Hilja Rüütli
Eesti kirjanik
Hilja Rüütli (pseudonüüm Aili Helm; 18. aprill 1921 Vana-Kuuste vald – 18. veebruar 2009 Tallinn) oli eesti proosakirjanik, velsker ja meditsiiniõde.
"Vägivallamaa"
muudaTsitaadid väljaandest: Hilja Rüütli, "Kuradil ei ole varju; Vägivallamaa; Režiim – see kõlab uhkelt", 2009
- "Vabadust meile kõigile võiks see aasta tuua!" unistas ise oma sõnu uskumata Toliusis.
- "Vabadust!" hüüdis pessimist Beradašvili – "Seda ei ole Nõukogude Liidus. Aga kuhu me siit mujale võiksime sattuda kui orjusse sealpool traataeda?!"
- "Konjunktuur on meie jaoks halb: maailm on veel sõjast kõrini ja väikerahvaste kurb saatus ei huvita kedagi sel määral, et venelaste ülekohtule näppude pealegi astuda," konstateeris Oliger. (lk 302)
- [Konrad: ] "Siiski tahaksin teile öelda, preili Mari, et nõukogude söetootmine on võimalik ainult selle tõttu, et nõukogude korral on nii palju vaenlasi. Kui Stalin neist vaenlastest nii suurel arvul sunnitöölisi ei toodaks, siis jääksid ta šahtid seisma. Ilma vangistaatuseta mees tema ürgkaevanduses ei töötaks." (lk 351)
"Režiim – see kõlab uhkelt"
muudaTsitaadid väljaandest: Hilja Rüütli, "Kuradil ei ole varju; Vägivallamaa; Režiim – see kõlab uhkelt", 2009
- Sõja ajal ja kohe peale selle lõppu erikomisjonide (OK) poolt rakendatud tavaline karistusmäär – 10 aastat vabaduskaotust – osutus ebaratsionaalseks. Ei olnud enam endised Feliks Emundovitši ja Solovetski saarelaagrite ajad, millal vangid viit aastatki laagrielu vastu ei pidanud. Inimene oma erakordse kohanemisvõimega hakkas isegi Stalini koonduslaagreis sellega harjuma, et kümme aastat ära istus ja siis lahti saada lootis. See ei olnud sotsialismi ülesehitamise plaanidega kuidagi kooskõlas. Visad vangid, kes enne karistusaja lõppu surra ei osanud, kutsuti pärast karistuse kandmist laagriülema juurde, kus neile teatati, et noh, vaadake, kodanik, teile on määratud veel kümme, nii et istuge aga edasi... 1949. aastast alates ratsionaliseeriti see tülikas asi karistusmäära tõstmisega kahekümne viiele aastale, millele tavaliselt lisati veel viis aastat asumist. (lk 390)
- Vanad vangid kuulasid (nagu muinasjutte) lugusid kolhoosikorra sisseseadmisest, sellest, et jahvatatud või hekseldatud kuuseoksad on parim lehmatoit... Saadi üht-teist kuulda ka 1949. a. küüditamistest, millega Stalin oma idioodiideoloogia alusel kolhoosikorrale põhja pani. Et midagi niisugust tuleb, oli ette teada, eriti siis, kui kõik asutuste autod täiendavat bensiini võtma saadeti. Samal päeval oli ka inglise raadio hoiatanud. Paljud lasksid jalga ja jäid alles. Nende asemel otsiti kolme päeva jooksul teisi. Aga paljud eesti mehe moodi mõtlevad talupojad ei jõudnud nii kiiresti otsusele ja kaevavad nüüd Siberis sütt või maad... (lk 504)