ProosaRedigeeri

"Tjah," lausus Pipi mõtlikult. "Köögis oleks ta mul aina jalus. Ja elutoas talle ei meeldi."



  • Kohtumispaigaks saab ühine elutuba. Juhul kui kohtuda tahetakse. Aga looduse poolt on nii juba määratud, et ema ja laps ikka tahavad. Nad kuuluvad ühte. Praegugi, siinses lagunemisele määratud sealaudas on Erikal oma riik, mille valitsejaks ta on. Sel riigil pole aga kindlaid piire, pealegi on emal alati võimalus neid piire vabalt ületada. Erika toa uksel pole lukku, nii nagu ühelgi lapsel ei tohiks olla saladusi. (lk 4)


  • [Isabella ja Joseph:] "Mina söön õhtust teises toas," teatasin ma. "Kas teil ei ole niisugust kohta, mida te elutoaks nimetate?"
"Elutuba?" kõlas kajana irvitav vastus. "Elutuba? Ei, meil põle mingeid elutubasid. Kui teile ei passi meie juures, siis minge härra juurde, ja kui teil ei passi härra juures, siis olge siin." (lk 142)

LuuleRedigeeri

Nende klaaside taga on tuli,
on valguse algus ja lõpp.
Mina näen seda ammu juba,
mina tean, see on Surma tuba,
oo, ma tean, see on elutuba.
Sinna tuppa! Ma pean, ma pean!

VälislingidRedigeeri