Proosa

muuda
  • Käisin täna esmakordselt jälle tundras. Mitte asja pärast, ei. Võtsin lihtsalt jalad selga ja läksin uurima, mis on saanud vahepeal suvest.
Ta on suviti siiski hirmus jälk, see tundra. Musta raba keskel konarduvad madalad, muhklikud mättad, mis on veel ilma rohuta; kulu nendel on rohekashall ja kui neile astuda, ajavad nad vulksudes välja kollakat savimuda laiadest, rebenenud lõhedest.
Näib, nagu oleks siia tõvevoodisse heitnud hüljatud, pidalitõbine emake Russ.
Ta lamab kummuli kõval, jäätunud aluspinnal ja põhjavesi ei tungi mitte kunagi temani pesema ta rüvetatud ja reostatud ihu, millel avanevad suured, muhused paised; ta sisemuses on juba ammugi kõik muutunud mädaks ja imendub nüüd haisva kollase savina välja neist kärnlikest paiseist, millesse suvine päike on teinud oma käristava incisum'i.
Siia on maetud emake Russ; tema hauaplatsi piirab meie tarandikkudest aed, ja kaevanduse söemäe kuppel lamab monumendina tema kohal; puudub veel ainult poeet, kes kirjutaks sinna: прощай, немытая Россия!...
  • Raimond Kaugver, kiri Sigrid Kurvisele, Vorkuta, 29. juuni 1949, lk 723-724, rmt: "Kirjad Sigridile", koost Eneken Laanes, 2020, lk 723-724


  • Ka Nõukogude Liidus küüditati inimesi laagritesse niihästi selle pärast, kes nad olid, kui ka selle pärast, mida nad olid teinud. Ent koonduslaagreid on õige mitut tüüpi: eks mõelnud tolle nähtuse välja ju inglased Buuri sõja aegu? Natside laagrite ja Gulagi vahel on üks suur erinevus: fašistlikule süsteemile iseloomulikud gaasikamber ja krematoorium Venemaal puudusid. Küllap muutis arhailisus, tehniline mahajäämus nõukogude vangilaagrid pisut inimlikumaks. Siberis ja Kaug-Põhjas ei ole krematooriumi vaja, sest tundras piisab laipadest vabanemiseks sellest, kui nad auku ajada. Kui keegi seal praegu kaevama asuks, võiks ta vahest leida kümneid tuhandeid säilinud surnukehi.
    • Jorge Semprún, "Kunstiga unustuse vastu", vestelnud Marie-Laure Delorme ja Guy Herzlich, tlk Indrek Koff, Vikerkaar 8/9 2001, lk 212
 
Vikipeedias leidub artikkel