Embus

Embus ehk kallistus ehk sülelus ehk kaisutus on teise inimese või teiste inimeste (mõnel juhul ka looma või asja) täielik või osaline käte vahele haaramine. Sageli kaasneb kallistusega tugevam või nõrgem enese vastu surumine.

Rogelio de Egusquiza. Tristan ja Isolde. 1912

Piibel

Igale asjale on määratud aeg,
ja aeg on igal tegevusel taeva all:
/---/
aeg kive pilduda ja aeg kive koguda,
aeg kaelustada ja aeg kaelustamisest hoiduda

• Koguja raamat, 3. peatükk

Tema vasak käsi on mu pea all
ja tema parem käsi kaisutab mind.

• Ülemlaul, peatükk 2, salm 6

Proosa

• Neid võiks tobedaiks pidada, kes mõtlevad, et mängus on armastus, kui daam on vaid küllalt viisakas, et õnnetule läheneda, teda sõbralikult kohelda ja emmata.
  • Chrétien de Troyes, "Yvain"

• Selleks, et sügav mõtleja tema joovastusest välja tuua ja teda selle halbade tagajärgede eest kaitsta, sobib kõige paremini õigeaegne kallistus õrnalt hellitavalt naisterahvalt.
  • Melchior Adam Weikard, Vene keisrinna Katariina Teise õukonnaarst

• Kirglik embus on nelja käsivarre nurkade summa.
  • Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud Jüri Talvet. Loomingu Raamatukogu 2/1974

• Valijate ja valitavate vahel näib haigutavat hiigelsuur ületamatu lõhe, aga ometi tahavad ju mõlemad, et elu muutuks paremaks, et me kõik omavahel hästi läbi saaksime ja et armastust oleks rohkem kui vihkamist. Ja see raamat aitab tuua poliitikud rahvale lähemale, lausa nii lähedale, et saame nad kaissu võtta.
  • Terje Annusver, "Heegelda endale kaisupoliitik"; cit. via: Silvia Urgas, "Seltskonna hing kollases raamatus" Sirp, 20.11.2020

• "See olen ainult mina, vabandust müra pärast," ähkis koer. "Mul on täna lihtsalt ainus vaba hetk. Mirjamit pole kodus."

"Mis sa seal teed?" uudistas Piia naabrit. Parun oli tavaliselt väga kuninglik, aga täna näis ta kuidagi räsitud olemisega. "Nad panid mu di-eedile, et ma kõhnemaks läheks," kostis Parun mornilt. "Loomaarst ütles Mirjamile, et ma olen üle-kaaluline. Aga see di-eet on üks õudne hädaorg. Ma olen kogu aeg kuri ... ja kõht koriseb." "Kas sa sellepärast teedki mürglit?" küsis Piia kaastundlikult. Tema meelest oli Parun täpselt parajas mõõdus – pehme ja vetruv, hea selga ronida ja kallistada. "Ma ei mürgelda, ma treenin!" solvus Parun. "Näiteks praegu tegin hüppeid – sada diivani peale ja sada maha."

• Kairi Look, "Piia Präänik kolib sisse", 2015

• Lena räägib äsjaloetud teadusuuringust, mis väidab, et inimese üks põhivajadustest on vähemalt üks kallistus päevas.

"Kui inimene jääb pikemat aega kallistuseta, võib ta lausa haigeks jääda," tutvustab Lena uuringu tulemusi ja otsustab selle peale meid mõlemaid tugevalt kallistada.

Pean tunnistama, et mulle ei ole kunagi füüsiline kontakt võõraga meeldinud, aga oleme päevadega piisavalt lähedaseks saanud, nii et kallistusel näib võlujõud olevat. (lk 53)

• Mida inimene muud ikka vajab kui ligimest, kes raskel hetkel oskaks hoida ja kallistada. Me arvame tihti, et põlvele kriimu saanud laps vajab seda, aga tegelikult januneb inimene valusal hetkel kallistuse ja hoidmise järele vanusest olenemata. Kinnine eestlane, kes oma tundeid ei avalda ega valu ei tunnista, seda enam.

Ma pole selles osas päris eestlane ja usun end üsna avatud olevat, aga vahel ei oska ma märgata seda, mis tegelikult haigeks teeb. Lihtsad reeglid kipuvad igapäevaelu karussellil ununema. (lk 54)

• Kertu Jukkum, "Ma naeran, et ma nutan", 2020

• Öö tundus tondinahkadele tavalisest külmem, ehkki tuli miilas heledalt. Tondinahad judisesid ja hoidusid kobarasse. Lõpuks jäid nad magama, käed-jalad läbisegi, ühe selg vastu teise kõhtu. Nii oli kaitstum tunne, kui naaber kõrva juures nohises. (lk 37)
  • Aimée Beekman, "Tondinahad", 1977

• Üht ema sõbrannat, kedagi preili Towerit, mäletan peamiselt sellepärast, et nägin kurja vaeva temast eemale hoidumiseks. Tal olid mustad kulmud ja tohutu suured valged hambad, ja ma mõtlesin endamisi, et ta näeb välja justkui hunt. Tal oli kombeks mind kinni krahmata, ägedasti musitada ja hüüda: "Võiksin su ära süüa!" Kartsin tõesti, et ta sööbki. Eluaeg olen hoolikalt hoidunud oma kallistusi ja suudlusi lastele peale surumast, kui nad selleks ise valmidust ei avalda. Vaesed väikesed ei saa ju end kaitsta. (lk 52)
  • Agatha Christie, "Minu elu lugu". Tõlkinud Laine Hone. Sinisukk, 1996

Luule

Kes kõrd om kallistanu okeaani
jääp kuivass egän tõisen sülen

• Nikolai Baturin, "Kajokurelend", Tallinn: Eesti Raamat 1975, lk 25

Allikata

• Tangos tunnetame teineteist embuse kaudu.
  • Miguel Ángel Zotto

• Me kallistame sugulasi alati, isegi kui me üksteist hullupööra ei armasta.
  • "Meeleheitel koduperenaised"

• Igal elusolendil on ürgne igatsus armastava embuse järele.
  • Bingeni Hildegard