Raske, aga mitte võimatu on uskuda, et keset elutuba olev kiiktool saab püsida tasakaalus. Või ongi elu kiiktool ja tema kohustus ning eesmärk ongi kiikumine.
Vahest see oligi nii, vahest oli tõesti tõsi kõik see, mida olin lastetoas õppinud ja uskunud, see, et meid ümbritsevad, hoiavad ja kaitsevad nähtamatud taevased vaimud, või vahest oli asi selles, et mälestused, mida kiikumise kägin elustas, olid nii head ja nii võimsad, et said võitu kõigest pahaendelisest ja kohutavast, kurjast ja meelisegavast. (lk 118)
Minu silme all, ainitisest ainitisema pilgu all kiikus tool kergelt, järk-järgult aeglasemalt, nagu kiiktool pärast istuja püstitõusmist veel mõnda aega kiigub. Ainult et seal polnud kedagi olnud. Tuba oli olnud tühi. (lk 118-119)
Susan Hill, "Naine mustas", tlk Karin Suursalu, 2014
