Olga Bergholz

Olga Bergholz (Ольга Фёдоровна Берггольц; 16. mai (vkj 3. mai) 1910, Sankt-Peterburg – 13. november 1975, Leningrad) oli vene nõukogude kirjanik, luuletaja, näite- ja ja ajakirjanik. Eelkõige on ta tuntud tegevuse poolest Leningradi raadios Leningradi blokaadi ajal 1941-1943 ning hiljem blokaadi kajastajana kirjanduses. 1961. aastal ilmus Loomingu Raamatukogu sarjas Olga Bergholzi luulekogu "Päevased tähed" Debora Vaarandi tõlkes.

Luule muuda

Kedagi ei unustata, midagi ei unustata.
Никто не забыт и ничто не забыто.
- Viimane rida Olga Bergholzi kirjutatud epitaafist blokaadiohvrite memoriaali kesksel seinal Piskarjovi kalmistul Leningradis

Proosa muuda

"Päevased tähed" muuda

Tsitaadid väljaandest: Olga Bergholz, "Päevased tähed", tlk Debora Vaarandi, 1961, LR nr 7/8.

Küllap on igal inimesel üks kõige armsam, kõige õnnelikum, kogu elu kestel korduv unenägu. Seda ei saa välja kutsuda, esile manada: ta tuleb ise, kui tahab. Ta võib aastaiks kaduda, ilmub siis aga tingimata jälle ja pakub neile endist viisi rohket rõõmu. (lk 4)
Elasime kloostrikongis suve, sügise ja talve, ja mis kõige tähtsam — just kahekümnenda aasta talve... Oh, küll olid need õhtud pikad ja jääkülmad, täis pimeda tattninalambi tossu, lähedalasuvate kloostrikellade kohutavat kõminat, põletavat igatsust Petrogradi järele! Ema rääkis, et ta oli meid Petrogradist sellepärast ära toonud, et me seal nälga ei sureks, kuid meil oli meeles, et kaks aastat tagasi me sõime Petrogradis paremini kui praegu, et seal saime isegi vorsti ja et söögitoas põles abažuuriga laelamp. Tuletasime seda lampi meelde kui mõnd elusat, armast inimest ja ikka tundus meile, et see lamp põleb Petrogradis praegugi, kuigi ema rääkis, et vanaisa, vanaema ja meie hoidja Avdotja põletavad samuti juba ammu tattnina ja söövad veel halvemini kui meie: meil on vähemasti õlikooki, vahel saame voblat ja meil on küllalt kaerakliisid, et kiislit keeta, seal aga... ja ema jäi vait. Kuid oli võimatu uskuda, et kõikides, kõikides linnades, eriti aga kallis Petrogradis on samasugune nälg, külm ja pimedus nagu meil kloostrikongis. Ei, küllap lamp meie Petrogradi kodus ikkagi põleb... (lk 5-6)
Hirmuäratavalt kõmisesid kellad, mustendasid akende poolsõõrid, läheduses oli kalmistu mingisuguste pühameeste haudadega. Nunnad, kes meie koolis valvekorras käisid, jutustasid, et pühamehed mõnikord millegipärast "tõusevad hauast üles", ja kui poleks olnud Tuksi — ruuget karva nälginud koera, kes sel talvel oli meie juurde elama asunud —, siis oleks olnud päris hirmus. Kui hea, et nuiasime emalt loa koera kambris pidada ja jagasime seal salamahti temaga oma nappi toitu: koer vastas meile sügava armastusega ja hoidis meid kõigest väest. Tekki mähituna õppisime oma koolitükke, raamat otse haisva tattnina juures, peaaegu hinge kinni pidades suurest hirmust, et tuli võiks kustuda (ema jättis meile oma tagavarast igaks juhuks ühe tiku). Tuks aga istus otse ukse vastas, ruuged kolmnurksed kõrvad sõjakalt kikkis ja valmis iga minut kallale kargama pühameestele, kui need äkki mõtleksid hauast üles tõusta ja siia sisse tungida. (lk 6)
Jäime vait. Kambris polnud enam nii pime kui esimesel hetkel pärast tattnina kustumist ja tiku murdumist: ähmaselt hakkasid paistma ahjupingi kontuurid, padjad voodil ja veetoober; imekaunilt helendades valasid kaaraknad kambrisse südatalve nukrat, lumist kuuvalgust. (lk 7)
...Ja näe, kui jõudsin juba noorusikka, kolmekümnendail aastail, hakkas see lapsepõlve ja kodusõja-aegade pime ning armetu eluase, see nunnakong, see põlispärnadega nurk kloostriõues ja peamiselt just valge, viie kupliga peakirik koolimaja vastas, kõik see hakkas mulle millegipärast unes ilmuma kui kõige puhtama, juubeldava ja jäägitu õnne asupaik. (lk 7)
Tagasitee Petrogradi pole mul meeles mitte surnud mälestusena, teadmisena, et juhtus seda ja seda, oli nii ja nii, vaid mul on elavalt meeles, kuidas ma tookordseid sündmusi vastu võtsin ja mida tundsin. See on mälestus, kus üksikud pildid liituvad üheks terviklikuks eluks, kust midagi ei haihtu, vaid püsib igavesti elavana ja tänasena. Räägitakse, et niisugune mälu olevat inimesele nuhtluseks või õnnistuseks, võib olla, et ka mõlemat korraga. Aga kui see oleks ka ainult nuhtluseks, ei loobuks ma sellest ikkagi. (lk 8)
Olin kümneaastane ja õde kaheksane, kui kord hommikul ärkasin ja äkki nägin, et keset kloostrikongi, seljaga meie voodi poole, seisab keegi sõjaväelane. Ta punaarmeelase sinel oli eest lahti, paremas käes hoidis ta kotti, vasakuga aga kaisutas ema ja patsutas talle kiiresti õlale, tasakesi korrates:

"Pole viga, noh, pole viga..."

Uskumatu mõte sähvatas mul läbi pea.

"Muska," hüüdsin ma, "tõuse üles! Sõda on lõppenud! Papa tuli!"

Nüüd keeras isa end ringi, astus meie voodi juurde ja me tardusime hirmu pärast: isa pea oli paljaks aetud, nägu tume, kõhn ja ilma vurrudeta, meie teada pidid tal aga olema ilusad vurrud ja lokkis juuksed: peaaegu seitse aastat — sestsaadik kui ta veel saksa keisri Wilhelmi vastu sõtta läks — tundsime isa tema üliõpilaspildi järgi ja olime ammu unustanud, missugune ta on elusast peast.

"Teie olete meie papa?" küsis Muska viisakalt.

"Nojah," vastas isa ja istus sinelit seljast võtmata voodiservale; ta lõhnas võõralt: sineliriide, mahorka ja suitsu järele — lõhnas sõja ja isa järele. (lk 8)

Ettevalmistused Petrogradi sõiduks algasidki kohe järgmisel päeval. Võõrad mehed tassisid otse meie kloostrikongi suuri vineerkaste ja roguskirulle, isa lõhnale liitusid. nüüd teekonna- ning ärasõidulõhnad — toore puu, õhu ja roguski peadpööritavad lõhnad. Need uued, ebatubased asjad hakkasid meile kohe meeldima: me pugesime kastidesse ja istusime seal, mässisime end roguskisse ja kõndisime nõnda mööda tuba ja isa käratas meile karmilt, et jätaksime üleannetused. (lk 9)
"Aga kas vanakese võtame kaasa?" küsis Muska sosinal.

"Vanakese — jah!" läksin ka mina sosinale üle.

Ja jätnud pakkimise sinnapaika, jooksime oma vanakest tooma.

Olime ta leidnud varakevadel kloostriaiast alles raagus kibuvitsapuhmaste keskelt: ta istus seal — tume, kükakil ja köötsus, jändrikud käed kuni maani rippu, terava habemega, pisike, vihane ja mõtlik nägu ebaloomulikult paremale küljele käänatud. Hiilisime ligemale ja nägime, et vanake pole tõeline, pole elus, vaid on säherdune eriskummaline puujuurikas. See tähendab, tegelikult oli ta muidugi elus, aga meie ees, inimeste ees ta kangestus ja tegi, nagu oleks ta juurikas. Kuid meie nägime ta kavaluse läbi.

Panime vanakese elama telgitaolise, pisikese, kuid imepaksu ja turrisnäolise kuusekese alla (vanakest ei tohtinud ju koju viia, ega ta olnud mänguasi, ta oli teise, inimestele kättesaamatu maailma asukas) ja vanake elas kuuse all nagu templis, vaikuses ja saladuses. Tillukesed leivaraasud, mis me talle panime, sõi ta ära ja jõi purgikaanelt ära ka vee, kuid muidugi mitte meie juuresolekul.

Peale meie ei teadnud vanakesest ja tema salapärasest elust mitte keegi, meil endilgi ei õnnestunud vanakest kordagi tabada, kuigi me kõigest hingest püüdsime. Ent me aimasime kõike! Me koguni jutustasime teineteisele, kuidas vanake öösiti aias ringi kolab ja kõike oma jändrikkude kätega puudutab ja mõnikord kaevab miskipärast aukusid. Ta liigub edasi nagu nuiake, küljelt küljele vaarudes, sest jalgu tal ju pole! Nii huvitav ja õudne oli seda uskuda, me pisut isegi pelgasime oma vanakest ja armastasime teda väga.

Võtsime kaasa vana ruudulise riideräbala ja harda aukartusega ning väheke hirmu tundes tõmbasime vanakese kuuse alt välja. Vanakese tühjaksjäänud templisse vaadates veendusin veel kord, et me sõidame ära Petrogradi. Ent vanake oli ükskõikne, köötsus, tume, ta mõtles oma mõtteid ja ta ebaloomulikult käändunud silmnägu oli nagu alati vihane ning mõtlik. Kiiruga, et keegi teda ei näeks, mähkisin vanakese riideräbalasse. Rääkisime tema juuresolekul kogu aeg sosinal. (lk 10-11)

Valjusti ja solvunult haukudes hüppas Tuks kord minu, kord õe najale, meie aga jäime seisma nagu paigale naelutatud, me mõistsime, et Tuks teab kõik. Teab seda, et me sõidame ära Petrogradi, ja teab ka seda, et isa ja ema ütlesid meile eile kindla sõnaga, et Tuksi kaasa võtta on võimatu. Isa uus, võõras lõhn, kastide ja roguski lõhnad, ärasõidu südantahistavad lõhnad ütlesid talle kõik. Muidugi teadis ta ka, et teda kaasa ei võeta, aga... aga ta lootis siiski! Ärasõidupäeval, kui olime osavalt ja täiskasvanute märkamata pistnud oma vanakese suurde kasti, otse roguski alla, kui võõrad mehed olid kastid kinni löönud ja vedasid neid käruga sadamasse ja meie käisime käru taga — siis jooksis Tuks asjalikult meie kõrval, kordagi mujale lippamata. Ta oli kindlalt otsustanud meiega koos Petrogradi sõita. Meie Muskaga vaikisime, masendatud oma reeturlikkusest, mina ei heitnud pilkugi tagasi kloostrile ega peakirikule, mis hiljem palju aastaid järjest on ilmunud mulle unes nii imekaunina ja kättesaamatuna. (lk 11-12)
"Jumal õnnistagu," ütles ema. "Lapsed, vaadake nüüd viimast korda Uglitšit. Eks ole me siin igasuguseid päevi näinud!"

Tõstsin pisaraist punsunud näo. Võbeldes läbi pisarate, otsekui vette kastetud, seisis Uglitš kõrgel-kõrgel kaldanõlvakul, õhuline, iidne ja haljas. Valgena, viie sinise tähekupliga kerkis rohelusest "meie kirik". Mornilt punas kaldal tsareevitš Dimitri loss, pisut kaugemal paistis Voskressenski klooster, seda kõike varjutasid kerge suvine põuavinetus ja värelev pisarateloor. Õhus aga aina lendlesid ja lendlesid mingid valged õrnad ebemed puudelt.

Ja järsku süttis minus senitundmatu õrnus silmist kaduva linna vastu: siin ei elatud ju üksnes "näljaaega" üle, siin kogeti ka esimest uhket, pakitsevat rõõmu, kui "Internatsionaali" lauldes marsiti laupäevakuile koos ehtsate kommunistide ja kommunistlike noortega, kui tunti, et ollakse täpselt samasugune kui «suured» ja võetakse samuti tegelikult osa sõjast valgetega, vihatud Koltšakiga... Ja meie kool? Ja Tuks? Ja pidustused, eriti kevadpeod?

Ja endale sellest nõnda selgesti aru andmata nagu praegu, mäletan ma, mäletan südamega, kuidas tundsin, et Uglitšisse jääb maha midagi väga head ning helget, midagi niisugust, mis enam iial, iial ei kordu, isegi Petrogradis mitte. Ja rinnus oleks nagu tõmbunud pingule, hakanud oigama ning värisema peenike, sätendav ja kime pillikeel. (lk 12-13)

...Sõitsime mööda Volgat terve päeva ja terve öö. öösel oli alguses väga huvitav: tekkis tunne, et kui väle olla, võiks kahmata tumedast soojast veest hõbedase tähekese nagu kalapoja, ja kaldal paistsid sülemitena soojad, hubased tuled, siis aga hakkas uni kangesti peale tükkima. Hulk aega püüdsime end mugavamalt istuma seada, kastid pigistasid igast küljest, siis tukastasime pisut, surudes end teineteise vastu nagu koerakutsikad. (lk 13)
Kuid peaaegu kohe tuli ärgata — saabusime Volga jaama. Ümberringi oli tumeroosa udu, randusime otse kaldale. Uni piinas hirmsasti, kõik toimus nagu unes: see, kuidas me kaua ronisime üles mööda märga, külma, kastest sinihalli kaldanõlvakut, see, kuidas istusime kuskil haisvas hurtsikus, kuidas sõitsime talumatult krigisevas vankris ja alles siis, kui päike juba tõusis, saabusime Volga raudteejaama ning läksime vist vaksalisse sisse. (lk 13)
Mida ma siin nägin, rabas mind nii, et uni oli nagu käega pühitud, otsekui katki tõmmatult vaikis järsku ka peenike oigav pillikeel mu rinnus: nii palju inimesi, lõputult inimesi oli ümberringi, rähmas ning poolpurunenud akendega vaksalis endas, platvormil ja ka lihtsalt vaksali seina ääres maas, nii palju inimesi, ja mis peamine, neil kõigil, eranditult kõigil oli üks ja seesama nägu! See polnud ei mehe ega naise nägu, ei noor ega vana, vaid lihtsalt nägu, kollane nagu kirikuküünal, sinised varjud silmade all, hallid vanunud juuksesalgud... Hiljem tundsin selle näo ära näljaabi plakatitelt. Kes lebas jõuetult otse põrandal või maas, kes istus, kes׳seisis, aga nad kõik kuidagi tõuklesid, sebisid, kisasid ja neist sinikollastest sebivatest ühenäolistest inimestest, üldisest vaibumatust ahastuskisast, rinnalaste südantlõhestavast nutust, teravast kuselehast ja kärsahaisust õhkus metsikut häda ning metsikut stiihiat. (lk 13-14)
Me istusime vaksalis kaua, hilisõhtuni, ja minu jaoks uue, küllastumatu uudishimuga silmitsesin ma näljast puretud inimesi, ahmisin kogu oma olemusega üldist kõminat ning oigamist, aplalt, hirmuga ja kummalise vaimustusega andusin ma uue, ähmase, arusaamatu ning hiiglasliku tajumisele — oleluse tajumisele. (lk 14)
Mulle tundus, nagu silitaks keegi mul jaheda, karvase käpakesega kiiresti üle näo.

"Orav," arvasin ma, ilma et oleksin imestanud, ja samal hetkel ilmus mulle unes ruuge männisalu, kus kasvasid väga sirged, erkruugete tüvedega männid, mille vahel seisid liikumatud peegelhelkivad päikeseviirud ja varjud. Oli väga kuum, käed ja põsed kleepusid vaigu külge, tulisest, sätendavast vaigust, päikesest ja värvikaist männitüvedest kiirgas lämmatavat leitsakut, orav aga kõditas kiiresti, jahedalt ja õrnalt iga oma karvakesega mu nägu, sõrmitses väledalt mu juuksetukka laubal. (lk 14)

Rong mürises. Nõutult ning kõhklevalt valgustas vagunit hahkjas aovalgus. Vaatasin alla: inimesed, kes öösel olid metsikult röökinud ja üksteisele toorelt mükse jaganud, olid arusaamatul kombel end ära mahutanud ja magasid. Kõik magasid, magasid istudes, tihedalt koos, end usaldavalt üksteise vastu surudes, pea vajunud põlvedele, nägu pihkude vahel või käed kukla taga. Ümmarguste, ühtmoodi kummargil selgade seas ei suutnud ma ära tunda ema ega isa, kes magasid nagu kõik teisedki. Kõik istusid nõnda, nagu oleksid nad tardunud sügavas, raskes mõtiskluses, liikumatud, hallid ning küürus, ja ülalt vaadates sarnanesid nad suurte ümmarguste kividega, millel arglikult kumab hall koiduvalgus.

"Ja magab kuningas Arthur ja sügavas unes magavad ümmarguse laua rüütlid," kõlas äkki kuskilt loetud lause pidulikult ning kurvalt mu mälus ja see tundus nii tabavana!

Nad magasid, väsinud, hääletud, otsekui igaveseks tardunud tähtsas mõtiskluses, ja nõnda, magavatena, kihutasid Petrogradi poole. Aeg-ajalt kostis ainult oie või katkendlik. unesegane pomin — vist oli juba paljudel alanud tüüfus... (lk 15)

Akna taga laius hall, udune ja tühi väli. Külg ees, sööstis mööda poolpõlenud hurtsik. Udu läks paksemaks, kostis rauatärinat: veeresime aeglaselt üle raudsilla. Aknast libisesid mööda mustad, märjad talad, kohmus tunnimees, kes seisis mingi imeliku sillanuki otsas, tõstis pilgu ja vaatas mulle otse silma, meie pilgud kohtusid, ühinesid ... Kaugemal all, sillatalade taga, läikis tuhmilt vesi — see oli jõgi. Külm, värvitu, üleni aurav, kadus jõgi tühjade väljade vahele, vaevu-vaevu paistsid udus ja hommikuhämus põõsaste piirjooned. Ja üheks hetkeks tundus mulle teravalt, otse valuliselt, et minu elus on see ükskord juba olnud: maa ja vesi udus ja võõra inimese pilk, mis tungib otse silmateradesse — udu ja tühjuse seest... (lk 15-16)
"Ja kas tead, kulla sõber, seal jõel töötab päratu hulk rahvast," rääkis pooleldi laulev mehehääl mu lavitsa all; niisugune hääl on vist öistel muinasjutuvestjatel — hääl oli kähedavõitu, salapärane, veidi külmetanud. "Seal on igast Venemaa äärest rahvast koos, äraarvamata hulgal igasuguseid töömehi — kiviraiujaid, killustikutegijaid, paemurdjaid, rullijaid... nagu Peeter Suure ajal."

"Oli kuulda," vastas noorem, väsinud ja rabe hääl.

"Sinna on toodud imevärki masin... See... see, kulla sõber, on kõige targem masin maa peal! Säherduse kopa moodi küünega kahmab ta mulda ja tõstab üles... Mis sa arvad, kui palju ta korraga tõstab?"

"Noh, kui palju siis?"

"Peaaegu et sada koormat tõstab korraga! Oskad sa arvata? Ja igasugust maad kaevab, nii suvel kui talvel. Aga missugused talved meil on olnud? Näljahäda ja külmad, maa on niisugustel talvedel raudkõva. Aga tema ei pelga ka niisugust maad! Kaevab ja kougib seda, närib kuni kõige hullema kivikihini välja ja kuhjab ilmatu kõrgeks mäeks..." (lk 16)

"Noh, ja mistarvis seda kõike tehakse?"

Kõneleja ohkas sügavasti ja rõõmsalt, ta hääl muutus leebeks ja härdaks, hakkas hämaruses otsekui sädelema; küllap vist kirgastusid sel kombel muinasjutuvestjate hääled, kui nende jutujärg jõudis sinnamaani, kus toimus needuse alt vabanemine.

"Äh, poiss, oled ikka loll! Mistarvis? Eks sinna ju tule kosk! Saad aru, hirmus päratu suur kosk. Ja sellel kosel on niisugune metsik jõud, et temast tekib valgus. Nagu jumalast. Seda nimetatakse Volhovstroiks, pea meeles, kulla sõber — Volhovstroi."

"Tuleb seda palju, sedasamast valgust?"

"Oi, sa poiss! Sa veel küsid! Kogu Venemaa valab valgusega üle, viimse kui nurgani. Valge ja hele nagu päevavalgus. On üks sõna — teaduslik sõna, noh, lihtsalt e-lek-trivalgus... ega sina oska seda esialgu ikka välja öelda." (lk 16)

"Ega ma mõtlegi!" hüüdis kõneleja peaaegu hõisates. "Ma ainult räägin, et õpi, sõbrake, saa aru... Sest sellest valgusest tuleb jõud, elektrivalgusest, hirmus jõud. See jõud saab kõigest jagu: temaga võib rauda treida, kõige kõvemat rauda, ja masinaid käima panna, ja künda, poiss, künda võib temaga, see on peaasi, ja mitte nõnda, nagu meie praegu songime sahaga, vaid tuhandeid versti võib korraga üles künda. Jõud ja valgus, otsekui issandalt jumalalt, jõud ja valgus!"

Jutustaja ohkas ägedalt ja jäi vait. Rong mürises. Otsekui tardunud sügavasse mõtisklusse, magasid kõik kurnatud, tüüfuseohust varitsetud, ümmargused ja liikumatud, ja nõnda magavatena kihutasid nad Petrogradi poole.

"Nälgime ja külmetame, olgu siis vähemasti valge," ütles noor hääl kurvalt ning väsinult. "Valges on kergem kui pimedas, eks ole tõsi, vana?"

"Tõsi, võib-olla," nõustus see ükskõikselt ja lisas siis jälle vaimustatud kõmiseval häälel: "Kui ikka purskab sealt Volhovstroist, kus siis lööb särama üle kogu Venemaa, kõik kohad valgust täis! Lenin on niisuguse käsu andnud." (lk 17)

Keskpäevaks jõudsime Petrogradi, oma tuttavasse Neeva linnaossa. Ja järsku selgus, et meie Petrogradi maja pole üldse mitte hiiglasuur, nagu me seda peaaegu kolm aastat olime mäletanud, vaid väike... Ta oli koguni väga väike, ja oli täiesti aru saamatu, miks oli ta nii väikeseks jäänud sel ajal, kui me Uglitšis elasime ja temast unistasime.

Aeda aga polnud üldse — olid ainult neli kaske poollagunenud lehtla juures, isegi rohekat planku, mille laudadesse olid lõigatud südamed, polnud enam.

"Näljaajal lõhkusime kütteks," ütles vanaema ja hakkas esimest korda aia pärast nutma, Rohtaia asemel oli maja ühine peenramaa, mida piirasid roostetanud raudvoodid ja roostes plekksildid; peenramaa oli väga väike, tähendab, kunagi oli ka rohtaed väike olnud ja uus, meile võõras majarahvas muldas seal kartuleid. (lk 17)

Niisiis polnud meie vanakesel kuskil elamiskohta.

Kolm päeva elutses ta ruudulisse riideräbalasse pakituna söögitoas ahju taga. Neljandal päeval, kui kedagi toas polnud, võtsime ta suurima hardusega välja, mähkisime lahti ja asetasime toolile. Asetasime toolile, vaatasime ja — jäime keeletuks: vanakest ei olnud. Oli vaid tume, väändunud juuretüüakas, tõsi küll, seesama mis Uglitšis; juureharud, mis Uglitšis olid vanakese käteks, ripnesid endiselt kahel pool küljes, ja seesama pahk ülaotsas, mis varem oli tema vihane ning mõtlik nägu, — kõik oli oma kohal, aga vanakest ennast ei olnud enam. Ta nagu oleks teel Petrogradi kadunud ja jätnud enda asemele midagi inetut ja täiesti surnut. Küll keerasime teda nii ja teisiti, vaatasime teda küljepealt ja tagant, heitsime põrandale pikali ja vaatasime sealt, meelega silmi vidutades, — ei, see oli puujuurikas, mitte vanake! Muska veel kuidagi eraldas vanakese habet ja ebamääraseid piirjooni, mina ei näinud aga mitte kui midagi peale kõvera juuretüüaka. Ja nagu ma hiljem mõistsin, oli see suur kaotus.

Endise vanakese pistsin ise salamahti pliidi alla ... (lk 17-18)

Nii see ka oli. Teekond Uglitšist Petrogradi ei jäänud mulle meelde mitte lihtsalt mälestusena — see selge ja terav mälestus täienes üha kogu elu jooksul, rikastus, hakkas ikka rohkem elama, ja kõik uus, mida kuulsin sellesse teekonda puutuvat või mis oli selle mälestusega ühenduses, muutus ka minu enda tolleaegseks minevikuks. (lk 19)
Palju aastaid hiljem sain ma teada, et umbes neil aastail, kui me Piiterisse tagasi tulime, peaaegu et neilsamul päevil, saabus minu kodumaale kuulus inglise fantastikakirjanik Herbert Wells. Lugesin läbi ta raamatu selle reisi kohta.

Wells sõitis mööda sedasama raudteed mis meiegi, nägi neidsamu naisi, mehi ja lapsi mis meiegi, ta nägi meid. Kuid meie elasime, tema aga vaatas. Vaatas nagu näitelavale oma erakupee aknast, mugavast vagunist, kus ta sõitis koos oma pojaga, oma inglise kohviserviisiga, pleediga ja Inglismaalt kaasavõetud konservidega. Teda saatis talle "Petrogradis juurde määratud" madrus, kellel oli kuulipildujalint ümber keha ja kes teraselt valvas, et keegi kuulsale külalisele liiga ei teeks. Peatustes jooksis madrus Wellsile kuuma vett tooma ja tõi seda "tsaari monogrammiga hõbeteekannus", mis oli niivõrd "imekaunis", et jäi Wellsile meelde... Madrus tõi kuuma vett vaksalitest, mis olid samasugused nagu Volga jaam. Inglise kirjanik polnud aga sugugi rahul, et peab sõitma kiirrongi, ja mitte ekspressiga, vahetpidamata porisedes tüütas ta hõbeteekannuga balti madrust oma poliitiliste pretensioonidega... (lk 19)

Kirjanik mainib ka, et teda ärritasid väga madruse vastused, kes, "ära kuulanud minu pika sapise kõne, vastas üpris aupaklikult ühe ja sama stereotüüpse, Venemaal tol ajal valitsevate meeleolude suhtes väga tähendusrikka lausega. "Vaadake, mis teha — blokaad," ütles see madrus viisakalt. "Neljateistkümne suurriigi blokaad..."" Ja "Maailmade sõja" autor, kes oli kirjeldanud võitlust inimeste ja Marsi elanike vahel, ei mõistnud, milline mõte peitus madruse "stereotüüpses" viisakas lauses: "Vaadake, mis teha, blokaad..." Mõtlen siiamaani, kui palju enesevalitsust nõudis madruselt, et irisevale kirjanikule mitte Balti madruse kombel vastata... (lk 20)
Säärast jutuajamist, nagu mina kuulsin teel Petrogradi, Herbert Wells muidugi kuulda ei saanud, aga eks rääkinud talle just selsamal ajal Volhovstroist Lenin! Kuulus fantast haletses üleolevalt "Kremli unistajat", keda olevat vallanud "elektriutoopia". Wellsi raamat minu kodumaa kohta noist aastaist kannab pealkirja "Venemaa pimeduses". Wells nägi Venemaad ainult pimeduses ja ka Venemaa tulevikku nägi ta pimedusena. Seejuures polnud Wells veel sugugi kõige halvemaid välismaalasi, mõnes mõttes tundis ta meie vastu poolehoidu. Kui suurt uhkust tunneb minu lapsepõlv tundmatute vagunikaaslaste — vene talupoegade üle, kes nägid oma kodumaa tulevikku kui valgust! Kui suurt uhkust tunneb mu lapsepõlv ja kogu mu elu Vladimir Iljitš Lenini üle, kes üksnes ei unistanud, vaid juba tookord, noil aastail hakkas täide viima rahva unistusi valgusest ja jõust. Tunne igavesti uhkust nende üle, mu elu, sügavat, puhast, vaikset, siirast uhkust, ole nende üle uhke alati ja pea neid alati meeles, mis ka ei juhtuks sinuga, maaga, rahvaga! 1920. aasta detsembris sai valmis GOELRO plaan, ja kõneldes sellest oma aruandes Nõukogude VIII kongressil, süütas Gleb Maksimilianovitš Kržižanovski tuled Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi "keskuste ja ringidega" kaardil, ja see kaart lõi särama delegaatide pilkude ees, neid peaaegu pimestades. Võib-olla sündis see samal õhtul, kui meil kloostrikongis õe ettevaatamatust ohkest kustus tattninalamp ja murdus ainus tikk. Pimeduses end hirmu pärast teineteise vastu surudes me ei teadnud, et kaugel Moskvas särab ja põleb sel tunnil Tuleviku kaart — meie tuleviku kaart. See tulevik oli partei poolt juba kindlaks määratud, oli parteile juba silmanähtav. (lk 20-21)
[Gleb Kržižanovskist:] Väheldast kasvu, kuivetu ja vilgas, tumetõmmul näol pimestavalt valged kolmnurksed kulmupuhmad, niisama valged vurrupuhmad ja habemetutt, äärmiselt suured, tumedad, elavad ja arukad silmad, peas akadeemiku must rumm-müts — nõnda seisis mu ees inimene, kes koos Vladimir Iljitš Uljanoviga oli alustanud tööd "Töölisklassi Vabastusvõitluse Liidus" ja koos Leniniga viibinud Siberis pagenduses. Ta oli unustamatu "Varšavjanka" autor ja GOELRO plaani juhtivaid koostajaid, üks neid elektrifitseerimise entusiaste, keda Lenin nimetas "valguse rüütliteks". (lk 21)
"Vladimir Iljitš oli siin? Selles toas?"

"Aga muidugi," kinnitas Kržižanovski lõbusalt. "Ta käis siin üsnagi tihti, küll üksi, küll koos Nadežda Konstantinovnaga... Ja alati istus ta selsamal kohal ja selsamal toolil, kus teie praegu istute..."

Kargasin tahtmatult püsti ja silmitsesin nüüd uue pilguga seda tagasihoidlikku, tarka tuba ja tundsin koguni kerget külmavärinat... (lk 22)

Nüüd ei saanud ma teisiti, kui pidin Kržižanovskile kas või põgusalt jutustama, et käisin Volhovstrois kõigest kolm nädalat tagasi, kui elektrifitseerimise esiklaps parajasti pühitses oma kahekümne viiendat sünnipäeva. Ja juhtus nii õnnelikult, et sain seal kuulda elava ja kauni lõpu sellest legendaarsest loost, mida olin kuulnud lapsepõlves näliaaasta hädaliste vagunis: tutvusin selle mehe pojaga ja pojapojaga, kes üheksateistkümnendal aastal tõi punasest Piiterist siia sellesama "kõige targema masina maa peal", mis närib maad kuni kõige hullema kivikihini välja, masina, millest vanamees vagunis oli jutustanud suure vaimustuse ning lootusega. See mees oli põline putiilovlane, vana Piiteri tööline, ta nimi oli Aleksei Vassiljevitš Vassiljev, "kõige targem masin" oli aga ekskavaator nr. 25, mis tõstis pool kantmeetrit mulda korraga. Kui kaugel oli see veel tänapäeva sammuvatest hiiglastest!... Neil aastail aga paistis ta minu maale hiiglasuurena, nii nagu minule meie Petrogradi maja... (lk 22-23)
Muutudes nagu veelgi reipamaks ning nooremaks, jutustas Kržižanovski Leninist ja Lenini kohtumisest Wellsiga: "Lenin naeris Wellsi üle ja ütles: "Mitte tühjagi ei saa ta aru!"" (lk 23)
Kržižanovski jutustas ka Nõukogude VIII kongressist, kus ta oli süüdanud valguse Venemaa elektrifitseerimisplaani kaardil. Küsisin siiski, kas see on ikka tõesti tõsi, et selle kaardi valgustamiseks tuli kogu Moskvast vool välja lülitada.

"Ei," vastas Kržižanovski tõsiselt, "mitte kogu Moskvast: Kremlis jäi ühes toas põlema kuueteistkümneküünlane lamp... Taevas küll, kuidas ma sel õhtul närveerisin! Oli ette nähtud, et pean toime tulema neljakümne minutiga Aga plaan — näete, see on ometi mitu paksu köidet!... Nelikümmend minutit! Ütlen Vladimir Iljitšile: "Vladimir Iljitš, ma kukun läbi." Tema muheleb: "Pole viga, pole viga, ärge ärrituge, jooge just enne ettekannet tass kanget kohvi — ka mina teen seda vahel, kui ma ettekande eel närveerin." Eks ma teinudki tema nõuande järgi, aga mu ärevus ei vaibunud ... Esinen oma ettekandega ja tunnen, et nii palju oleks vaja veel öelda, nii palju... Lõpetan ja tunnen, et ma ei jõudnud mitte midagi ära öelda! Lülitan valguse Vene Föderatsiooni kaardil, juba on kogu kaart valgustatud, lausun viimaseid sõnu ja tunnen juba täiesti selgesti: kukkusin läbi! (Gleb Maksimilianovitš haaras kätega peast kinni, ta silmis välgatas tõeline hirm.) Kukkusin läbi! Ise aga piilun vilksamisi, ainult silmanurgast Lenini poole, Lenini poole! Ja näen... Vladimir Iljitš noogutab mulle pead ja naeratab, ja Nadežda Konstantinovna naeratab... Saali poolhämarusest kostab aga mingi arusaamatu kõmin... Vaatan — delegaadid tõusevad üksteise järel püsti, vaatavad üksisilmi valgustatud kaardile ja plaksutavad sellele... saate aru, plaksutavad! Ka Leninil on säärane rahulolev nägu, ta naeratab ja aplodeerib samuti... Noh, mõtlen ma, läks vist korda..." (lk 23-24)

Olen kindel, et kui mitte igal kirjanikul, siis ikkagi enamikul neist on "Peamine raamat", mille kirjutamine seisab alati ees. See on kirjaniku kõige armsam, kõige hingelähedasem teos, mis kisub enda juurde vastupandamatu jõuga. Võib-olla mõnikord, üksinduses, tunneb kirjanik vaimustusvärinaid selle nägemuse ees, mis esialgu on kättesaamatu kõigile teistele peale tema enda... Kirjanik ei pruugi ette teada, missuguses vormis see teos tuleb — kas poeemi, luuletuste, romaani või mälestuste kujul, kuid ta teab kaljukindlalt, missugune on ta oma põhiolemuselt. Kirjanik teab, et teose teljeks on tema ise, tema elu, eeskätt tema hinge elu, tema südametunnistuse tee, tema teadvuse kujunemine — ja kõik see on lahutamatu rahva elust. Teisiti öeldes — kirjaniku "Peamine raamat", vähemasti minu "Peamine raamat" on minu arvates kantud meie ühise oleluse ülimast tõest, mida minu süda on tunnetanud. Mulle näib, et "Peamine raamat" peaks algama päris lapsepõlvest peale, alglätteist, esimestest, kõige puhtamatest ja põhjapanevamatest muljetest, mis eriti minu põlvkonna juures langevad nii õnnelikult kokku meie uue ühiskonna esimeste aastatega — seega samuti lapsepõlvega! "Peamine raamat" peab saavutama selle küpsusetipu, mille juures kirjanik töötab täieliku, rõõmsa sisemise vabaduse ja julgusega, usaldades ennast jäägitult, olles kõigile näha ja üksipäini enesega; kirjanikul on sel puhul ainult üks mure — saavutada see, et kogu elu, nii tema enda kui ka üldine elu väljenduksid võimalikult täielikult ja ühtsena, et seda elu poleks näidatud mitte juhuslikkude episoodide kaudu, vaid tervikuna, see tähendab oma põhiolemuses; et temas ei avalduks mitte üksiku sündmuse üksiktõde, vaid ajaloo juhtiv tõde. "Peamise raamatu" alusmüüriks on ühtne, kõikehõlmav ja selge tundmus, s.o. ta toetub meie suure idee alusmüürile, ideele, mis on kujunenud inimese kõigiks viieks meeleks ja mida omakorda ühendab kirjaniku eriline kunstimeel. "Peamises raamatus" näidatakse otseselt ning tõetruult selle idee-tundmuse ehk teisiti öeldes inimese kommunistliku maailmavaate ja elutunnetuse kujunemist, mehistumist ja küpsemist, kujutatakse selle eest võitlemist — võitlust olukordadega, iseendaga, mineviku iganditega iseendas ja ümbruses, vaenlastega, vastastega ja mõnikord ka sõpradega. (lk 25-26)
Kas unistus seesuguse teose loomisest on vastuolus kirjaniku põhiülesandega — objektiivse tegelikkuse peegeldamisega kunstivormis ja lugeja kommunistliku maailmavaate kasvatamisega? Ei ole vastuolus, sest kõige peamisem, mida kirjandus peab kajastama (täpsemalt — väljendama), on meie inimese vaimne maailm, selle maailma keeruline ja mitmesugune liikumine, sisemaailm, mille kujundajaks on inimese kui ühiskonnaliikme tegevus ja mis seda tegevusi omakorda kujundab. Kirjandusinimese jaoks pole midagi kõrgemat ega üllamat kui see ülesanne. (lk 26-27)
Kui minult eraldi küsitaks, kas ma võin nimetada mõnda seda laadi raamatut, siis osutan ma esmajärjekorras säärastele teostele, nagu on luules Majakovski "Sellest" ja "Täiel häälel" ja proosas Nikolai Ostrovski raamat "Kuidas karastus teras".

Vaikse ja vastupandamatu jõuga purustavad need teosed pihtimuse ja jutlustuse absurdse vastandamise. (lk 27)

Jah, "Peamine raamat" ei võõrista koondkangelasi, juurde- ega väljamõeldisi, ei loobu ühestki kunsti imeteost ja eelkõige — ei loobu mitte silmapilgukski kommunistliku propaganda suurtest ülesannetest. Kuid kommunistlik propaganda-tõekuulutus säärastes teostes tähendab eeskätt seda, et kirjanik annab mõjusalt edasi isiklikke hinge- ning elukogemusi, mida ta on omandanud üldrahvalikus võitluses uue, õiglase ühiskonna loomise eest ja mida on seetõttu vaja tema kaaskodanikkudele edasi anda; tähendab — lugejale sisendatakse visalt suurt elutõde, mille kirjanik on isiklikult saavutanud. Meie, propagandistid, "partei poolt mobiliseeritud ja kutsutud", oleme selle üle uhked ja unistus "Peamisest raamatust" on meile unistuseks oma jõu maksimaalsest pühendamisest rahva ja partei teenimisele. Mitte maksimum-, vaid miinimumnõue on see, mis masendab kunstnikku, kes tunneb endas tõelist jõudu ja unistab kangelasteost kunsti nimel. Rahvas aga nõuab meilt maksimumi, ja meie kirjanikkude mõtisklused, vaidlused ning diskussioonid on kõik allutatud just sellele nõudele. (lk 29)
Katsed lahutada pihtimust jutlustusest, neid teineteisele vastandada, lõppeks — eelistada pihtimust jutlustusele või vastupidi tekitavad aktiivset sisemist protesti oma ilmselt nõukogude kirjandusele võõra, vaenuliku olemusega ja ma ütleksin — veel enam oma sõjaka kirjaoskamatusega. Sääraste katsetega tegelevad inimesed, kes päevselgelt ei armasta, ei hinda ja koguni ei tunne suure vene klassika ja nõukogude kirjanduse kogemusi, kus pihtimust iialgi ei lahutata jutlustusest, vaid vastupidi, püütakse alati kasutada pihtimuse vormi kui propaganda, s. o. jutlustamise üht tugevaimat relva. (lk 29-30)
Kuid kas pole siis nõukogude kirjanduse rajaja Gorki autobiograafiline triloogia "Lapsepõlv", "Inimeste seas" ja "Minu ülikoolid" samal ajal ka võimas, purustava vihajõuga propaganda inimpalet moonutava väikekodanlaste ja kaubitsejate maailma vastu, kirglik tulevikku suunatud inimsuse jutlustamine?!

Gorki jääb siin samasuguseks publitsistiks, rahvatribuuniks, propagandistiks kui "Laulus Jahikullist" ja "Emas", samuti ka kõigis teistes oma teostes; tõelise kirjaniku jaoks, kes on veresidemetega seotud oma rahva elu ja võitlusega, ei saa olla mingit ohtu oma elu ja iseenda kirjeldamises. Ei, siingi ei süüvi ta omaenda naba vaatlemisse, ei tegele tühja avameelitsemisega, vaid kõneldes oma südamest, isegi salajastest hingeliigutustest, jutlustab ta tingimata rahva südamest. (lk 30)

Ma kordan ja rõhutan, et ma ei taha sugugi öelda, nagu võiks "Peamine raamat" olla üksnes päevik, memuaarid, üksnes otsene autobiograafia, mitte iga kirjanik ei saa ega või esitada säärast raamatut säärases vormis. Kui aga rääkida, mis laadi peaks olema "Peamine raamat", mille ilmumist ma koos paljude kirjanikkude ja lugejatega ootan eriti palavalt, mille loomisest ma ise unistan nagu eluküsimusest, siis läheneb ta minu kujutluses kõige enam just "Minevikule ja mõtetele", geniaalsele romaanile inimvaimust, romaanile, mille sarnast teist pole kogu maailmakirjanduses. Kuid nõukogude kirjandus peab ta looma. (lk 30-31)
Kirjanik kirjutab oma "Peamist raamatut" vahetpidamata, mõnikord päris lapsepõlvest peale. Kõige sagedamini on selleks päevik, mida ei kirjutata muidugi mitte selle mõttega, et teda juba eluajal pidulikult trükis avaldada. Mõnele on päeviku kirjutamine vajaduseks. See pole "endaimetluse" või "eneses urgitsemise" tarve, nagu arvavad kirjanduslikud väikekodanlased, variserid ja kastraadid, vaid alguses vaistlik, koos küpsusega aga ikka teadlikum tunnetus üldise elu tähtsusest, mis läbib isiklikku elu, võib-olla on veel õigem öelda — oma elu tähtsuse tajumine üldise elu lahutamatu osana. (lk 31)
Olen lugenud väga paljusid blokaadipäevikuid, mis on kirjutatud pimedate tattninalampide valgel, kindad käes, sõrmedega, mis vaevu jaksasid sulepead hoida (sagedamini pliiatsit: tint külmus), mõnede päevikute märkmed on autori surmahetkel katkenud. Neilt paljudelt ja paljudelt päevikulehekülgedel! õhkub voidurikka Leningradi tragöödia kord kõrvetavat, kord tarretamapanevat hingust. Täieliku avameelsusega on neis kirjutatud oma igapäevastest muredest, pingutustest, leinast ja rõõmudest. Ja eranditult ikka on "oma", "sügavalt isiklik" ühtlasi ka üldine, ja üldrahvalik on muutunud sügavalt isiklikuks, tõeliselt inimlikuks. Ajalugu räägib äkki elava, lihtsa, inimliku häälega. (lk 31-32)
Ent raamat saab valmis ja sa näed, et jälle pole see oodatu, on ainult sellele lähenemine või sellest eemaldumine. Seetõttu on "Peamine raamat" alati otsekui mustand, igavene mustand. Seetõttu on ta alatises liikumises, mis langeb kokku elu enda liikumisega, kirjaniku teadvuse arenguga ja kasvuga. Mida see raamat ka ei käsitleks, vastavalt elu ja teadvuse arenemisele mahutab ta endasse ikka rohkem ja rohkem, nõuab kogu aeg täiendusi isegi tagantjärele, täiendusi isegi minevikust, mis paistab uues valguses. Elu ja temast ammendatud tõde ise teevad "Peamisele raamatule" kogu aeg karmi korrektuuri. Ta hargneb, sünnitab üksikuid iseseisvaid teoseid, mis pole midagi muud kui tema detailid, ta veerud kattuvad viidetega, hulgaliste märkustega — selle kohta, mis on kirjutatud, selle kohta, mis on trükitud, mõnikord aga ka selle kohta, mis on ainult mõttes või visandatud. Ja võib-olla on just need viited ja märkmed veergudel, need päevikumõtisklused see, mis saab "Peamises raamatus" põhiliseks, mis "puhub temasse elavat hingeõhku", teeb tulevasest raamatust "Peamise raamatu". Võib-olla ta jääbki mustandiks, aga võibolla on teda just säärasena vaja trükki anda? (lk 32)
Möödunud aasta ühel sinisel juulipäeval asus Himkist teele väike mootorlaev "Georgi Sedov" ja suundus mööda Moskva-nimelist kanalit, mööda Volgat Uglitši poole.

Kannatlikult ja alistunult ootasin ma arvutute lüüside lõppu — olin selle siin kanalis kord juba läbi teinud, ja kui laev laskus lüüsi pimedasse koopasse, näis mulle jälle, nagu ei pääseks me siit enam iialgi välja. Jõudsime suurele Volgale, selgesse ja vaiksesse taevasse tõusis tohutu suur, raske, tumekuldne kuu, roosakas kuma läänekaares polnud aga veel päriselt kustunud. Ümberringi valitses sõnulseletamatu rahu; sulnis, leebe, oma ürgses ilus mitte rõhuv ning jalustrabav, vaid avarusega hellitav vene loodus avas end pärani meie silmadele ja südamele, hingematvalt ning heldelt... (lk 33)

Lapsena oli meil Uglitšis niisugune mäng... ei, õigemini midagi tõsisemat kui mäng: näed midagi sinu mõttelendu äratavat — kas ilusat inimest, ebatavalist majakest või imepärast metsakuru —, ja kui sa jõuad siis esimesena käe selle poole sirutada ja hüüda: "Surr, see on minu oma!", siis see saabki sinu omaks ja sa võid sellega teha, mis tahad. On see näiteks hoone, maja, siis võid sinna ükskõik keda elama panna, temast jutustada, kõnelda, kuidas seal elatakse, missugused toad seal on või kuidas sa seal ise elama hakkad. On see inimene, siis võid tema kohta fantaseerida, mis tahad, võid mõelda talle mis tahes elu. Ühesõnaga, mis sinu omaks saab, sellega võid sa oma kujutluses talitada, nagu soovid. Peaasi on aga, et see kõik — olgu siis mõni maal, linn või inimene — kuulub sulle ja keegi lastest ei tohi enam kätt selle järele sirutada, sest nad teavad, et see on sinu oma, ja ka sina ise tead seda. Kunagi ei tekkinud kahtlust, et see tegelikult ei kuulu sulle. Tookordset kummaliselt absoluutset veendumust oma vankumatus valdusõiguses mäletan ma tänase päevani. "Minu oma" oli Kuindži maal "Kuuvalge öö Dnepril"; "minu oma" oli vanemaist klassidest Tanja Kozlova, ümmarguse vene näoga ja suurte vaiksete sinihallide silmadega tütarlaps, kes polnud iludus, vaid natuke koguni nösunina, aga nii veetlev, et ei saanud silmi ta pealt ära; tema ise ei teadnudki, et on "minu oma". "Minu omaks" sai Sevastoopol, madrus Koška ja admiral Nahhimov, kui lugesime Lukaševitši ja Stanjukovitši raamatuid Sevastoopoli kaitsmisest. Muska oli mulle hirmus kade, ja kuigi loovutasin talle suuremeelselt prantslased ja koguni Napoleoni, lausus ta: "Mis ma nendega peale hakkan..." "Minu oma" oli veel metsaoja, mis voolas välja haljasamblase, just nagu plüüsiga kaetud kivi alt ja oli läbipaistev, hullumoodi sätendav ja hirmus toriseja. Ta torises ja porises peaaegu nagu inimene, igatahes oli selgesti kuulda üks sõna, mida ta ühtelugu põikpäiselt oma bassihäälega kordas: "Torman, torman, torman, torman..." Kuhu ta mõtles tormata, seda ta ei öelnud... Arvatavasti oli see mõni võrratu kosk, ent kuskil kaugel, kuhu meie ei jõudnud minna. Jah, lapsepõlves oli mul mõndagi, oli nii palju varandust, nii palju "minu oma", et kõik ei tule meeldegi... (lk 34-35)
Ja varases aovalguses, uduvines, läbi soojalt pihutava vihmaloori hakkas paistma lapsepõlvelinn — sellessamas kummalises virvenduses, nagu olin teda näinud unes hulk aastaid järjest. Mitte ärevus, vaid elev vaikus võttis minus maad, kui silmasin teda juba kaugelt, juba enne, kui jõudsime lüüsi sissekäigu grandioosse võlvkaare alla, kus asus kuulsa hüdrojaama suur kandiline, arhitektuurilt peaaegu alasti hoonemürakas ja selle kõrval uhke, täpses korras lilleklump. (lk 35)
Minu linnake ei kõrgunud enam järsult ülespoole sööstval rohelisel kaldanõlvakul: tammi tõttu tõusnud vesi ulatus peaaegu puiesteede, tsareevitš Dimitri lossi ja kaldal asuvate igivanade kirikute külje alla; linn paistis mulle väga pisikesena, ahistavalt väikesena, näis, nagu oleks ta laskunud veepinnani, nagu oleks ta sügavale maasse vajunud. Teadsin juba ammu, et see pidigi nõnda paistma, aga hiljem kuulsin, et Uglitš vajub tõepoolest maa sisse, osalt on aga jäänud vee alla. Hüdrojõujaamade ehitustel on see käibelolev, täpne terminoloogia — maasse vajuma, vette vajuma, vee alla jääma. Vee alla vajus igivana Paisjevski klooster, mis "segaduste ajal" oli tagasi löönud poolakate röövretki, vee alla on vajunud Spasski eeslinn, hõredaks on jäänud põline männik sealpoolsel kaldal. Paljud Uglitsi hooned, eriti muistsed, vajuvad aga maa sisse: veehoidla loomisega on linnas ka põhjaveed kerkinud, pinnas on läinud pehmeks, on muutunud teissuguseks, kui oli mitu sajandit tagasi, millal püstitati need kirikud, kellatornid ja kloostrid, mille ilu on ikka veel muinasjutuline ja mille tumenenud kuplid vaanelt ning leppimatult kõrguvad üle vee. (lk 35-36)
"Hea on olla," mõtlesin ma, "nagu oleksin siin elanud kogu aeg. Nüüd jätan igasuguse ootamise, ei oota kellegi kirju, mitte kellegi telegramme — isegi tagasikutset mitte. Ja ei tõtta kuhugi, ka mitte meie kloostrikongi ega kooli... Küll jõuab." (lk 36)
Ja ma asusin teele "oma kiriku" juurde. Tema nüüd juba mitte enam sinised, vaid peaaegu mustad kuplid ja vaevu nähtavad roostetanud tähed paistsid igale poole, ja siiski käisin ma hulk aega, ekseldes mööda ununenud tänavaid nagu unes. Vihma ei tibutanud enam, linn hakkas vähehaaval ärkama, hämar pärlmutterkoidik muutus hommikuks. Lopsakaid pelargooniume käega kõrvale nihutades silmitsesid mind maassevajunud majakeste aknaist unetud vanaeided. Laiad tänavad olid nagu lapsepõlveski kaetud pehme halja rohuga ja aeglaselt tatsasid seal arvutud haned oma liigutavalt inetute hane-noorukitega. Tulipunane kukehiiglane — kahtlemata oli tema esivanem seesama kukk, kes oli jätnud oma hiiglavarvaste jäljed Kukekivile, mis asus kunagi Kuke tänava lõpus, — see tulisulgne ja tulisabaga kukk lendas lagunenud puust jalgväravale, millel oli raudvõru, ja pistis seal kõigest hingest leegutama. Mina aga läksin edasi ja peakirik tuli ikka lähemale... Ja mida lähemale ma talle jõudsin, seda selgemini nägin, et sel paigal pole mingit sarnadust lapsepõlvega ega õnneliku unenäoga. Jah, hoonet, kus asus meie kloostrikong, polnud. Teda lihtsalt polnud olemas. Ei olnud tumedat tiiki ja pärnasid, mis oleksid pidanud klõbistama oma ümmargusi lehti, ei olnud aeda, kus elas vanake, polnud müüri, mis viis peakiriku ning koolimaja juurde. Polnud mitte midagi selletaolist. Läksin päris peakiriku juurde: määrdunud, otsekui seenetusega kaetud ja sügavale maasse vajunud kirikus asus teraviljaladu ja naftabaas, millest andsid tunnistust näotud sildid kuidagi kokkuklopsitud lauduste kohal, mis varjasid sissekäikusid. Üksnes meie punane telliskivist koolimaja, minu esimene kool peakiriku vastas, oli samasugune nagu tollal (endast mõista küll väiksemaks jäänud) ja seal oli nagu ennegi kool. Aga praegu oli õppevaheaeg ja maja oli tühi ning vaikne. (lk 36-37)
Istusin pingile väikesel lilleskvääril, mis oli rajatud koolimaja ette teraviljalao vastas, ja mõtlesin sellele, et kohtumine lapsepõlvega ja õnnega jäi olemata. Lapsepõlv on möödas, möödas on ka see, mis tuli pärast, on maa sisse vajunud, vette kadunud, vee alla jäänud. (lk 37)
Naine raputas pead ja ohkas lühidalt.

"Ei, me pole siit pärit... Me oleme Leningradist. Ainult et me elame siin juba kaua — üksteist aastat. Meie isa töötas siin monteerijana hüdrojaama ehitusel. Jõudis just ehituselt tagasi, kui algas sõda, blokaad... Ta suri blokaadi ajal, suri nälga, ei pidanud vastu. Surres aga käskis emal ja minul siia sõita. Veebruaris läksime siis üle Laadoga, mööda Elu teed. Paljud sõitsid sel ajal mööda Elu teed, mõned aga läksid lihtsalt jala... Vedasid kelkusid, kelkudel olid lapsed, lapsed külmusid, olid juba surnud, ema aga aina vedas, kuni ise maha langes või mõni sõiduk ta üles korjas... Me sõitsime veoautoga... Mina olin kümneaastane, õde veel noorem, emal oli hädavaevu veel hing sees, ta oli üleni must nagu surm... Lihtsalt ime, et me üldse Suurele maale jõudsime... Ka meie veoautos külmus mitu inimest teel surnuks... Aga meie jõudsime siiski siia, nagu isa oli käskinud. Siin on palju leningradlasi, blokaadist tulnuid. Meid võeti siin südamlikult vastu, toideti hästi, aga esialgu me ei saanud ega saanud kuidagi isu täis, lausa häbi oli. Ma olin küll väike tüdruk, aga isegi minul oli piinlik. Aga sõin ikkagi!"

Ta jutustas nõnda, nagu räägivad blokaadist peaaegu kõik leningradlased, kes selle läbi on teinud, — ühetasase, summutatud häälega, otsekui kuulaksid nad ise oma sõnu ega usuks neid... (lk 37-38)

Fotolt vaatas mulle vastu pruntis põskedega poisipõnn, huuled torus ja tumedad silmad imestuse pärast viimase piirini pungis: küllap oli fotograaf näidanud talle mingit eriti rabavat "linnukest". (lk 39)
"Tema on juba Uglitši päriselanik," ütles noor ema oma hämmastunud poega imetledes. "Aga ma viin ta tingimata kunagi Leningradi," lisas ta õhinal, "tingimata viin, niipea kui ta hakkab aru saama. Ja näitan talle kõike, loen talle ja jutustan vanaisast... Ei tohi lubada, et lapsed kõik selle unustaksid... see tähendab, tema muidugi ei saa seda mäletada, ma tahan öelda, et lapsed peavad teadma, mis enne neid tuli läbi teha, eks ole tõsi?" (lk 39-40)
Kui suur aeg on mahtunud meie igaühe ellu, kui suur! Sellest oleks jätkunud mitmele põlvele, kanda aga tuli teda ühelainsal... Kui palju sündmusi, millest peaaegu igaüks on sinu elu. kui palju muret ja rõõmu, mis on olnud lahutamatud kogu rahva muredest ja rõõmudest! Ja mitte helge õnnetunne, mida lootsin siin leida, vaid midagi rohkemat — peaaegu hirmutav tunne oma otsesest, elavast osadusest, elulistest veresidemetest kõige ümbritsevaga, sellega, mis vajub maa sisse või vee alla, sellega, mis on püstitatud ja mida veel püstitatakse maa peale ning vee kohale; nendega, kes mitmesugustel aegadel on hukkunud kodumaa eest, kommunismi eest; nendega, kes ehitasid Uglitši hüdrojõujaama; nendega, kes sünnivad, kasvavad ja töötavad siin, Uglitšis, Leningradis, kogu maal — see väga paljudele nõukogude inimestele tuttav kõikehõlmav, võimas tunne valdas mu teadvust ja südant. On aga minu elu nii lahutamatult seotud kogu maa eluga, siis jääb temas kõik alles, kaotusedki kaasa arvatud, ja kõik sööstab sünnimaaga koos tulevikku, vastu uutele kadumistele, uutele tekkimistele. "See on minu oma." Ei, see on meie oma. Ja kõik meie oma on minu oma! See on minu oma! (lk 40-41)
Ivan Nikolajevitš Potehhin, kunstnik, Uglitši põliselanik. minu vana joonistusõpetaja, näitas mulle üksteise järel akvarelle, õlietüüde, pliiatsi- ja sulejoonistusi, mis kulutasid vana, muinasjutulist Uglitšit. Ja järsku, niisama lihtsalt, asetas ta mu ette selle peene sulejoonistuse, seal aga oli mu lapsepõlv, talv, onn, seal oli see, mida ma hulk aastaid olin unes näinud, kuumalt ihaldatud paik, kuhu ma kuidagi ei jõudnud unes ja kuhu ma ei jõudnud ka ilmsi... Selgus, et see kõik on alles. Siin ta vaataski mulle otsa kogu oma hääbumatus võlus. Ta oli elus, oli vana kunstniku poolt talletatud — see majatiib meie aknaga, mis avanes pärnade ja talvise hoovi poole. Kuidas võis kunstnik aimata, et see tagasihoidlik joonistus on kellegi südamele nii vajalik? Rõõm kunsti kaudu saadud kohtamise üle oli arvatavasti sügavam kui elult loodetu... (lk 41)
Nagu enamik inimesi, keda olen kohanud, ei mõelnud see kunstnik mitte ainult eilsele päevale, vaid ka Suurele Ajale, mis ulatub kaugele tulevikku. See ei sega teda, vaid aitab tal loovalt, mõttekalt töötada tänase päeva heaks. Nii ta siis käibki mööda külasid ja joonistab siin-seal veel säilinud muistseid nikerdatud aknaliiste, karniise ja hobusepäid katuseharjal — puunikerdajad nagu pottsepadki on ju siinkandis peaaegu kadunud. Kaovad ka mustrid. Aga neid tuleb säilitada — neid näidiseid, mis on imeilusad oma lihtsuses, ainulaadsuses ja loomulikus peenuses! Uuesti peab ilmuma noori osavaid meistreid, puunikerduskunst ei tohi kaduda, sest ta toob inimestele rõõmu, aitab kaunistada rahuaegade elamuid, mingi masinatoodang ei asenda teda — siin on vaja tarka ja vaba inimkätt... (lk 42)
- "Sõit lapsepõlvelinna", lk 4-