Artur Alliksaar

Eesti luuletaja

Artur Alliksaar (kuni 17.06.1936 Artur Alnek; 15. aprill 1923 Tartu – 12. august 1966 Tartu) oli eesti luuletaja, näitekirjanik ja tõlkija.

LuuleRedigeeri

Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.
...
Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume praegu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.

  • "Aeg", rmt: "Päikesepillaja" (1997, 3. trükk), lk 407


Laiub surm nagu lävi
läbi hommikuao.
Aga olnu ei hävi,
sest et mälu ei kao.

  • "Kuskil ajajõe taga", rmt: "Päikesepillaja" (1997, 3. trükk), lk 404


Suur on see, mis särab end säästmata.
Põlemiseks pole vaja põhjust.
Palumiseks pole vaja põhjendust.
Ei ole tarbetuid tiibu.
Ei ole liigseid laule.
  Ei ole mõttetut miilamist.

  • "Improvisatsioone harfil", rmt: "Päikesepillaja" (1997, 3. trükk), lk 346


Alkeemias ei oleks vähimatki halba, kui kuld ei kõliseks nii kuradi kunstlikult.
...
   Me vajame nii nutuväärselt palju.
   Me julgeme tahta (ja tahet omadagi) nii naeruväärselt vähe.
   Enamasti lepime lähimaga.
      Enamasti lepime lühimaga.
         Enamasti lepime tühjimaga.
Lihtsuse mõttes samastame selle pühimaga.
Pärast oleme nii pigised, et muudkui nühi aga.
...
Pisikirgesid on raskem rahuldada kui suuri.
   Pisimured piinavad tülgastava järjekindlusega.
      Pisiseigad määravad sündmuse saatuse.
         Kaasnähtused korreleerivad nähtamatusi.
...
Pidage meeles:
   Inimloomusel on vahetevahel tarvis oma asendit
   teisendada, sest kes kaua küürutab,
   ei suuda end pärast isegi käsu korras sirgeks ajada.

  • "Olematus võiks ju ka olemata olla" 2, rmt: "Päikesepillaja" (1997, 3. trükk), lk 88


Ei usu ma ulmi, kuid tean, et ulmad minusse uskuda isuvad.
Nad tühjuse, tuimuse kaisust mind halastust tundmata eemale kisuvad.
...
Kas see torm, mis purustab paadid ja hirmunud reisijad paiskab randa,
ei suuda siis meile oma pööriste pöörasuses peavarju anda?
...
Maailmas on vähemalt sama palju massimõrvu ja vägistamist,
kui on kassikõrvu ja leivateenimise eesmärgil leierkasti-kägistamist.
...
Saatus ülikond pole, et vahetad. Tahtmata-tahes
tuleb enesele ustavaks jääda nii vooruses kui pahes.

Röhkigu põrsad ja püherdagu pealegi pehmetes põhkudes,
meie elu kulgeb tardumust lõhkuvates jõhkrates rõhkudes.

Me eelistame tõusu ja mägedes matkates hukkuda,
selmet orgude vaikuses kummuli kukkudes tukkuda.

Voolaku meieta porinirede orikired ja saast.
Ei oleks me vaevadel-rõõmudel mõtet, kui nad mõnikord lahti ei rebiks meid maast.

Sellest säravast tunnetustunnist me kehtestame üksinda täiskuuööd.
Mis sellest, et, rauk, sinu rusikas range meid selle eest kuklasse lööb!

  • "Fragment lauakõnest totruse juubelidineel, mis korraldati siis, kui selgus, et peiesid pidada on veel vara", rmt: "Päikesepillaja" (1997, 3. trükk), lk 89-90


Kas elu on naljakalt tõsine või tõsiselt naljakas?
Kumb oleks õigem, – kas mõttetult leegitseda või leegitult mõtiskleda?
Kas teeme mõne mõõduka meeletuse või muutume meeletult mõõdukaks?
...
Kas minna lootuseta või loota minemata?
Kas rühmata andele või anduda rühmale?
Kas öeldut mitte uskuda või usutut mitte öelda?
Kas suurepäratseda või pärasuurutseda?
Kas nalja välja mõelda või mõtet välja naerda?
Kas keelamist piirata või piiramist keelata?
...
Kas ilu imetleda või imet ilustada?
   Et elu armastada, peab armu elustama.

  • "Alternatiive", rmt: "Päikesepillaja" (1997, 3. trükk), lk 97


Oleme tilisevad
kuljused mastide vahel,

hõiskaval narridelaeval,
laeval, mis kihutab hukku.

  • "Neli etüüdi" 2, rmt: "Olematus võiks ju ka olemata olla", 1968, lk 9


Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra,
ja armutakse pettumuste trotsiks.
Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba
hing leiab, ilma et ta üldse otsiks.

  • "Neli etüüdi" 4, rmt: "Olematus võiks ju ka olemata olla", 1968, lk 10


     Vaata, kui kõrgele käib kiik!
         Vaata, kui soe on suvi!
     Pärast seda tundub talv võimatuna.
       Kiindumus kiikumisse kisub meid kaasa.
  Me oleme kerged ja õhulised nagu unelm eluõigusest.
     Me liugleme graatsiliselt nagu liblikad.
Oh, et on imetoredaid tunde, mis loodus loob luksuse targast tarbest!
  Olen rõõmus, et tohin sinuga kiikuda.
  Niiviisi kiigutakse ainult kord elus.
  Selle kiikumise mälestus on jäädavam kui igavene aeg.
Su kleit laksub tuules nagu pulmalipp, aeg-ajalt alastades su
  kuldpruuni jumega nahka ja rõhutades su puusade pehmelt pinguldatud joont.
Tunnen erutust sinu ligidusest ja rahuldust liikumise lõbust.
...
Maitseme mängu, kõrgeimat kõikidest kunstidest, mis on tõepoolest kaunid.
Kahetsused on kaugel.
Kurbus on kustunud.
Pettumusi ei pane me mikski.
...
Maailm on täis alistamist ja alistumist.
            Meie aina kiigume.
  Praegu ei tule meil muud mõttessegi.
    Etteheited tõukame tagasi.
      Tagamõtted lükkame edasi.
  Täna on kiigepüha.
    Täna me kiigume üha.
..
  Hooled hoiame homseks.
  Tusad tulgu teine kord.
  Kannatused kannatagu veel veidi.
  Mured murdku pead, miks me neist nii vähe välja teeme.
Miski pole parem kiikumisest!

  • "Kiigelaul", rmt: "Päikesepillaja" (1997, 3. trükk), lk 228-230


Kas sinugi laubal on kurvastuse kurrud?
   Arvasin, et murdjasüda ei oska mures olla…
Küllap oli sinugi õitsemisi, mis ei õigustunud, ja kirgi, mis kustusid kohe või jäid kiratsema. Armuheitmatud on nende armid.

  • "Sõnad sinule, surm, suurele vaikusele ja iseendale", rmt: "Päikesepillaja" (1997, 3. trükk), lk 355


Elame maailmas, mille mõistmiseks on tarvis palju enamat kui aru.
Kõnnime mööda tegemata tegude ja ütlemata sõnade nekropoli.
...
Otsides tõde lammutasime poole laotust ja viskasime laiali virmaliste virnu.
Otsides ilu nülgisime vikerkaare ja purustasime ehatähe tuuma.
    Mänglesime mälestustega ja olime haiged aimusist.
Ujuvad udud triivivad veel praegugi meie unelmate krampunud laipu.
Avastasime nii palju aardeid, et saime rikkaks tõde leidmatagi.
    Lihtsalt alatu oleks end mitte tunda õnnelikuna, kui ollakse suuteline nii palju kannatama.

  • "Morbiidseid maastikke" 1, rmt: "Päikesepillaja" (1997, 3. trükk), lk 347


Igaüks laulab omaette.
  See on lausa lubamatu.
Igaüks joobub omaette.
  See on egoism.
Igaüks hõõgub omaette.
  See on lihtsalt raiskamine.
Igaüks hingab omaette.
  See on mõnevõrra mõtlemapanev.
Igaüks vaikib omaette.
  See on häälepaelte hügieen.
Igaüks jahtub omaette.
  Seda on nad õppinud päikestelt.
Igaüks hullub omaette.
  See ei olegi nii hull!
Igaüks hukkub omaette.
  Ka siis, kui teiste eest või pärast.

  • "Morbiidseid maastikke" 3, rmt: "Päikesepillaja" (1997, 3. trükk), lk 348


Aknad on piilumiseks.
  Ellu.
Uksed on lahkumiseks.
  Surma.
Aga milleks uned on?
...
Raba jalust millega tahad, ainult ära väida,
  et elu on minek piki pimedaid, kõledaid koridore, kuhugile jõudmata.
       Mul ei ole jõudu seda uskuda...

  • "Morbiidseid maastikke" 5, rmt: "Päikesepillaja" (1997, 3. trükk), lk 350-351


    Kašelotiliha.
      Suitsutatud ja sitke.
        Kuivatatud ja kõva.
          Kašelotiliha.
            Hellitusnimega teadvus.
Tõe tera tungib tasse käepidemeni, aga ta ei tunne valu.
      Ei, ei tunne!
      Ei tahagi tunda!
      Ei tohigi tunda.
Valu on valitute privileeg.

Kurbus kuulub puhtaimate psüühiliste pingete valdkonda.
Kannatus on kõrgema kategooria kangelastegu.

  • "Morbiidseid maastikke" 6, rmt: "Päikesepillaja" (1997, 3. trükk), lk 351


Ainult lapsed suudavad suudelda valgust.
Ainult lapsed suudavad naeratada nii, et selles pole nukrust.
Ainult lapsed võivad sülelda kevadet.
  Ainult lapsed võivad nautida maailma nii,
      et see ei tee kellelegi valu.
...
Kui lapsikud on päikesed!
    Mõelda ainult — niiviisi lõõmata ja lõõmata!
Kui lapsikud on laulud!
    Mõelda ainult — niiviisi lennata ja lennata!
Kui lapsikud on lootused!
    Mõelda ainult — niiviisi lummata ja lummata!
Ja kui lapsik on veel armastus!
Mõeldamatu, mil määral võib ta juua ja januneda!

  • "Veendumus", rmt: "Päikesepillaja" (1997, 3. trükk), lk 341


Mis sest, et mõne valu alt ei tõusta,
mis sest, et sünge demiurg ei jõusta
me õigust minna tunnetatu teed,

on tundeid, mis ei suuda iial surra,
on mälestusi, mida aeg ei murra,
ja mille raskus murrab südamed.

  • "Rein Sepale", rmt: "Päikesepillaja" (1997, 3. trükk), lk 63


AllikataRedigeeri

Tema kohtaRedigeeri

  • Tundub, et eesti luule arhitekstis toimus põhimõtteline murrang 1970. aastatel. Murrangu võtmefiguur paistab olevat Artur Alliksaar, kellest oli selleks ajaks saanud "kuldsete kuuekümnendate" legendaarsemaid tegelasi. Alliksaare luule asub mitmes mõttes võtte ja vaimustuse ristteel. Esiteks kirjutas ta väga erinevas laadis tekste, mille vahele saab tihti tõmmata terava piiri, nii et nende žanrilist kontrasti on võimatu eitada. Teiseks on kõige omapärasem osa Alliksaare loomingust kirjutatud nõnda, et keelelise väljenduse reljeefi ei saa lugedes hetkekski unustada: see kihutab lugejale vastu nagu võõras maastik, kus puuoksad peksavad vastu tuuleklaasi, kruus kriibib põhja ja rattad kukuvad aukudesse. Niisugusest luulest saab vaimustuda ainult siis, kui vaimustutakse selle tehnilistest võtetest; lugeja, kes pole kas või lühikest aega valmis uskuma, et luuletuse vorm on kõik ja sisu pole mitte midagi, ei saa niisuguse tekstiga kunagi sõbraks.
Sestpeale kui Alliksaare kõige pöörasemaid tekste hakati avalikult luuleks pidama, ei saanud luule enam piirduda arhilüüriliste eneseavaldustega. Algas uue žanrilise jagunemise protsess, mis kestab tänapäevani.

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel