Tundra
Proosa
muuda- Käisin täna esmakordselt jälle tundras. Mitte asja pärast, ei. Võtsin lihtsalt jalad selga ja läksin uurima, mis on saanud vahepeal suvest.
- Ta on suviti siiski hirmus jälk, see tundra. Musta raba keskel konarduvad madalad, muhklikud mättad, mis on veel ilma rohuta; kulu nendel on rohekashall ja kui neile astuda, ajavad nad vulksudes välja kollakat savimuda laiadest, rebenenud lõhedest.
- Näib, nagu oleks siia tõvevoodisse heitnud hüljatud, pidalitõbine emake Russ.
- Ta lamab kummuli kõval, jäätunud aluspinnal ja põhjavesi ei tungi mitte kunagi temani pesema ta rüvetatud ja reostatud ihu, millel avanevad suured, muhused paised; ta sisemuses on juba ammugi kõik muutunud mädaks ja imendub nüüd haisva kollase savina välja neist kärnlikest paiseist, millesse suvine päike on teinud oma käristava incisum'i.
- Siia on maetud emake Russ; tema hauaplatsi piirab meie tarandikkudest aed, ja kaevanduse söemäe kuppel lamab monumendina tema kohal; puudub veel ainult poeet, kes kirjutaks sinna: прощай, немытая Россия!...
- Raimond Kaugver, kiri Sigrid Kurvisele, Vorkuta, 29. juuni 1949, lk 723-724, rmt: "Kirjad Sigridile", koost Eneken Laanes, 2020, lk 723-724
- Ka Nõukogude Liidus küüditati inimesi laagritesse niihästi selle pärast, kes nad olid, kui ka selle pärast, mida nad olid teinud. Ent koonduslaagreid on õige mitut tüüpi: eks mõelnud tolle nähtuse välja ju inglased Buuri sõja aegu? Natside laagrite ja Gulagi vahel on üks suur erinevus: fašistlikule süsteemile iseloomulikud gaasikamber ja krematoorium Venemaal puudusid. Küllap muutis arhailisus, tehniline mahajäämus nõukogude vangilaagrid pisut inimlikumaks. Siberis ja Kaug-Põhjas ei ole krematooriumi vaja, sest tundras piisab laipadest vabanemiseks sellest, kui nad auku ajada. Kui keegi seal praegu kaevama asuks, võiks ta vahest leida kümneid tuhandeid säilinud surnukehi.
- Jorge Semprún, "Kunstiga unustuse vastu", vestelnud Marie-Laure Delorme ja Guy Herzlich, tlk Indrek Koff, Vikerkaar 8/9 2001, lk 212
