Proosa muuda

  • Eleanor hakkas seletama, et erutavad elamused ja pikk elu polnud tingimata teineteist välistavad, kuid keegi ei kuulanud teda, ning ta vaikis. Tema peas kõlasid Hornby sõnad: Ma tulin siia vaikust armastama. Pärast seda, kui teised olid lahkunud, ütles ta Harryle, et Hornby kirjeldus Kõnnumaast kui üllatavast, ühetaolisest, piiritust paigast, maast, mida on lihvinud ja uuristanud liustikud, viis ta mõttele pühadest meestest kõrbes, kes näljutasid ennast, et nägemusi näha. Hornbyt oli paelunud paik, kus peaaegu keegi polnud enne käinud, kus kõik oli karm, kuid kus äkki õhk väreles elust, kümnete tuhandete karibute häälitsustest. Eleanor seletas, et unistajaid ja müstikuid tõmbas alati inimtühjadesse ja vaiksetesse paikadesse, sest need olid vajalikud selleks, et vaim saaks vabalt lennata. (lk 107)
  • Sellel seitsmeteistkümnenda juuli ööl otsustas Eleanor mitte magama minna, et näha lühikest kesköist hämarust, arvukaid lillakaid pilvi otse pea kohal ning kollast helki põhjataevas. Jalas villased püksid, seljas villane jakk, käes kindad ning nägu ja kael putukatõrjevahendiga kokku määritud, lamas ta selili soojal, madratsit meenutaval tundral, mille tihe taimestik säilitas päevast soojust. Pehmest taimede sasipuntrast kerkis talle otse sõõrmetesse tugevaid lõhnu. Värvid ja kõik kombatav oli silmade kõrgusel, punakaspruunid, pruunid, mustad, punased toonid embasid teda nii õrnalt ja meeleliselt, et ta jäi magama, naeratus huulil, ning ärkas üksnes siis, kui üks lumepüü vurinal mööda lendas, lumekakk kakskümmend jalga eemal suurele kivile laskus või jääkaurid kauguses häälitsesid. Jääkauri pikk huige näis talle nagu ajasignaal, rõhtne heli, mis vaibus silmapiiril, samas kui linnu naer oli püstloodne, kõrge, uhkeldav ja vulisev. Ka kõnnumaa oli rõhtne ning samas püstloodne, mõtles ta. Püstloodne õhumaailm: pilvede maa, tuuline maa. (lk 228)
  • Kõnnumaa oli nagu Bergeri komisjon: vahel võis kuulda palju enam, kui tegelikult kuulda taheti, rohkem, kui sellega oleks osatud midagi peale hakata. (lk 231)
  • Eleanor ja Ralph lamasid koos keset tundrat väikese künka varjus, kuulasid vaikust ning olid õnnelikud. Ralph jutustas Eleanorile ühest ammusest mälestusest, kui ta iidses vihmametsas kõndides oli kuskilt kaugelt otsekui transistorraadiost muusikat kuulnud, ta oli arvanud, et läheduses on rühm geolooge ning oli muusikahelide poole liikunud, kuid helid eemaldusid nagu linnuhäälitsused. See oli heli ilma allikata, lausus ta Eleanorile, väljasirutatud käega tema nägu ja juukseid silitades, see oli metsa enda hääl. Siin kõnnumaal polnud muusikat, vaid sumin, võnkumine, tema meelest maa hääl, ning Eleanor nõustus temaga. Vaikusehetkedel oli temagi seda kuulnud. See meenutas talle budistlikke kumisevaid kausse, mis võnguvad oma kõige madalamal oktaavil. (lk 243)