Märt Väljataga
Eesti kirjanik, tõlkija, kirjanduskriitik ja toimetaja
Märt Väljataga (sündinud 30. märtsil 1965) on eesti kirjandusteadlane, kirjanduskriitik, tõlkija, luuletaja ja esseist. Ta on ajakirja Vikerkaar peatoimetaja ning Eesti Humanitaarinstituudi õppejõud. Ta on tõlkinud peamiselt filosoofilist kirjandust, ingliskeelset luulet ja ühiskondlik-poliitilisi artikleid.
Foto: Ave Maria Mõistlik, 3. juuni 2012
Luule
muudaEt noorurite vormiand on kasin,
Siis Tanel Tammet pakub oma teeneid:
"Sonette toodaks vormipuhtaid, peeneid,
Ükskõik, mis teemal siis, sonetimasin."
/---/
Nüüd Kaalep Kanguriga otsib teivast,
Et peksta puruks masin taidereetlik,
Mis ähvardab nad ilma jätta leivast.
- "Sonetimasin" kogus "Teine keel" (1989), lk 41
Arvamused ja intervjuud
muuda- Meie hariduses domineerib faktide kuhjumine ja puuduvad käsitlused, mis suunaksid mõtlema.
- Vikerkaare peatoimetaja Märt Väljataga Postimehe kultuurilisas 4. detsembril 1998
- Sotsiaalkonstruktivism võikski jääda üheks akadeemiliseks mõttemänguks - samasse ritta semiootika, sünergeetika ja süsteemiteooriaga.
- "Hajutatud vastutus", arvustus Francisco J. Varela raamatu "Eetiline "teadmine, kuidas"" eesti tõlkele (2019). Postimees/AK, 16. märts 2019, lk 14
- Mind pahandab, kui keegi väidab, et mõnda filosoofi eesti keelde tõlkida ei saa. Kui ei saa, pole tegu filosoofiaga (vaid võib-olla luulega). Üldiselt on eesti keele võimaluste ruum palju-palju avaram, kui sellest tegelikult ära kasutatud. Eks keel olegi midagi paremat ja suuremat kui üksikute ideolektide või nende kõnelejate summa – isegi kui kõikide eesti keele kõnelejate pruuk peaks mingil põhjusel alla käima, jääb keel ise oma platoonilises ilus ja võimaluste allikana puutumata.
- Aga luule ei ole sama mis keeleline loovus. Viimast esineb igal pool mujalgi: turul, kõrtsus, räpis, rockis, reklaamis, võrgus, umb- ja segakeelsuses. Põhimõtteliselt on võimalik ka hea luule, mis keele poolest ilmetu või neutraalne.
- Tänapäeval tundub keeruline avaldada raamatut ilma kasvõi alateadlikultki kaalutlemata, kas ja millisele auhinnale see võiks pretendeerida – eriti kui oled kirjanduskorralduslikes asjades lähedalt osalenud.
- See, kui palju tõlkeluuletus on tõlge, kui palju luuletus ja kui palju mõlemat, sõltub nii vahendaja võimete laadist kui ka lugeja vajadustest. Minu jaoks esimene taotlus on see, et tõlkeluuletus oleks iseseisev, see tähendab, ka meeldejääv luuletus, mida saab uskuda või usaldada ilma originaali kõrvale piilumata.
- Ja lõpuks on kõik luuletused niikuinii järelluuletused selles mõttes, et keegi ei saa enam kirjutada maailma esimest luuletust.
- Luule on väga põlvkondlik kirjandusliik: loetakse, ostetakse, kuulatakse, hinnatakse, käsitletakse peamiselt oma põlvkonnakaaslasi ja väheseid õnnelikke vanemaid luuletajaid, kes on olnud lugejale tähtsad tema kahekümnendates eluaastates.
- Luulest on raske kirjutada nii, et tulemus poleks tühisõnaline, ainult väliselt kirjeldav või luulele mingit oma kinnismõtet pealesuruv. Selleks et luulest hästi kirjutada, tuleb vist pugeda luuletaja hinge, teha kindlaks need vedrud, mis selle tiksuma panevad. Ja selles ülesandes võib kergesti libastuda.
- Selge see, et keegi pole meil ilma irooniata luuletanud sellest, kuidas "eestlased pole kunagi nii hästi elanud kui nüüd". Sellised avaldused, näiteks pastoraalidülli, oodi või panegüürika vormis, ei kuulu nagu üldse eesti luule DNAsse. ... poliitiline tegelikkus on uusajal inspireerinud pigem tänitust kui tänulikkust.
- Märt Väljataga: isegi kui kõnelejad käivad alla, jääb keele ilu puutumata ERR, 01.02.2019 (intervjueeris Valner Valme)
