Torm (ka raju) on suure kiiruse ja jõuga tuul.

Bonaventura Peeters. Torm (1650)
Marianne von Werefkin, "Torm" (enne 1939)

ProosaRedigeeri

  • Mu suurim nauding oli tunda rõõmu rahulikust taevast nende haljaste metsade rüpes; kuid ma armastasin kogu Looduse muutlikkust: ka vihm ja torm ja kaunid taevased pilved tõid endaga naudinguid. Kui mind kiigutasid järvelained, tõusis mu vaim samasuguses joovastuses, nagu ratsamees tunneb uhkust oma hästitoidetud ratsu liikumisest.


  • "Ei imestaks põrmugi, kui homme robinal rahet tuleks," tähendas Iiah. "Tuisku ja tormi ja kes teab veel mida. Ei see loe midagi, et täna päike paistab. Sel pole kõige vähematki tähtsust. On lihtsalt natuke õige ilma moodi ja muud midagi."
    • A. A. Milne, "Karupoeg Puhh". Tõlkinud Valter Rummel. Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 158



  • Merel oli tõusnud torm. Vihma kallas nagu toobrist ja Kunksmoor sai kiiresti läbimärjaks. Tuul oli nii tugev, et puhus Kunksmoori sirgeks, kui ta oma taimeseljatäiega kaldale jõudis. Moorile see meeldis. Ta hakkas mõnusasti naeru kihistama. Tuuled passisid talle hästi. Kui ta tormiga väljas oli, tõusis ta tuju ikka nii, et võttis laulu lahti. Kunksmooril oli kile ja kähisev hääl, selle-eest oli see hääl aga hästi vali, ja moor armastas väga lorilaule.
Nii see Kunksmoor hakkas siis tuulega koos ümisema. Ümin muudkui paisus ja paisus ja varsti huilgas moor kõigest kõrist rumalaid laule laulda. Kalpsas veel kivide vahel tantsugi juurde.

LuuleRedigeeri

Kuis kõrgel pilvis sõidab surm,
ja üle välja ajab torm!
Mu tiivad on nii väsinud,
mu jõud on ära kadunud!

Külm rannakaljul pigistab,
tuul puude vahel vilistab,
kust elusoojaks sai mu rind, -
miks oled maha jätnud mind?

Silm kusagil ei pääsmist näe,
nälg, torm ja tuisk ja lumi, jää.
Oh talv, sa armuheitmata,
kuis lähen kohtu sinuga?


Kuulete, kuidas nüüd märatseb maru ja murrab,
mühistes metsasid mööda ja vilistes ladvus, /---/

Tõuseb kui salane nutt siis säält saledast salust,
kaebades kohavad kuused ja kased ja männid:
võitluses tormiga langeb siin raksudes mõni.
Aga ta ratsutab uhkelt neist langenuist üle,
naeratab kurjalt ja kõlistab kannukseid karmilt,
kolistab kändusid mööda ja vilistab ladvus:
raudsete kätega kuningas – sügisemaru.

  • Marie Under, "Sügisemaru" kogust "Eelõitseng". Tartu: Odamees 1918


Iil vihiseb, voog kohiseb, roog kahiseb,
arg majak lämbumas on musta vette.
Öö taarnast laine laine peale pahiseb,
ma tunnen: kõik nad peatuvad mu ette.

Lööb pooleks pilvetekk, kuult vajub raske rünk
ja veele langeb valgus, tume nagu veri.
Mu jumal! Elu! Armastan Sind, metsik, sünk.
Sind, vihm! Sind, torm! Sind, öö! Sind, meri!

  • August Sang, "Öine" koondkogust "Emajõe unisel veerel". Tallinn: Vagabund 2003, lk 14


  • Trotsides katastroofi
tormipuskarit rüüpab laev.


Põhjatorm. Nüüd on pihlakobarate
küpsemise aeg. Ärkvel kuulame öös,
kuidas tähtkujud trambivad latrites
kõrgel puu kohal.


Meie elu, see on meri,
kus on torm ja vaikus koos.
See, kel arg on soontes veri,
hukkub elu võimsas voos.
...
See, kes armub tormikihku,
läbi tormi valib tee,
haarab tüüri kindlalt pihku,
võidab märatseva vee.


VanasõnadRedigeeri

  • Pill pinu taga, torm toa taga, sõrmiline sõnnikul.
  • Kes tuult külvab, tormi lõikab.
  • Mida vaiksem tuul, seda lähem torm.

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel