Gulag

Proosa

• Ka Nõukogude Liidus küüditati inimesi laagritesse niihästi selle pärast, kes nad olid, kui ka selle pärast, mida nad olid teinud. Ent koonduslaagreid on õige mitut tüüpi: eks mõelnud tolle nähtuse välja ju inglased Buuri sõja aegu? Natside laagrite ja Gulagi vahel on üks suur erinevus: fašistlikule süsteemile iseloomulikud gaasikamber ja krematoorium Venemaal puudusid. Küllap muutis arhailisus, tehniline mahajäämus nõukogude vangilaagrid pisut inimlikumaks. Siberis ja Kaug-Põhjas ei ole krematooriumi vaja, sest tundras piisab laipadest vabanemiseks sellest, kui nad auku ajada. Kui keegi seal praegu kaevama asuks, võiks ta vahest leida kümneid tuhandeid säilinud surnukehi. (lk 212)
  • Jorge Semprún, "Kunstiga unustuse vastu", vestelnud Marie-Laure Delorme ja Guy Herzlich. Prantsuse keelest tõlkinud Indrek Koff. Vikerkaar 8/9 2001

• Sõna Gulag on õieti akronüüm, lühend sõnadest Glavnoje Upravlenije Lagerei ehk Laagrite Peavalitsus. Ajapikku hakkas sõna "Gulag" lisaks vangilaagrite administratsioonile tähistama ka nõukogude orjatöösüsteemi kõigis selle avaldumisvormides: töölaagrid, trahvilaagrid, kurjategijate ja poliitvangide laagrid, naistelaagrid, lastelaagrid, transiitlaagrid. Veelgi üldisemas mõttes hakkas Gulag tähistama Nõukogude Liidu repressiivsüsteemi tervet protseduuride jada, mida vangid kutsusid "hakklihamasinaks": arreteerimist. ülekuulamist, sõitu kütmata loomavaguneis, sunnitööd, perekondade purustamist, pagulasaastaid, varajast ja tarbetul surma.
  • Anne Applebaum, "Gulag", tlk Aldo Randmaa, 2005, lk 11

• Sõja ajal ja kohe peale selle lõppu erikomisjonide (OK) poolt rakendatud tavaline karistusmäär – 10 aastat vabaduskaotust – osutus ebaratsionaalseks. Ei olnud enam endised Feliks Emundovitši ja Solovetski saarelaagrite ajad, millal vangid viit aastatki laagrielu vastu ei pidanud. Inimene oma erakordse kohanemisvõimega hakkas isegi Stalini koonduslaagreis sellega harjuma, et kümme aastat ära istus ja siis lahti saada lootis. See ei olnud sotsialismi ülesehitamise plaanidega kuidagi kooskõlas. Visad vangid, kes enne karistusaja lõppu surra ei osanud, kutsuti pärast karistuse kandmist laagriülema juurde, kus neile teatati, et noh, vaadake, kodanik, teile on määratud veel kümme, nii et istuge aga edasi... 1949. aastast alates ratsionaliseeriti see tülikas asi karistusmäära tõstmisega kahekümne viiele aastale, millele tavaliselt lisati veel viis aastat asumist.
  • Hilja Rüütli, "Kuradil ei ole varju : [märkmeid nõukogude naistevanglast 1946] ; Vägivallamaa ; Režiim – see kõlab uhkelt", 2009, lk 390

• Nõukogude repressioone samastatakse Gulagiga, nii nagu natside repressioone Auschwitziga. Kõigile orjatöö õudustele vaatamata ei olnud Gulag massitapmise süsteem. Kui nõustuda, et poliitiliste, eetiliste ja juriidiliste mureteemade keskmes on tsiviilisikute massitapmine, siis kehtib ka Gulagi kohta samasugune ajalooline järeldus mis Auschwitzigi puhul. Me tunneme Gulagi seetõttu, et see oli töölaagrite ja mitte taparajatiste süsteem. Gulagis peeti kinni umbes 30 miljonit inimest ja see lühendas umbes kolme miljoni elu. Aga suur enamus laagritesse saadetutest pöördus elusana tagasi. Just nimelt tänu sellele, et meil on olemas Gu­lagi-teemalist kirjandust, eelkõige mui­dugi Aleksandr Solženitsõni "Gulagi arhipelaag", oskame me selle õudusi ette ku­jutada – nii nagu me oskame ette kujutada Auschwitzi õudusi.

Kuid nii nagu Auschwitz viib tähelepanu eemale Treblinka veelgi suurematest õudustest, nii juhib Gulag tähelepanu kõrvale Nõukogude Liidu poliitikast, mis tappis inimesi otseselt ja sihikindlalt nälja ja kuulide abil.

• Timothy Snyder, "Holokaust: eiratud tegelikkus". Tõlkinud Märt Väljataga. Artikli aluseks on ettekanne Vilniuses 8.–11. maini 2009 toimunud Eurozine konverentsil "Euroopa ajalood".

Kirjandus

• Aleksandr Solženitsõn, "Gulagi arhipelaag", e.k. 1990
• Anne Applebaum, "Gulag", tlk Aldo Randmaa, 2005