karvapäält ära kaalutud —
Ja keelmata kätte saadetud! —
Aga Tiit ei hoolinud enam sest,
Ja teda ei leitudki enam eest:
Ta oli taeva ju asunud
Ja säälsed õigused pärinud.
- "Õigus", lk 103-104
"Tohtri-härra, ma olen haige vist,
Ja rohtu õige kuluks mulle vist:
Kõik valutab minul, liha ja luu
Ja nagu tubak on mõru mu suu."
"Kui vana sa oled?"
"Või kes nüüd seda vanadust teab —
Ja kes neid kirikuraamatid näeb?
Aga Krimaai sõjas ma olin küll ka.
Kui Ingland käis Riia all laevaga,
Suurtükimees mina. Sääl andsin suurt häält!
Kui tagasi tulin, mõistsin mitut keelt."
"Hää küll, hää küll — nüüd näita keelt."
...
"Kas rohtusid oled ju tarvitand?"
"Jah — veidi liikvat võtsin ma —
Ja tärkestiini anti ka...
Ja saunas käisin ja ahjuski —
Kuid abi ei saanud saamaski!"
...
"Oh tohtri-härra, ma pidin surema...
Ei tea, kas nüüdki jään elama.
See rohi aga oli ka kange küll:
Pand' hingegi hoopis kinni mul..."
"Kui palju sa võtsid korraga?!
Ära salga! kõnele! tunnista!"
"Ooh — mis sest enam kõnelda...
Eks tohtri-härralt saa tõrelda...
Et raasike rohkem rüübata —
Kõik ära läks klaasist korraga!"
...
"Vann võtta tohter käskisid jah;
Noh — oleks ehk võtta võinud kah...
Kuid — hakka veel sellega jändama!...
Kuumsaunast otse ojja pistsin ma."
"Sa, vanamees, kas sul aru pääs?
Läed ojja, kus ju lumi maas!"
"Ooh — mis see külm, tühi, nüüd minule teeb!
Kes kalamees olnud, see seda teab!
Olen mitu kord Peipsigi kukkunud,
Jääpraos, pai tohter, sääl supelnud,
Ei kordki veel surnud, ei uppunud.
Kuid — ega ma ojasse enam ei läe!
Ei! — tohtri käsu vastu ei tee! —
Pai tohtri-härra, mis nüüd küll saab?
Kas on veel rohtu, mis avitab?"
- "Kas on veel rohtu, mis avitab?", lk 108-110
Istus Ilmar — sihuke peenike poiss —
Pühapäeval
Ja mängis kannelt
Ning mõlgutas muremõtteid:
Mis ma sest rändamisest saan,
Ja mis ma seda tööd õige kokku a'an,
Kui maja ei ole,
Kus vahest võiks veidi ka viibida
Ja pühapäeviti puhata,
Või mõnikord mõtteidki mõlguta',
Nii paremat põlve ka pidada...
Ja raha — see muidu nüüd lendu laeb —
Tea isegi, kuhu see jääb —
Kas sööb selle susi,
Või sulatab kuum,
Või võtab külm —
Kuid otsa see saab! —
...
Kas võtta nüüd enne naine —
Või koguda kukruke raha
Ja võtta siis naine, —
Või koguda kukruke raha
Ja katsuda tammepuust tuba
Ja võtta siis naine, —
Või — võtta kukruke raha
Ja teha tammepuust tuba — kõik võlgu?!
Ja võtta siis naine —
...
Naa!... Mina ise, Ilmar — sihuke peenike
poiss!...
Istus siis Ilmar ise — sihuke peenike poiss! —
Ja mängis kannelt,
Nii et kägugi kaasikus kuulis
Ja kelmimalt kukkuma hakkas!...
- "Ilmar ise", lk 111-112
Tema kohtaRedigeeri
- Võrrelge Anna Haava armastuslaulusid Marie Underi erootiliste sonettidega ja te saate aru, missugune hiiglakuristik eesti noort naist vanemast põlvest lahutab - kuristik, mida mitte üksipäini temperamendi arvesse ei või panna. Anna Haava on naine, Marie Under on daam; Anna Haava armastab, Marie Under laseb ennast armastada. Anna Haavas nutab ja naerab ja armastab loomulik naiselikkus; Marie Under on daam, aastasadade-pikkuse arenemiskäigu ja kultuuritraditsioonide saadus.
- Helmi Neggo, "Daam ja armastus", arvustus Underi "Sonettidele". Naiste Töö ja Elu nr 27, (1919), rmt: Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostaja: Hando Runnel, Ilmamaa 2013, lk 204
