Vikitsitaadid

Küüditamine

inimeste sunniviisiline ümberasustamine

Küüditamine (ka deporteerimine, deportatsioon) on inimeste sunniviisiline ümberasustamine, enamasti rahvuse või usu alusel. Massiline küüditamine võib olla genotsiid. Küüditamisi panid suurriigid toime juba vanaajal, näiteks on tuntud juutide küüditamine nn Paabeli vangipõlve Assüürias. Nõukogude Liidus korraldati küüditamisi eriti ohtralt 1930.-40. aastatel, kuid Teise maailmasõja ajal ja järel asustati elanikke massiliselt ümber ka näiteks USAs ja Poolas. Eestis toimus küüditamisi näiteks Liivi sõja ja Põhjasõja ajal, lähiajaloos aga küüditasid Nõukogude võimud Eestist massiliselt inimesi Siberisse, Kesk-Aasiasse ja Kaug-Itta 1941. aasta juunis (juuniküüditamine) ja juuli algul (juuliküüditamine) ning 1949. aasta märtsis (märtsiküüditamine).

Küüditatute mälestuskivi Paldiski raudteejaamahoone ees

Luule

muuda

Viimaks õnn tuli sahvrisse
lauta ja aita ka
rõivad veel mahtusid kohvrisse
siis pidi minema

  • Juhan Viiding, "Lihtne luuletus", kogust "Ma olin Jüri Üdi" (1978)

Proosa

muuda
  • Aga milles oli eesti rahvas õieti süüdi, et teda kisti ühel päeval koleda tagakiusamise alla? [---] Nagu viimsepäeva viha käis kurjus üle maa ja kohutas kangeks ja halvas tummaks mahajääjaid.
    • Karl August Hindrey 1941. aasta juuniküüditamise kolmandal aastapäeval ilmunud artiklis "Valu ja viha", Eesti Sõna, 14. juuni 1944, nr 136, lk 1


  • Kui ette kujutada küüditamise käiku, siis on see loomulikult hirmus. Selles ei saa ükski normaalse tundeeluga inimene kahelda. Öine ukseletagumine ja kiirkorras pakkimine, paanika, teadmatus ja hingevalu. Täispressitud loomavagunis päevade kaupa loksumine, kõrval imikud ja vanurid. Lahkuaetud pered. Nälg, janu, mustus. Surnud ja surijad. Rääkimata sellest, et kohale jõudes tuli eluga nullist alustada ja nõnda vastu pidada.
  • "Tõrjutud mälestused" on Imbi Paju 2007. aastal ilmunud raamat, millele eelnes sama autori samanimeline film. Imbi Paju on üldse muutunud repressiooniteema hasartseks eestkõnelejaks, koos Sofi Oksaneniga andis ta välja ka kõneka pealkirjaga kogumiku "Kõige taga oli hirm". Oksanen isiklikult on andnud eestlaste repressioonihullusesse ka mitte just väikse panuse, küttes seda teemat edasi oma "Puhastusega". See ja kogu muu lähiajalooaineline nutukirjandus hakkab tasapisi minu kannatusekarikat üle ajama. Eesti kirjanduses on küüditamise ja repressioonide teema üldse mõõdutundetult esil, alates juba Käsu Hansu poeemist "Oh! Ma vaene Tardo liin" ja Vilde jutustusest "Külmale maale".


  • Üheks poliitilise konjunktuuri poolt ajaloo moonutamise eredaks näiteks on nõukogude genotsiidi müüt, mida agaralt propageerivad nii eesti poliitikud kui ajaloolased. See kontseptsioon ei kannata mingit teaduslikku kriitikat, selle tõendamiseks opereerib ametlik ajalugu juba pea 20 aasta jooksul mitmekordselt suurendatud arvudega. (lk 6)
  • Ajaloolaste kirjeldused selle kohta, nagu oleksid pärast sõja lõppu vallale päästetud massiline elanikevastane terror ei vasta tõele. Tegelikult oli Nõukogude võimu liidrite tegevus Eestis humaanne ja põhjendatud, seda eriti eestlaste massilise koostöö tausta natslike võimudega. Arreteerimisele kuulusid ja repressioonidele allutati vaid need, kes võtsid osa natside poolt organiseeritud tsiviilelanikkonna hävitamisest okupeeritud Nõukogude territooriumil ning kes pidasid relvastatud võitlust nõukogude võimu vastu koos käsilastega. (lk 135)
    • Aleksandr Djukov, "Deporteerimised Eestis: kuidas see toimus tegelikult", Tallinn: Tarbeinfo OÜ, 2009


  • Kui saime sõja algusest Värska laagris teada, korraldati kohe miiting, kus esines ka komissar kõnega, et nüüd algab meie võidukäik ja lõpetame selle Berliinis. Aga just samal päeval sain Saaremaalt kirja, et 14. juunil 1940 on meie vana talu tühjaks tehtud, kõik minema saadetud. Meie peres oli viis meest. Isa oli sel ajal 74 aastat vana. Meid oli neli venda, mina neist kõige noorem. Pere – isa, ema, vend, vennanaine ja väike tütar – viidi ära vanema venna pärast, kes oli vallas üks juhtivaid kaitseliitlasi. Nagu hiljem selgus, viidi ta Sosva vangilaagrisse Uuralites ja lasti seal 1942. aasta juuli alguses maha. Vennanaine, tema väike tütar, minu ema viidi Kirovi oblastisse sundasumisele. Isa suri seal küünlapäeval 1942.
Kui sellest äraviimisest teada sain, siis oli see mulle täiesti kujuteldamatu, vist oleks kõigile olnud. Komissar pidas oma kõnet, mina läksin suure männi alla, võtsin selle ümbert kinni ja lihtsalt nutsin.
Seejärel olime laagris edasi, kus meid sõjaks ette valmistati. Poisid küsisid, et kuule, ütle, mis sul viga on, sul on juuksed halliks läinud. Nii oligi.


  • Mind on see Eesti ajaloo juures sageli imestama pannud, kui vähe on vastuhakkamist. Näiteks kasvõi küüditamise puhul: pandi end ilusti riidesse ja mindi kaasa. Sellest on spekulatiivsel moel räägitud ka vene kirjanduses. Et kui küüditamiste ja kulakuks tegemiste ajal oleks kõik hakanud massiliselt enda eest välja astuma, avanud ukse kirvega käes. See oleks kindlasti avaldanud väga suurt mõju. Pole saladus, et kõik sadistid ja repressiivorganite mehed on tegelikkuses kohutavalt arad, juba loomu poolest koonduvad sinna sellised.


  • Suurelt jaolt hävitatud, kuid visa rahvas [tšerokiid] eelistas põgenikuelu Oklahomasse küüditamisele. Haigus, mis neid praegu laastas, meenutas tõbe, mis oli kakssada aastat tagasi tapnud pooled nende suguharust. Toonase ja praeguse katsumuse vahepeal olid nad käinud Londonis kuningas George III külastamas, olid andnud välja oma ajalehte, pununud korve, juhatanud Oglethorpe'i läbi metsade, aidanud Andrew Jacksonit sõjas creeki indiaanlaste vastu, küpsetanud maisi, koostanud endale põhiseaduse, esitanud Hispaania kuningale palvekirja, olnud Dartmouthi katsealused, asutanud varjupaiku, teinud endale kirjakeele, pannud vastu uusasukatele, lasknud karusid ning tõlkinud Piibli oma keelde. Kõik asjata. Nende küüditamine Arkansase jõe äärde - korraldas selle toosama president, kelle heaks nad creeki indiaanlaste vastu olid sõdinud - vähendas nende niigi kahanenud arvu veel veerandi võrra. (lk 104-105)
    • Toni Morrison, "Armas". Tõlkinud Kalevi Kvell ja Krista Kaer. Varrak, 1997



  • Veel enne kui suurtükimürin ulatus külani, käsutati veoautole lesk perenaine, kes mitu aastat oli sulaseid-tüdrukuid kamandanud. Küllap ta hing oli kõrkust täis kasvanud, sest ta ei nutnud ega halanud, vaid kõndis püssimeeste vahel, pea püsti, ja märgates sind teispool aeda, hõikas kõlaval häälel.
"Tidrik, reha on aida najal, võta see nüüd tagasi! Midagi kallimat mul sulle jätta ei ole..." (lk 61-62)
  • Veera Saar, "Surnuist ei räägita...", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 47–70


  • Anda! Ütle oma isanimi, – käib Major peale.
– Edmundovna, – sosistab Ema nuuksudes.
– Anda Edmundovna! Kas sa kardad mu paguneid? Jaa, sa kardad! Aga ära karda! Sa oled ilus naine!
– Jätke mu naine rahule! – Isa oli püsti tõusnud.
– Istu, piimahabe! Anda Edmundovna! Kas sa kardad mu medaleid? Need pole ordenid, ei, need on kõigest sita­sed medalid! Näen, et sa kardad! Aga ära karda! Nende medalite all on mul, tead, mis? Ei oska ära arvata? Süda! Seal on mu süda! Joome! Selle tšarka joome Maima ter­viseks! Maima oli mu eesti pruut! Viisteist aastat tagasi! Kuula, Anda Edmundovna! Mai-ma! Mai-ma! Ulun nagu hunt ta järele - Mai-ma! Aga isanime ei tea ning tookordki ei teadnud, ei leidnud nimekirjast üles, et maha tõmmata! Saanuksin seda teha, aga ei võinud, säh sulle, ilma isani­meta. Seepärast ütlengi, et isanimi on tähtis. (lk 34)
  • Māra Zālīte, "Viienäpu", tlk Hannes Korjus, Muraste: Randvelt Kirjastus, 2015

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Küüditamine&oldid=115817"