Reetmine

ProosaRedigeeri

  • "Kuid miks peaks meid ähvardama suurem hädaoht kui Athost ja Aramist?" küsis Porthos.
"Sellepärast, et nemad ei teinud muud, kui vaid püüdsid täita ülesannet, mille olid saanud kuninganna Henriette'ilt. Meie aga reetsime Mazarini. Meid lähetati kulleritena Cromwelli juurde, meie aga muutusime kuningas Charles'i toetajateks. Ja selle asemel, et kaasa aidata tema kuningliku pea maharaiumisele, nagu olid otsustanud need lurjused härrad Mazarin, Cromwell, Joyce, Pridge, Fairfax jne jne, oleksime ta peaaegu ära päästnud." (lk 757)


  • Kõik sõjad sunniti Venemaale peale tema vaenlaste poolt. Ja igas sõjas jäi Venemaa võitjaks. Sest Nõukogude Vene on ju võitmatu. Muidugi juhtus ka erandeid, ei salata sugugi, et Venemaa mõnikord alla jäi, kuid mitte kunagi polnud selle põhjuseks vaenlase majanduslikud, sõjalised ja kultuurilised paremused, vaid ainult ja ikka kaotas Venemaa "reetmise" kaudu.


  • [M]inu meelest ilukirjanduse tõlkija ei reeda midagi, vaid vahendab. Või igatahes nii peaks see olema. Vähemalt ei kuulu reetmine, moonutamine, sõnaväänamine tema mõiste juurde ega vihja sellele ka ükski eeltoodud põhitähendus. mõningate keerulisemate tekstide puhul olengi kaalunud, kas õigem oleks öelda "tõlkinud" või "vahendanud". Tõlkija on autori hääl, suuvooder teises keeles. (lk 8)
    • Mati Sirkel "Arusaamatus ja arusaam" - "Tõlkija hääl II" Tallinn: SA Kultuurileht, 2014


  • Riigikeele sajanda sünnipäeva puhul on raske öeldagi, et seesama tekst oleks teadusbürokraatia silmis teadus, kui see oleks inglise keeles.
Paljud doktorandid on kuulnud oma suurepäraste eestikeelsete artiklite kohta juhendaja küsimust "Miks sa aega raiskasid?".
Eesti keeles ja Eesti jaoks – ja raiskamine?! Raiskamine ei ole mitte eesti keeles kirjutamine ja rääkimine, vaid raiskamine – isegi esivanemate reetmine – oleks hoopis eesti keele äraandmine.




  • Vabadus on habras ja seda tuleb kaitsta. Selle ohverdamine, isegi ajutise abinõuna, on selle reetmine.


  • Mu kallis mees, Sinu reetmine oli mu elu kõige tõsisem tegu. Palju tõsisem kui Sinuga abiellumine. Tundsin oma armukest, kui ta lõpuks mu armukeseks sai, paremini kui Sind siis, kui Sa mu meheks said. Praegu tunnen teda paremini kui Sind. Ma olen Sinuga kaheksa aastat koos elanud. Siledad mündid, pidevast kasutamisest siledaks kulunud mündid... (lk 32)
  • Ükski mees ei suuda oma naise armastust säilitada. Nii lähedki Sa välja tagahoovi, imetled lehti, taevast, kiviplaatidest terrassi. Sa oled mees, keda reetmine purustaks, ja ometi reetis Su sihilikult Su oma naine. (lk 32)
  • Miks ei saa ma teile rääkida oma mehe tööst, oma elust, millestki tõelisest? Minu mehe bossi kaela sajab skandaale, ajalehtede lugemine on piin, ja ometi tuleb mu mees koju ja räägib tõemeeli tulevikust, edusammudest, nagu ei ootakski ees kaos. Nagu ei olekski hooldust vajavate laste pikettivaid emasid, võidurelvastumist, parkidest leitud kägistatud neegrilapsi. Minu mees on keset kõike seda puhas ja puutumatu, süütu ja südamlik. Ta on pühendanud oma elu teiste aitamisele. Armastan teda, kuid ei saa hoiduda teda ikka ja jälle reetmast. Olen väitnud, et mu elu on miski, mida ma ise raisata, purustada, kaotada võin. Minu elu kuulub mulle. Ma elan edasi. (lk 33)
  • Kas Teie olite kunagi ilus? Tema ütleb, et ei. Tähendab, ta kasutas Teid, ta kasutas Teid ära. Mina pole selles süüdi. Te ütlete oma kirjas — muide, tänan, et Te selle masinal tippisite —, et ma ei suuda kunagi Teie meest mõista, ei suuda mõista tema vaimset tasakaalutust, nõrkusi, kalduvust (Teie väljend!) süüdistada teisi inimesi oma vigades. Milleks Te mulle seda ütlete? Temast ei saa minu meest, mul on juba mees. Miks peaksin oma mehe Teie mehe pärast reetma, Teie närvilise, süüdlasliku, raskemeelse mehe pärast? (lk 39)
  • Esimesel õhtul, kui me kohtusime, uskuge või mitte, rääkis ta mulle oma kannatustest: inimestest, kes olid talle rängalt haiget teinud! "Mida kõrgemale sa ametiredelil jõuad, seda enam inimesi sinu langust soovides sind jälgib," ütles ta mulle. Ja kuulake: "Kõige rängem hoop tabas mind siis, kui mu esimene raamat avaldati ning mu vana õpetaja, mees, keda ma Columbias olin endale eeskujuks seadnud, seda retsenseeris. Ta alustas lausega: Meid pommitatakse pidevalt ettekuulutustega tõsise ajaloolise uurimuse maski all... ja mu süda purunes." Olime ühel koosviibimisel, kuid teistest eraldi, sõime, ta jõi, mängisime mängu, mis pani mu pulsi taguma ja muidugi tegi mu pulss hüppe, kuulates meest, üht võõrast meest rääkivat sellest, kuidas ta süda purustati — seal, kust mina pärit olen, ei räägi mehed nii! Rääkisin talle ühest oma löögist, millest ma enne kellelegi polnud rääkinud: "Kui ema esimest korda mu meest nägi, kutsus ta mu kõrvale ja ütles: Kas sa ei saaks talle öelda, et ta sirgem alt seisaks? ja mu süda purunes..."
Ja nii olin juba nende sõnadega abielu rikkunud, reetnud oma mehe ühele võõrale. (lk 39-40)