Sisemaailm

Proosa muuda

Miski ei kiirenda nii väga aja möödumist ja ei lühenda teed kui mõte, mis täielikult valdab inimese sisemaailma. Välismaailm sarnaneb siis unega, mille unenäoks on see mõte. Mõtte mõjul kaotab aeg mõõdu ja ruum distantsi. Lahkutakse ühest kohast ja saabutakse teise, see ongi kõik.
- Alexandre Dumas vanem, "Kolm musketäri", tlk Tatjana Hallap, 1977, lk 250-251

Religioosne tunne tähendab seega indiviidi elu absoluutset avardumist ning uute jõuallikate lisandumist. Kui väline lahing on kaotatud ning väline maailm tõukab meid endast ära, siis see tunne vabastab ja elustab meie sisemaailma, mis muidu oleks vaid elutu kõnnumaa.

Mulle näib, et kui religioon peab tähendama meie jaoks midagi selgepiirilist, siis tuleb meil teda mõista just selle täiendava emotsionaalse dimensioonina, kirgliku omaksvõtu meeleoluna neis valdkondades, kus ranges mõttes moraalsus võiks vaid pea langetada ja olukorraga leppida. Religioon peaks tähendama meie jaoks vabaduse avardumist siis, kui heitlus on möödas, kõrvus heliseb universumi põhitoon ning meie pilgule avaneb igavikuline elu.

William James, "Usulise kogemuse mitmekesisus: uurimus inimloomusest", tlk Indrek Meos, 2013, lk 61

Puškinit peetakse tõlkimatuks. Miks? Iga luuletus on vaimse tõlkimine materiaalsesse, tunnete ja mõtete tõlkimine sõnadesse. Kui seda saadi teha üks kord, tõlkides sisemaailma välistesse märkidesse (see on peaaegu ime!), miks siis ei peaks saama tõlkida üht märkide süsteemi teise? See on palju lihtsam: ühest keelest teise tõlkides antakse mateeria edasi mateeria kaudu, sõna sõna kaudu, ja see on alati võimalik.
- Marina Tsvetajeva kirjas Paul Valeryle, rmt: "Elu tules. Pihtimused". Koostanud Tzvetan Todorov. Tõlkinud Mirjam Lepikult. Tallinn: Sinisukk, 2007, lk 370

Kas unistus seesuguse teose loomisest on vastuolus kirjaniku põhiülesandega — objektiivse tegelikkuse peegeldamisega kunstivormis ja lugeja kommunistliku maailmavaate kasvatamisega? Ei ole vastuolus, sest kõige peamisem, mida kirjandus peab kajastama (täpsemalt — väljendama), on meie inimese vaimne maailm, selle maailma keeruline ja mitmesugune liikumine, sisemaailm, mille kujundajaks on inimese kui ühiskonnaliikme tegevus ja mis seda tegevusi omakorda kujundab. Kirjandusinimese jaoks pole midagi kõrgemat ega üllamat kui see ülesanne.
- Olga Bergholz, "Sõit lapsepõlvelinna", rmt: "Päevased tähed", tlk Debora Vaarandi, 1961, lk 26-27

"Vahest oli see saatus," arvas Arthur. "See, mis inimestega juhtub, juhtub tihti vaid saatuse tuju tõttu.

"Seda ma ei usu," kostis Darcourt. "See, mida me nimetame saatuseks, on väljenduse leidnud siseilm. Me ise kutsume oma elu sündmused esile. Ma tean, et väide kõlab kohutavalt ja julmalt, kui arvestada, mida kõike inimestega juhtub, ja see ei anna ka ammendavat seletust. Ometi selgitab see üsna palju." (lk 18)

[Saraceni:] "Nende jämedalt arvates kolme sajandi vältel, mida kutsutakse renessansiks, tegi kultuurinimese vaim läbi põhjapaneva muudatuse. Psühholoog ütleks, et see muutus ekstravertsest introvertseks. Välismaailma uurimisega kaasnes uudne siseilma, subjektiivse maailma uurimine. Ja seesugust uurimisretke ei saanud läbi viia religiooni vananenud kaardi järgi. See oli uurimistöö, mis sünnitas "Gorboduci" asemel "Hamleti". Inimene hakkas otsima iseendast kõike ülevat ja - kui ta oli aus, mida enamik inimesi ei ole - ka kõike alatut, madalat, kurja. Kui kunstnik oli avara silmaringiga ja andekas, leidis ta iseendast Jumala ja kogu Tema loodud maailma ja maalis seda ilmarahva äratundmiseks ja imetluseks." (lk 240)
Robertson Davies, "Mis on lihas ja luus", tlk Riina Jesmin, 1999