Münt

Proosa

• Aeg läheb, kuid selle pale ja värvid ei muutu. Aukštujai Šimonistele on viletsus jäänud ustavaks kaaslaseks.

"Viskad mündi vette, näed vähemalt mullegi," kurtis kord Ilže Šimoniene naabrinaisele, vanale Kuprienele. "Nüüd aga pistsid oma rahad Šimonise tallu, ja näha pole midagi! Topi nagu auklikku kotti, eales ei saa täis." (lk 104)

• Ieva Simonaitytė, "Šimoniste saatus", tlk Mihkel Loodus, 1977, lk 104

• Mu kallis mees, Sinu reetmine oli mu elu kõige tõsisem tegu. Palju tõsisem kui Sinuga abiellumine. Tundsin oma armukest, kui ta lõpuks mu armukeseks sai, paremini kui Sind siis, kui Sa mu meheks said. Praegu tunnen teda paremini kui Sind. Ma olen Sinuga kaheksa aastat koos elanud. Siledad mündid, pidevast kasutamisest siledaks kulunud mündid... (lk 32)
  • Joyce Carol Oates, "Saatmata, kirjutamata kirjad", tlk Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, 1977, lk 27-49

Luule

Posijad tulevad prohveteid kosima.
Nad lasevad reipalt vilet ja igast trillerist kujuneb nõiutud
                                                      kuldmünt.
Kosjad lähevad ladusalt korda, aga valeraha eest ei saa muud kui
                                                           valeõnne.

• Artur Alliksaar, "Hetkede surematus" 4, rmt: "Päikesepillaja" (3. trükk 1997), lk 182