Mänd

okaspuude perekond männiliste sugukonnast

Mänd, ka pedak(as) (Pinus L.) on okaspuude perekond männiliste sugukonnast. Eestis kasvab looduslikult harilik mänd (Pinus sylvestris). Mänd on 2023. aastal Eestis aasta puu.

Adolph Tidemand, "Etüüd männiga" (1844)
Fanny Churberg, "Metsas" (1878)
Andrei Schilder (1861-1919), "Üks suvepäev", s.d.
Giovanni Segantini, "Mänd" (u 1897)
Ivan Šiškin, "Mastimännisalu" (1898)
Ellen Favorin, "Geta bergen" (1899)
Pekka Halonen, "Kotavuori suur mänd" (1916)
Paula Roesler, "Lehvikpalm ja valge mänd" (käärilõige, tempera, 1930)

LuuleRedigeeri

Mühama on löönud männid,
võpatama väljad,
võpatama ka türannid,
kes meid hoidnud näljas.

  • Janka Kupala, "Mühama on löönud männid", rmt: "Aga kukulind see kukkus" (1966), lk 11


Männi roheline samet,
üksik metsatee:
pedak heleroheline,
kask kuldkollane:

Pedak heleroheline,
kask kuldkollane!
Nõmm on sügisele
langend kaenlasse.

  • Juhan Liiv, "Sügise" [1903], rmt: "Sinuga ja sinuta" (1989), lk 86


Tõuseb kui salane nutt siis säält saledast salust,
kaebades kohavad kuused ja kased ja männid:
võitluses tormiga langeb siin raksudes mõni.

  • Marie Under, "Sügisemaru" kogust "Eelõitseng". Tartu: Odamees, 1918


Taastulnud olen. Tuntud paplireast
lööb vastu jällenägemisetund.
Ju paistab valge maja mände seast...
Ons tõelisus või näen ma õndsat und?


On uhked Käsmu kivisaared
ürgteravates vormides,
kuid uhkemad veel metsakaared,
mis sirgund mere tormides.
Ei talu selle ranna rajad
meest nõrka ega kehva puud —
siin väetil vara katkeb juur
ja vilets küljekile vajub.
Mis püsti jääb, sel iga kiu
on läbi katsund tormihambad,
nüüd pedajate sirgeid sambaid
ei murra sügistuulte liug.
Ning kõrgel vastu sinieetrit
käib okasvõlvi kiikuv voog -
ehk ainult Liibanoni seedrid
nii õõtsusid kord piibliloos.
Ja tõrvapraami lihtsaks lastiks
ei lange ükski võimas mänd,
vaid tahutuna laevamastiks
siit algab tal maailmaränd:
risträga-taglast kannab turi,
lipp tipus näitab tuule teed -
siis uhkel rühil üle vee
kaob kumeruse taha puri.
Ning kaldal mõni kirvelaast
veel kiigub ühes laine vooga,
uus pedak kasvab värske hooga
ja kännud katab sambla kaas.

  • Juhan Sütiste, "Meri ja mets" 1, rmt: "Eesti looduslüürikat" (1980), lk 90


Mänd kaldal üksik, jändriksünge, kõrgub.
Salk linde kerkib-laskub tummund veel.
Paat longund purjel, sarlakruskel teel
toob kodukaile mehed, kalad, võrgud.


Ma olin mets, jah männi kohav kroon,
ta tüvve tuksusid mu mõtteid ringe,
kuid sinust sai mu taeva verev ehajoon,
sa suureks igatsuseks põlesid mu hinge.

  • Rein Sepp, "... Olen osa sellest igihaljast puust", cit. via "... mures on rohkem rõõmu kui rõõmus pisaraid. Rein Sepa kirjad Vorkutast". Akadeemia 11/2003, lk 2334


Liiv pole armastus ega aeg,
liiv on peegel.
/---/
Tarna ja mändide mõrad liivapeeglis -
on tekkinud aeg, armastus
alustanud oma teed.
Sinuski, hallkollases,
süttib hellkollane leek.

  • Mats Traat, "Lutepää", rmt: "Eesti looduslüürikat" (1980), lk 100


veel on männilatvades
väikeste poiste pesad
öödes päevades lõtvades
tuulevarjus on isad

emad lendavad salaja
mändide kohale
ema on pisaravalaja
noorele kehale
/---/
männina kooldu kiiva
siis sa jääd elama
tuules tuiskavat liiva
kella pean valama

  • Juhan Viiding, "Laul sügavast düünist" kogus "Detsember" (1971), lk 25-26


Mind värske kännu juurde
matk metsaserval töi.
Mänd, mühav mänd veel eile
siin seisis püstipäi·
Känd vaigupisarane,
veel elumahlast soe —
puu saatusest talt pärin,
ta aastaringe loen.
     Mets kohiseb kui varem.

