Jakob Philipp Hackert, "Terni kosk" (1779)
Fanny Churberg, "Kosk" (1877)
José Ferraz de Almeida Júnior, "Votorantimi kosk" (1893)

Proosa

muuda
  • Mõne silmapilgu laman arutult, aga siis virgun ja kohe tõttab pääaju targutama: üle oru ei valendagi kosk, vaid sääl istub väsinult tukkuma jäänud vanaeit, kes koonla tegemisel kaljule laotanud pehmeks soetud ja peos krussitud linapeod, mis valge kahlakana kaljuservalt alla ripnevad. Oota veidi, peagi ärkab eit uinakust ja keerutab koonla valmis ning siis ei seleta silm enam muud kui kõrget kaljuseina ja pikki, kondiseid sõrmi, mis eietavad peent lõnga. Aga kui linad on halvad või halvasti soetud, takistab mõni takutomp lõnga peeneks sirutamist ning siis katkeb ta ja vurav värten jääb seisma.


  • "Noh, ja mistarvis seda kõike tehakse?"
Kõneleja ohkas sügavasti ja rõõmsalt, ta hääl muutus leebeks ja härdaks, hakkas hämaruses otsekui sädelema; küllap vist kirgastusid sel kombel muinasjutuvestjate hääled, kui nende jutujärg jõudis sinnamaani, kus toimus needuse alt vabanemine.
"Äh, poiss, oled ikka loll! Mistarvis? Eks sinna ju tule kosk! Saad aru, hirmus päratu suur kosk. Ja sellel kosel on niisugune metsik jõud, et temast tekib valgus. Nagu jumalast. Seda nimetatakse Volhovstroiks, pea meeles, kulla sõber — Volhovstroi."
"Tuleb seda palju, sedasamast valgust?"
"Oi, sa poiss! Sa veel küsid! Kogu Venemaa valab valgusega üle, viimse kui nurgani. Valge ja hele nagu päevavalgus. On üks sõna — teaduslik sõna, noh, lihtsalt e-lek-trivalgus... ega sina oska seda esialgu ikka välja öelda."


  • Brasiilia koskede külastamise kirjutamata reegel on, et igast seltskonnast keegi sealt alla pudeneb. Mõnikord maksab kätte liigne uljus, teinekord õnnetu libastumine. Veekogus, mis koskedest alla kihutab, on olenevalt aastaajast erinev ning seetõttu on kivid ümaraks ja libedaks uhutud. Kohalikud poisid on selle enda kasuks tööle pannud ja vupsavad ülevalt alla nagu varateismelised aegade alguses kevadistel klassiekskursioonidel Pärnus Tervise Paradiisi liutorudes. Kõhuli, selili, osavamad sellid soodsamate olude korral koguni püsti seistes.

Luule

muuda

Hoia, et su paat ei satuks üleinimlikku keerisesse,
hulluse neeluhaudadesse —
et su paat ei satuks kose hõiskavaisse voogudesse,
need löövad ta pilbasteks.
Hoia end — sina siin enam ei loe —
jõu pöörase lõbu ees pole vahet elul ega surmal,
ei mingit "tasakesi", "ettevaatlikult", "proovime".
Tugevamad peod haaravad lennult su aeru.


Ma lehvitan rätikuga,
jään tagasi vaatama...
Ons lootus vaid nagu juga,
mis langeb ja tõusta ei saa?

  • Marie Under, "Hüvastijätt", rmt: "Uneretk", 1968, lk 26

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel