Vihurimäe

"Vihurimäe" on inglise kirjaniku Emily Brontë 1847. aastal ilmunud romaan.

Tsitaadid

Tsitaadid väljaandest: Emily Brontë, "Vihurimäe", tlk Ester Jaigma, 1974.

Ma oleksin pidanud nägema, et nende vanusevahe on liiga suur, et nad võiksid mees ja naine olla. Üks oli neljakümne ringis — see on vaimujõu periood, mil mehed harva hellitavad pettekujutlust, et tütarlapsed nendega armastusest abielluvad; see unelm jäetakse troostiks elu loojanguaastatele. Teine ei paistnud olevat seitsmeteistkümnenegi. (lk 15)

[Jutustaja unenägu:] "Sir," hüüdsin ma, "Istudes siin kogu aeg nende nelja seina vahel, olen ma välja kannatanud ja andnud teile andeks jutluse nelisada üheksakümmend osa. Seitsekümmend korda seitse korda olen ma võtnud oma kübara ja kavatsenud lahkuda. Seitsekümmend korda seitse korda olete te mind tobedalt istuma sundinud. Neljasaja üheksakümne esimene on liig. Võtke ta kinni, kaaskannatajad! Tirige ta alla ja tehke ta pihuks ja põrmuks, nii et see paik, kus teda tuntakse, temast enam midagi ei teaks!" (lk 26)

[Jutustaja:] "Arukale inimesele peaks iseenese seltsist piisama." (lk 30)

Enne kui olin jõudnud aia lõppu, mr. Heathcliff hõikas, et ma peatuksin, ning pakkus end üle nõmme minekul saatjaks. Hea, et ta seda tegi, sest kogu mäeselg oli üksainus lainetav valge ookean, kusjuures laineharjad ning -orud ei tähistanud vastavaid maapinna tõuse ega langusi. Paljud augud olid ääreni lund täis ning kivimurrujäätmetest moodustunud küngaste ahelikud, mis olid eelmise päeva jalutuskäigust mulle mällu jäänud, olid sellest maastikupildist kadunud. Ühel pool teed olin märganud iga kuue või seitsme jala tagant üleslaotud kive, ja see oli niiviisi pikuti üle kogu kõnnumaa. Need kivisambad olid sinna püsti aetud ning lubjaga üle võõbatud, et nad oleksid teetähiseks pimeduses ning samuti siis, kui mõnel taolisel sügisel nagu praegune mõlemal pool teed asuvad sügavad mülkad rändurit peaksid eksitama. Kuid peale siin ja seal väljaulatuva porise tipu olid kõik jäljed kivide olemasolust haihtunud ning mu kaaslane leidis sageli olevat vajaliku mind hoiatada, et ma paremale või vasakule keeraksin, kuigi ma ise kujutlesin, et ma täpselt teekäänakuid jälgin. (lk 31-32)

Missugused tühised tuulelipud me oleme! Mina, kes ma olin otsustanud jääda eemale igasugusest seltskondlikust suhtlemisest ning tänasin saatust, et olin lõpuks sattunud paika, kus see oli peaaegu võimalik — mina, see armetu olevus, kes kuni videvikuni pidas võitlust halva tuju ja üksindusega, olin lõpuks sunnitud alla andma. Ettekäändeks majapidamisse puutuvad küsimused, avaldasin ma mrs. Deanile soovi, kui ta õhtusöögiga tuli, et ta minu seltsi istuks. Lootsin kõigest südamest, et ta osutub tavaliseks keelepeksjaks ning siis kas virgutab mind oma jutuga või uinutab magama. (lk 34)

[Mrs. Dean, Heathcliffi kohta:] "Hambuline nagu saetera ja kalk kui kivi." (lk 35)

[Mrs. Dean:] "Ühel ilusal suvehommikul — mäletan, et see oli lõikuse algus — tuli mr. Earnshaw, endine mõisaomanik, trepist alla reisiriietuses. Ja kui ta oli öelnud Josephile, mis sel päeval teha oli vaja, pöördus ta Hindley ja Cathy ja minu poole, sest ma istusin ja sõin koos nendega putru, ning ütles pojale: "Noh, väikemees, ma lähen täna Liverpooli, mis ma sulle toon? Sa võid valida, mis sulle meeldib, ainult see asi peab väike olema, sest ma lähen ja tulen jala — kukubki ots kuuskümmend miili, see on pikk tee."" (lk 36)

[Mrs. Dean:] "Ja kella üheteistkümne paiku kerkis tasakesi ukselink ja sisse astus härra. Ta laskus naerdes ja ägades toolile ja palus kõigil kaugemale minna, sest ta olevat peaaegu tapetud. Ka terve kuningriigi kulla eest ei tahtvat ta enam niisugust reisi ette võtta.

"Ja kõige lõpuks pidin ma veel põgenema, nii et hing armas!" ütles ta reisimantlit lahti harutades, mida ta seni kokkukägardatud käte vahel oli hoidnud.

"Vaata siia, naine! Miski pole mind elus nii ära vaevanud, aga sa pead isegi selle kui jumalaanni vastu võtma, kuigi ta on peaaegu niisama must, nagu oleks ta põrgust tulnud."

Kogunesime karjas härra ümber, ning piiludes üle miss Cathy pea, nägin ma üht räpast ja räbalais mustajuukselist last, kes oli küllalt suur, et kõndida ja rääkida. Tõepoolest, näo järgi paistis ta olevat vanem kui Catherine, aga kui ta maha pandi, siis vahtis ta vaid ringi ja kordas ikka ja jälle midagi oma pudikeeles, m illest keegi aru ei saanud. Mina olin kohkunud ning mrs. Earnshaw oli valmis poisi ukse taha viskama. Ta tormas mehe juurde ja küsis, kuidas too julges niisugust mustlasjõmpsikat majja tuua, kui neil on oma lapsed toita ja hoolitseda. Kas ta on hull, mida ta mõtleb temaga peale hakata? Härra püüdis asja seletada, kuid ta oli väsimusest tõesti peaaegu poolsurnud ning kõik, mis ma suutsin kuulda naise tõrelemise vahelt, oli lugu, kuidas mr. Earnshaw oli näinud kodutut ja näljast poisikest, kes seisis tummalt ühel Liverpooli tänaval, kust ta tema üles korjas ning omaniku järele küsis. Mitte ükski hing ei teadnud, kellele ta kuulus. Ja kuna nii mr. Earnshaw׳ raha kui aeg olid piiratud, siis ta arvas, et targem on poiss kohe endaga kaasa koju võtta kui teha lisakulutusi seal, sest t«i oli otsustanud et ta ei jäta teda sinna tänavale, kust ta oli tema leidnud. Lõpptulemuseks oli see, et mu proua rahunes maha ning mr. Earnshaw käskis mul poiss pesta, talle puhtad riided anda ja koos lastega magama panna." (lk 36-37)

[Mrs. Dean:] "Heathcliff oli morn ning kannatlik laps — võib-olla kalestunud halvast kohtlemisest. Ta talus Hindley hoope silma pilgutamata ja pisarateta, ning minu näpistused panid teda ainult sügavalt hinge tõmbama ja silmi pärani ajama, justkui oleks ta kogemata haiget saanud, milles keegi teine polnud süüdi. Niisugune kannatlikkus ajas vana Earnshaw' raevu, kui ta avastas, et. tema poeg kiusab vaest isatut last, nagu ta Heathcliffi nimetas, Ta kiindus kummalisel kombel Heathcliffisse, uskudes kõike, mis too ütles (mis sellesse puutub, siis rääkis ta ülivähe ja üldiselt tõtt), ning hellitas teda kaugelt rohkem kui Cathyt, kes oli lemmiklapse jaoks liiga üleannetu ja jonnakas. Nii ajas Heathcliff algusest peale majas suhted halvaks ja pärast mrs. Earnshaw׳ surma — selleks ei kulunud kahte aastatki — oli noor peremees õppinud tundma rohkem isa ülevõimu kui sõprust, ja Heathcliffisse suhtus ta kui oma vanemate armastuse usurpaatorisse." (lk 38-39)

[Mrs. Dean:] "Kuid ma ei suutnud siiski Heathcliffi pimesi armastada ning ma imestasin sageli, mida imetlusväärset nägi mu härra selles trotslikus poisis, kes minu mälestuste järgi ei tasunud iial tema leebust ühegi tänulikkuse märgiga. Ta polnud oma soosija suhtes häbematu, vaid ta lihtsalt ei märganud tema headust, kuigi ta teadis suurepäraselt, missugune mõju tal härra üle on, ning ta teadis ka seda, et tal tarvitses vaid käskida, kui kogu majarahvas tema soovidele alistuma pidi. Mäletan näiteks, et mr. Earnshaw ostis kord kihelkonna laadalt kaks sälgu ning kinkis need poistele. Heathcliff võttis ilusama, kuid too hakkas varsti lonkama. Kui ta selle avastas, siis ütles ta Hindleyle:

"Sa pead minuga hobused ära vahetama, mulle ei meeldi enda oma. Ja kui sa seda ei tee, siis ma rääg!n su isale, kuidas sa mulle sel nädalal kolm korda kolki andsid, ja näitan temale oma kätt, mis on õlast saadik sinine." Hindley näitas keelt ja andis Heathcliffile vastu kõrvu. "Noh, kähku," jätkas Heathcliff ukse juurde taandudes (nad olid tallis), "sul pole pääsu, kui ma nendest obadustest räägin, siis saad nad kuhjaga tagasi." — "Kasi minema, koer!" karjus Hindley, ähvardades teist rauast kaaluvihiga, mida kasutati heina ja kartulite kaalumiseks. "Viska," ütles Heathcliff paigale jäädes, "siis ma räägin, kuidas sa kiitlesid, et kihutad mu majast minema, kui isa on surnud, ja vaatame, kas tema ei kihuta sind majast jalamaid." Hindley viskas, tabades Heatchliffi otse rindu, ning too kukkus maha, kuid tõusis otsekohe vaarudes üles, hingetu ja näost valge. Ja kui mina poleks keelanud, oleks ta sedamaid härra juurde läinud ja Hindley'le täiel määral kätte tasunud, lastes oma väljanägemisel enda eest kõnelda, kusjuures ta oleks mõista andnud, kes seda oli põhjustanud. "Võta siis mu hobune, mustlane!" ütles noor Earnshaw. "Peaks ta sul kaela murdma. Võta ta ja ole neetud, sa närune tülinorija, ja meelita mu isalt välja kõik, mis tal on, ainult tee talle pärast selgeks, kes sa oled, saatana sigitis. Võta ta, loodan, et sa oma ajudest ilma jääd!"" (lk 39-40)

[Mrs. Dean teener Josephist:] "Ta oli ja on tõenäoliselt ka praegu kõige tüütum variser, kes eales piiblis on tuhninud, et kraapida sealt annid endale ja pilduda needused teistele." (lk 41-42)

[Mrs. Dean:] "Catherine'i käitumine oli muidugi niisugune, nagu ma pole seda ühegi lapse juures näinud, ja ta pani meie kõigi kannatuse viiskümmend korda päevas või sagedamini proovile. Sellest ajast peale, kui ta alla tuli, kuni selle hetkeni, kui ta magama läks, polnud me minutikski kindlad, et ta mõnda pahandust ei tee. Tema tuju oli ajati kõrgpunktis, tema suu alati tegevuses — laulmas, naermas ja tüütamas kõiki neid, kes sedasama ei teinud. Ta oli tõepoolest üks pöörane ja patune plikanähvits, aga tal olid kõige kenamad silmad, magusam naeratus ja kergem jalg üle kogu kihelkonna. Ja pealegi ma ei usu, et ta midagi paha mõtles, sest kui ta oli su kord tõsiselt nutma pannud, siis juhtus harva, et ta sinu seltsi ei hoidunud, ning sa pidid järele jätma, et teda mitte õnnetuks teha. Heathcliff oli tema jumalus. Rangeimaks karistuseks, mida me välja suutsime mõelda, oli tema lahutamine Heathcliffist. Ometi sai ta tema pärast tõrelda rohkem kui keegi teine meist. Mängus armastas ta üle kõige väikese käskijanna osa, läks kaaslastele tihti kätega kallale ja kamandas neid. Sedasama tahtis ta ka minuga teha, kuid kamandamist ja käsutamist ma ei kannatanud ja seda andsin ma talle ka teada." (lk 42)

[Mrs. Dean:] "Viimaks tuli tund, mis lõpetas mr. Earnshaw' maised mured. Ta suri vaikselt oma tugitoolis kolde kõrval ühel oktoobriõhtul, kui tuul ümber maja vingus ja korstnas möirgas. See kõlas nagu tormi ulg, kuid meil polnud külm ja me olime kõik koos: mina istusin oma kudumisega natuke tulest eemal ja Joseph luges laua ääres piiblit (teenijad istusid üldiselt eestoas, kui neil töö oli tehtud). Miss Cathy oli olnud haige ja seetõttu istus ka tema vaikselt. Ta toetus isa põlve vastu ja Heathcliff pikutas põrandal, pea Cathy süles. Mäletan, et enne kui härra tukkuma jäi, silitas ta tütre ilusaid juukseid — talle meeldis hirmsasti, kui tütar õrn oli — ja ütles: "Miks sa ei saa alati hea tüdruk olla, Cathy?" Ja Cathy tõstis näo üles tema poole ja vastas naerdes: "Miks sa ei saa alati hea mees olla, isa?" Aga kui ta nägi, et isa jälle pahaseks sai, suudles ta tema kätt ja ütles, et laulab talle unelaulu. Ta hakkas hästi tasakesi laulma, kuni isa sõrmed tema omad lahti lasksid ning pea rinnale vajus. Siis ma käskisin Cathyl lõpetada ja mitte liigutada, sest ma kartsin, et ta võib isa üles äratada. Me istusime kõik hiirvaikselt tervelt pool tundi ja oleksime nii edasigi oodanud, kui mitte Joseph, kes oma peatüki oli lõpetanud, poleks tõusnud ja ütelnud, et ta peab härra palvuseks ja magamaheitmiseks üles ajama. Ta astus lähemale, hüüdis mr. Earnshaw'd nimepidi ja puudutas teda õlast. Kuid härra ei liigutanud end, Joseph võttis küünla ja silmitses teda lähemalt. Sain aru, et midagi on korrast ära, kui ta küünla maha pani. Võtsin mõlemal lapsel käest kinni ja sosistasin, et nad üles läheksid ja palju lärmi ei teeks: nad võivad täna õhtul üksi palvetada, sest isal on tegemist.

"Mina soovin isale enne head ööd," ütles Catherine ja pani käed isa kaela ümber, enne kui me jõudsime teda takistada. Vaeseke sai otsekohe aru, missugune kaotus teda on tabanud, ta karjatas: "Oh, ta on surnud, Heathcliff! Ta on surnud!" Ja mõlemad hakkasid südantlõhestavalt nutma." (lk 43-44)

[Mrs. Dean, Hindley' naisest:] "See naine polnud nende killast, kes enda pärast majarahu oleks häirinud. Sellest hetkest peale, kui ta üle läve astus, näis teda rõõmustavat iga asi, mida ta silmas, samuti kõik, mis ta ümber toimus, välja arvatud matusteks ettevalmistamine ja leinajate sealviibimine. Mulle jättis ta veidi lapsiku mulje, kui ma nägin, kuidas ta end matuste ajal ülal pidas. Ta jooksis oma tuppa ja tahtis, et ma kaasa tuleksin, kuigi ma oleksin pidanud lapsi riidesse panema. Ja seal ta istus ja värises, käed kokku surutud, ning küsis kogu aeg: "Kas nad on juba läinud?" Siis hakkas ta hüsteerilise erutusega kirjeldama, kuidas talle mõjus musta nägemine. Ta võbises ja vabises ja hakkas lõpuks nutma, ning kui ma küsisin, mis tal viga on, siis ta vastas, et ta ei tea, aga ta kartvat nii väga surma! Minu arvates oli tema surm niisama vähe tõenäoline kui mu enda surm. Ta oli üsna kõhn, kuid noor ja värske jumega ning tema silmad särasid nagu kalliskivid. Ma muidugi märkasin, et trepist ülestulek pani ta hingeldama, et kõige tühisemgi ootamatu häälekõla pani ta üle keha värisema ja et teda mõnikord vaevas köha. Kuid ma ei teadnud, mida need sümptoomid tähendavad, ning mul polnud mingit soovi talle kaasa tunda. Meil siin, mr. Lockwood, ei ole kombeks võõraid armastada, kui just nemad meid esimesena armastama ei hakka." (lk 45)

[Mrs. Dean:] "Laste üks peamisi lõbusid oli joosta hommikul nõmmele ja jääda sinna terveks päevaks, ning järgnev karistus oli vaid naljaasi. Kuraator võis lasta Catherine'il nii palju peatükke pähe õppida, kui ta süda soovis, ning Joseph võis nahutada Heathcliffi nii kaua, kuni tal käsi väsis — sel hetkel, kui nad jälle kokku said, oli kõik unustatud, vähemalt sel hetkel, kui nad mõnd üleannetut kättemaksuplaani haudusid." (lk 46)

Teose kohta

Rikas, julmast naisest lahutatud, üsna pikka kasvu Mark seisis, selg toa poole, ja uuris Alconburyde raamaturiiulite sisu: peamiselt nahkköites teosed kolmandast Saksa vabariigist, mida Reader's Digest Geoffreyle saadab. Mulle tundus üpris naeruväärne, et inimese nimi on mr. Darcy ja ta seisab omaette, teisi peolisi põlastades.

See teeb umbes sama välja, kui su nimi on Heathcliff ja sa tahad terve õhtu aias veeta, karjuda "Cathy!" ja peaga vastu puud taguda. (lk 18)

Helen Fielding, "Bridget Jonesi päevik". Tlk Kersti Tarien. Varrak, 1998

"Kui kenad ja hästikasvatatud tüdrukud," kiitis Vita.

Äkki ütles Emily:

"Kas näete seal all nõmme? Ja haudu?"

"Ei näe," ütles Charlotte. "Ärgem rääkigem praegu neist."

"Meie aed oli kalmistu, meie puud olid hauakivid, meie Isa maja seisis surnuaial," jätkas Emily, Charlotte'ist välja tegemata.

"Aga meie oleme nüüd siin üleval," ütles Anne. "Kõrgemal kui Vihurimäe." (lk 12)

Järsku kostis maja tagant ulgumist; kõik ragises, praksus ja paukus, nagu hoitaks seal vangis märatsevat koletist ja aheldatud jõud oleksid valla pääsenud võimsa mühinaga, mis paiskus üle katuse ja viskus üle mäe; puhkes torm, lehed, seelikud, juuksed keerlesid tuules. Terrassil viibiv grupp oleks äärepealt minema pühitud, naisi tabas talvepakane, nii et nad värisesid ja lõdisesid. Ulgumine paisus kurdistavaks ja muutus siis just nagu õõnsaks naeruks. Siis lõppes see järsku, tuul vaibus ja külm andis järele.

Kõik vaatasid kohkunult ringi, peaaegu kõik pöörasid pilgu Emilyle. Tema silmadesse oli ilmunud väljendamatu igatsus. Ta seisis, käed välja sirutatud, nagu oleks ta tahtnud tuult püüda ja tagasi kutsuda.

"Mis see oli?" küsisid Virginia ja Ernst otsekui ühest suust ja vaatasid suuril silmil teineteisele otsa.

"Mis see Emily arvates oli?" küsis Karen, naeratades nagu sibüll.

Emily ei vastanud.

"Eks ta arvab, et see oli Heathcliff," vastas Anne õe eest. "Ta näeb nii välja, nagu oleks ta Heathcliffi kohanud. Heathcliff on tema hing, Emily teine mina, ta on rohkem Emily kui Emily ise. Emily on seda öelnud." (lk 37)

"Heathcliff on tugev, tema kirg ulatub teispoole haudagi. Kuni Põrguni," ütles Emily, irooniline joon suunurgas. "Ta on väljaheidetu, ta on vaba! Ta on Kain, Luciferi poeg."

"Nüüd sekkus vestlusesse Virginia:

"Kogu sinu raamat, sinu "Vihurimäe" on nagu lapse maailm, isegi täiskasvanuna käituvad tegelased nagu ümberriietatud lapsed, neil on lapse viha, lapse nälg toidu ja armastuse järele, lapse totaalne egoism. See on nagu tsivilisatsiooni-eelne maailm. Just see vahetus ja ürgsus teevad sinu raamatu nii heaks. Aga ma olen kaua ühele teisele asjale mõelnud," jätkas ta. "Kust pärinevad õieti teie temperamentsed ja deemonlikud meestegelased? Kas nende taga on teie pastorist isa või teie läbikukkunud geeniusest vend?"

"Kuidas te võite midagi niisugust arvata!" hüüatas Charlotte pahaselt. (lk 38)

Enel Melberg, "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998

Välislingid

Romaani esmaväljaanne inglise Vikitekstides