  • Velly Verev, "Paadilaulud" 4 kogus "Paadilaulud" (1976), lk 32


ning nii keset põhjamaa talve
on mul pooleldi paganal
oma salamantra ja palve
ja sellised sõnad on tal

kuni paremaid ma ei leia
küllap needki aitavad mind
tule tagasi metasekvoia
tule tagasi helmemänd

  • Jaan Kaplinski, "Tule tagasi metasekvoia" kogus "Tule tagasi helmemänd" (1984), lk 7


  • Männid... aga
mida need männid nii-öelda mõtlevad, jumal seda teab.
  • Paul-Eerik Rummo, "Väike park" 3 kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 254


Käed kindlamalt
oma männi ümber,
panen silmad kinni.
Mu väsitavad mõtted paistavad
niikuinii mitmelt poolt.
Õhk on pehme.
Kui ma silmad uuesti lahti teen,
on mänd ikka kohal,
oksaotsad õõtsuvad ja tüvi
seisab jõhkralt paigal.
Männi kohalolu on nõnda ilmne,
et mulle saab selgeks,
kuidas selle eest maksab puu
kõnevõimega.
Minul, kõnelejal,
on aeg-ajalt vaja unustada, segi minna
ja magada.

  • Maarja Kangro, "* Puu otsast paistab" kogus "Tule mu koopasse, mateeria" (2007), lk 32

ProosaRedigeeri

  • Millalgi oli see mädanud konts olnud kuulus üheoksaga mänd. Talle roniti siis arutihti otsa ja istuti tema ainukesele oksale kiikuma, sest oks oli toores ja tugev, kandis iga aasta hulka rohelisi käbisid, mis lõhnasid vaigust.
Sellel oksal ei kiikunud mitte ainult Indrek, vaid ka kõik teised poisid, keda ta teadnud ja tundnud, sest männijuured olid ühelt poolt soopinnast pisut lahti ja sellepärast oli tema kiikumiseks parem kui ükski teine mänd Vargamäel, võib-olla kogu maailmas. Ja kui ei kiikunud tema oksal mõni poiss, siis istus seal helekollase kõhualusega karjalind või tõusis temalt taeva poole mõni soolõoke ning laskus varsti lauluga siiasamasse vaiguste käbide keskele. Oo, ta võis kas või kümme korda roheliselt männioksalt tõusta ja ikka siiasamasse lauldes tagasi tulla, nagu päästaks just tema lõokese laulupaelad valla. Ja nüüd on see mänd mädanud ja ükski ei tee temast väljagi, nagu poleks teda olemaski.


  • Keset saart kasvas sitke juure peal üks õige pikkade kõverate okstega mänd. Selle männi okste vahele oli kinnitatud Kunksmoori maja. Ja et tuuled seda elamist merele ei pühiks, olid kolme majanurga külge seotud suured kivimürakad. Neljanda nurga küljes oli veel tohutu vanaaegne imelikkude ilustustega ankur.


  • Minu akna taga küünitab valge ilmetu talvepäike männilatvade järele ja kuldab need üle, enne kui Hedvig Eleonora taha kaob. Korraks tundub, nagu oleksid suured puud leekides. Juured ja paljad tüved helendavad videvikus nagu tuli, ent peagi upub nõrk kuldne valgus varjudesse. Juudatalv, reetlikult pehme.


  • Tema Hütt asus tõepoolest Saare keskel metsa sees ja Hüti õue ja põllu taga kasvas Suur Mänd. See oli Lõpmatuse kõige suurem ja vanem puu. Rahvas rääkis, et see on sama vana kui Lõpmatus ise, hakanud kasvama niipea, kui esimene maanukk merest küllalt kõrgele oli kerkinud. Rahvas on teadagi kuulus liialdaja, aga liialdustes on mõnikord varjul tõde. Mul on üks ülesvõte, kus Luuletaja, väike lumivalgete pikkade juustega paljasjalgne mees, seisab lahkelt naeratades Suure Männi all. Sest ta naeratas ikka lahkelt - Maailmale: kuidas sa saadki Maailmast kõike teada saada, kui sa talle ei naerata, kui mossitad? Maailm ju mossitab siis vastu, ei avalda enda kohta midagi! Mänd on pildil temast tohutu palju suurem, kuigi ega Luuletaja ei olnud muidu mingi väike mees. Keskmist kasvu oli. Vist. Ma pole iial Luuletaja kasvu peale mõelnud, kuigi olen teda elus paar korda näinud. Minu jaoks oli ta Luuletaja, see tähendab, hiiglane, ja õieti see väike valgete juustega mees seal Suure Männi all ei lähegi mu peas temaga hästi kokku. Mulle tundub, nagu oleks pigem Suur Mänd ise need luuletused kirjutanud.

VanasõnadRedigeeri

  • Kuidas mänd, nõnda kasu.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel