Embus

füüsilise läheduse vorm, ülajäsemete vahele haaramine ja enda vastu surumine

Embus ehk kallistus ehk sülelus ehk kaisutus on teise inimese või teiste inimeste (mõnel juhul ka looma või asja) täielik või osaline käte vahele haaramine. Sageli kaasneb kallistusega tugevam või nõrgem enese vastu surumine.

Rogelio de Egusquiza. Tristan ja Isolde. 1912

PiibelRedigeeri

Igale asjale on määratud aeg,
ja aeg on igal tegevusel taeva all:
/---/
aeg kive pilduda ja aeg kive koguda,
aeg kaelustada ja aeg kaelustamisest hoiduda


Tema vasak käsi on mu pea all
ja tema parem käsi kaisutab mind.

ProosaRedigeeri

  • Neid võiks tobedaiks pidada, kes mõtlevad, et mängus on armastus, kui daam on vaid küllalt viisakas, et õnnetule läheneda, teda sõbralikult kohelda ja emmata.
  • Selleks, et sügav mõtleja tema joovastusest välja tuua ja teda selle halbade tagajärgede eest kaitsta, sobib kõige paremini õigeaegne kallistus õrnalt hellitavalt naisterahvalt.


  • "See olen ainult mina, vabandust müra pärast," ähkis koer. "Mul on täna lihtsalt ainus vaba hetk. Mirjamit pole kodus."
"Mis sa seal teed?" uudistas Piia naabrit. Parun oli tavaliselt väga kuninglik, aga täna näis ta kuidagi räsitud olemisega. "Nad panid mu di-eedile, et ma kõhnemaks läheks," kostis Parun mornilt. "Loomaarst ütles Mirjamile, et ma olen üle-kaaluline. Aga see di-eet on üks õudne hädaorg. Ma olen kogu aeg kuri ... ja kõht koriseb." "Kas sa sellepärast teedki mürglit?" küsis Piia kaastundlikult. Tema meelest oli Parun täpselt parajas mõõdus – pehme ja vetruv, hea selga ronida ja kallistada. "Ma ei mürgelda, ma treenin!" solvus Parun. "Näiteks praegu tegin hüppeid – sada diivani peale ja sada maha."

LuuleRedigeeri

Kes kõrd om kallistanu okeaani
jääp kuivass egän tõisen sülen




VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel