Proosa

muuda


  • Õnnelike inimeste egoism on kergemeelne, iseenesest mitte teadlik. Õnnetute inimeste egoism on kibestunud, sapine ja veendunud oma õiguses olemas olla.


  • [ja nii oli terve ta elu näide sellest, et] ilma armastuseta iseenese vastu on võimatu ka ligimesearmastus, et enesevihkamine on täpselt seesama, mis kõige hullem egoism, ja kutsub lõpuks täpselt sama õudse isoleerituse ja meeleheite esile.


  • Kas autobiograafia on parim moodus oma egoismi pattu kahetseda? Kuna ma ei ole filosoof, siis võin ma mõtiskleda maailma üle, toetudes ainult oma kogemustele selles maailmas, ja ma tunnen, et lõpuks ometi on aeg enda üle mõelda. [---] Ma võiksin ennast nüüd tutvustada — esiteks ja eelkõige iseendale, mõtlen ma nüüd. Tuleb välja, et autobiograafia esitab kirjutajale üsna kummalisi nõudeid. Kui need sõnad mitte eriti kauges tulevikus ära trükitakse, võivad teised oma pealiskaudsuses tunda, et "pole mingit vajadust tutvustada", nagu rahvakogunemistel öeldakse. Kui kaua kestab sureliku kuulsus? Kuulsus, mis minul on, ei kesta kaua, aga kestab siiski.


  • Nukusirmi taga ei saa kujuneda egoistlik meeldiv tunnetus "mina kunstis", siin valitseb omakasupüüdmatu "minult nuku kaudu vaatajale".


  • "Haua las kaevavad naabrid. Sügava... Plats võta... oma äranägemise järgi."
Nii muidugi, sealsamas puhkab kord ka tema, mõtles Vilma ja puhkes nutma. Ei, elu Gustsiga ei olnud kerge, polnud tal varandust ega osanud ta midagi otsustada, kõik jäi enda teha ja ütelda, aga nüüd, kus mehe äraminek oli nii lähedal, tundis Vilma, et üksi ei jõua ta elada. Lehm. Hein. Puud. Vesi. Ei, seda ta ei suuda. Ja kellega sa sõnakese vahetad?
"Peied tehke... sööklas. Surnuaialt... on lähem. Viinaga... ära ole kitsi."
"Kas mul pidude puhul millestki kahju on olnud?" solvus Vilma. "Ema matustel joodi kolm päeva, isa saatsime ära nagu paruni, ega nüüdki halvemini saa..."
"Õpetajat... ei taha. Las kõneleb Litavnieks... ta tunneb mind."
Ainult endast, ainult endast kõneleb, enda eest kannab isegi surres rohkem hoolt kui minu eest, kes ma pean edasi elama, pahandas Vilma vaikselt. (lk 19-20)
  • Māra Svīre, "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23


Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel