Hermann Hesse

Hermann Hesse (2. juuli 1877 – 9. august 1962) oli saksa proosakirjanik, luuletaja, esseist ja kriitik, Nobeli kirjanduspreemia laureaat 1946.

"Klingsori viimane suvi"

Tlk Oskar Kuningas. Loomingu Raamatukogu, nr 40, Tallinn: Kirjastus Perioodika, 1965

Eelmärkus

Oma elu viimase suve veetis maalikunstnik Klingsor, kes oli siis nelikümmend kaks aastat vana, lõunas, Pampabio, Kareno ja Laguno lähikonnas, mida ta juba varasematest aegadest armastas ja sageli külastas. Seal valmisid ta viimased maalid, need nähtava maailma mitmesuguste vormide vabad parafraasid, nood kummaliselt säravad ja siiski tagasihoidlikud, unelmvaiksed, lookavajunud puude ja taimeliste majadega lõuendid, mida asjatundjad eelistasid tema "klassikalisest" ajajärgust põlvnevatele teostele. Ta palett koosnes tollal veel ainult vähestest, üpris säravatest värvidest: kollane ja punane kaadmium, veroneese- ning smaragdroheline, koobaltsinine ja koobaltviolett, prantsuse tsinnoober ja geraaniumlakk. (lk 7)
Teatavatel perioodidel ja samuti oma elu viimastel kuudel ei tundnud ta mitte ainult rõõmu sagedasest klaasitõstmisest, vaid otsis veiniuimast teadlikult vaigistust oma valudele ja tihti raskesti talutavale depressioonile. Tema lemmikuks oli melanhoolsete joomalaulude looja Li Tai Pe¹, ning purjuspäi nimetas ta ennast ise Li Tai Pe'ks ja üht oma sõpra Tu Fu'ks².

______________________

¹ Ka Li Tai-po [Li Bo] (701–762), väljapaistev hiina luuletaja, kes nõudis indiviidile täit vabadust ning ülistas looduse ilu ja veini. Tõlk.

² Tu Fu (712–770), Li Tai Pe kõrval kuulsamaid hiina lüürikuid. Oli mõnda aega kojalaulik ja riigiametnik, hiljem aga hulkur. Tõlk.

(lk 7–8)

Kaduviku muusika

Jõudis kätte juulikuu viimane päev. Klingsori lemmikkuu, Li Tai Pe ülev piduaeg, oli ära õitsenud ega tulnud iial tagasi. Aias kisendas päevalillede kuld taevasina poole. Koos ustava Tu Fu'ga tegi Klingsor sel päeval palverännaku paikadesse, mida ta armastas: päikeseleilis luitunud eeslinnad, tolmused alleed kõrgete puude all, punaseks ja oranžiks värvitud hütid liivarannal, veovankrid ja laevade laadimisplatsid, pikad lillakad müürid, vaesrahva värvikirevus. Tolle päeva õhtul istus ta aguli serval tolmus ja maalis karusselli, värvilist telki ja vankreid. Ta kössitas kõrbenud vainul, võlutuna telgi intensiivsetest värvitoonidest. Ta pilk haakus ühe poordi tuhmjasse violetti, kohmaka vankerelamu rõõmsasse rohelisse ning punasesse, tugipostide sini-valgetriibulisse. Raevukalt tuhnis ta kaadmiumis, meeletult sukeldus ta jahedasse leebesse koobaltisse, tõmbas kollasele ja rohelisele taevale krapplaki laialivalguvaid vööte. Veel üks tund, oo, veelgi vähem, ja siis on lõpp, saabub öö, juba homme algab august, põletav palavikukuu, mis segab oma hõõguvasse karikasse nii palju surmahirmu ja ängistust. Vikat on teravaks ihutud, päevad lõpule jõudmas, koltuva lehestiku varjus irvitab Surm. (lk 38)

Juuli on maha põlenud, august leegitseb peagi lõpule, äkki põrnitseb meile kastesel hommikul kollasest lehestikust vastu suur viirastus. Äkki kihutab november läbi metsa. Äkki naerab suur viirastus, meie süda tardub, meie armas roosa liha pudeneb äkki kontidelt, kõrbes ulub šaakal, kähedalt huilgab raisakull oma neetud laulu. Mõni neetud ajaleht avaldab suurlinnas mu pildi, mille all on lugeda: "Väljapaistev ekspressionistlik maalija, suur koloriidimeister, suri 16. skp."

Vihaselt tõmbas ta rohelise mustlasvankri alla tugeva vöödi pariisi sinist. Kibestunult äigas ta peelekivide tahkudele kroomkollast. Täis sügavat meeleheidet kattis ta vabaksjäetud laigu tsinnoobriga, kustutas esiletükkiva valge täielikult, võitles surmavalt haavatuna edasikestmise eest, kisendas helerohelise ja naapoli kollasega halastamatu jumala poole. Oiates paiskas ta närbunud tuhmrohelisse rohkem sinist, läitis anudes õhtutaevasse intiimsemaid helke. Väike palett, mis oli täis kõige intensiivsema kiirgusjõuga puhtaid, segamatuid värve, oli tema ainus lohutus, tema piiramistorn, tema arsenal, tema palveraamat, tema kahur, millega ta julma surma tulistas. Purpur oli surma eitus, tsinnoober kõdunemise pilamine. Tema arsenal oli võimas, tema väike vapper väesalk seisis uhkelt kohal, tema kiirlaskekahurid sülitasid lajatades tuld. See kõik ei aidanud vähimatki, kogu tulistamine oli asjatu, ja siiski oli hea tulistada, see oli õnn ja lohutus, see oli veel elu, see oli võidujoovastus. (lk 39)

"Kas sa tead, mis päev täna on?" küsis Klingsor oma sõbralt.

"Tean küll, viimane juuli."

"Koostasin täna horoskoobi," ütles armeenlane, "millest nähtub, et täna õhtul juhtub mulle midagi. Saturni seis on kurjakuulutav. Mars on neutraalne, Jupiter domineerib. Li Tai Pe, teie ju olete juulikuu laps, eks?"

"Sündisin teisel juulil."

"Seda ma arvasin. Teie tähed on segased, mu sõber, ainult teie ise võiksite neid seletada. Viljakus ümbritseb teid otsekui pilv, mis on pakatamas. Teie tähtede seis on kummaline, Klingsor. Te peate seda ometi tajuma."

Li pakkis oma asjad kokku. Maailm, mida ta äsja maalis, oli kustunud, kollane ja roheline taevas oli tumenenud, helesinine lipp uppunud, ilus sidrunkollane murtud ning närtsinud. Tal oli nälg ja janu, ta kõri nööris tolm.

"Sõbrad," sõnas ta südamlikult, "veedame selle õhtu koos. Me ei juhtu enam kunagi neljakesi kokku, ma ei loe seda tähtedest, vaid see on kirjutatud mu südamesse. Minu juulikuu on läbi, ta viimased tunnid hõõguvad hämaralt, sügavikust hüüab suur Ema! Iial pole maailm olnud nii kaunis, iial pole ükski mu maal olnud nii ilus. Põuavälgud sähvivad, kaduviku muusika on alanud. Me laulame selle magus-ujedale meloodiale kaasa, oleme siin koos, joome veini ja võtame leiba."

[---]

Nad jäid sinnasamasse ja istusid lihtsa puust laua äärde. Toodi leiba ja valati savikruusidesse veini. (lk 40)

"Igaühel omad tähed," ütles Klingsor pikkamisi, "igaühel oma usk. Mina usun ainult ühte: hukkumisse. Me sõidame vankriga kuristiku serval, ja meie hobused on kartma löönud. Me seisame keset hävingut, meie kõik, me peame surema, peame uuesti sündima, meie jaoks on kätte jõudnud suur pööripäev. Kõikjal toimub sama: suur sõda, suur murrang kunstis, Lääneriikide suur kokkuvarisemine. Meil, vanas Euroopas, on kõik surnud, mis meil head ja omapärast oli; meie tubli arukus on muutunud hullumeelsuseks, meie raha paberiks, meie masinad suudavad veel ainult tulistada ja plahvatada, meie kunst on enesetapmine. Me hukkume, sõbrad, see on meie osaks määratud, on alanud Tsing Tse helitõug." (lk 41–42)
Klingsor ohkas ja vaikis, ta jõi vaikides ja vaikides täitis maag ta kruusi. Lahti pääsnud automaatklaver märatses arutult, tantsijate vahelt vilksatas Tu Fu ingellik pale. Juulikuu jõudis lõpule. (lk 45)
Klingsor vaatas mustendavate uste poole. Väljas seisis Surm. Ta nägi teda. Ta haistis tema lõhna. Surm lõhnas nagu vihmapiisad maanteetolmus. (lk 47)

"Siddharta"

Üks india lugu. Tõlkinud Tiiu Relve. Rmt: Hermann Hesse, Siddharta. Hommikumaaränd, Tallinn: Tänapäev, 2004

Govinda ütles: "Aga kas on see, mida sa asjadeks nimetad, siis midagi tõelist, midagi tegelikku? Kas pole see maaja pettus, üksnes kujutlus ja näivus? Sinu kivi, sinu puu, sinu jõgi — on see tõelisus?"

Lausus Siddharta: "Seegi ei tee mulle eriti muret. Kui asjad on vaid näivus, siis olen minagi näivus ja nii on nad ikkagi samasugused kui mina. See ongi, mis nad mulle armsaks ja austusväärseks teeb: nad on samasugused kui mina. Seepärast saan ma neid armastada. Ja siin ongi nüüd õpetus, mis sind kindlasti naerma paneb: armastus, oo Govinda, näib mulle maailmas kõige olulisem. Maailma läbi näha, seda seletada, seda põlata — las jääb see suurtele mõtlejatele. Mulle on tähtis üksnes suuta seda maailma armastada, mitte põlata, mitte vihata maailma ja ennast, suuta näha maailma ja ennast ja kõiki olevusi armastuse ja imetluse ja aukartusega." (lk 109)

"Stepihunt"

Stepihunt

"Narziss ja Goldmund"

Tõlkinud Uno Liivaku. Tallinn: Monokkel, 1995

Narziss [Goldmundile]: "[---] Meie eesmärk pole teineteisesse üle minna, vaid teineteist tunnetada ning teises näha ja austama õppida seda, mis ta on: vastandit ja täiendust." (lk 39–40)

Unser Ziel ist nicht, ineinander überzugehen, sondern einander zu erkennen und einer im andern das sehen und ehren zu lernen, was er ist: des andern Gegenstück und Ergänzung.

"Hommikumaaränd"

Jutustus. Tõlkinud Mati Sirkel. Rmt: Hermann Hesse, Siddharta. Hommikumaaränd, Tallinn: Tänapäev, 2004, lk 113–175. (Tõlge ilmus esimest korda: Hermann Hesse, "Siddharta. Hommikumaaränd", tlk T. Relve ja M. Sirkel, Loomingu Raamatukogu, nr 40-42, 1986.)

1

Kui ma siis mõnes orus jälle oma salga juurde tagasi jõudsin, liidulaule kuulsin ja juhtide telgi vastas laagris olin, sai mulle peagi selgeks, et minu teekond lapsepõlve või ratsasõit Sanchoga kuulus paratamatult selle reisi juurde, sest meie siht polnud ju mitte ainult Hommikumaa, või pigem: meie Hommikumaa polnud ju mitte ainult maa või mõni geograafiline mõiste, vaid see oli hinge kodumaa ja noorus, see oli kõikjal ja ei kusagil, oli kõikide aegade ühekssaamine. (lk 127)

3

Otsisin üles oma noorpõlvesõbra, kes elab siin linnas ja toimetab mingit ajalehte, tema nimi on Lukas, ta tegi kaasa maailmasõja ja kirjutas sellest raamatu, mida palju loetakse. Lukas võttis mind sõbralikult vastu, jah, ta tundis silmanähtavalt rõõmu kunagise koolikaaslasega kokkusaamisest. Mul oli temaga kaks pikemat kõnelust.

Katsusin talle seletada, milles on minu jaoks asi. Seejuures põlgasin ära igasuguse keerutamise. Otsekoheselt ütlesin ma talle, et mina olen üks osavõtjaid tollest suurest üritusest, millest ju temagi peab kuulnud olema, niinimetatud "Hommikumaarännust" või Liiduväeretkest või ükskõik, kuidas seda suurt asja tookord avalikkuses nimetatigi. Oo jaa, naeratas ta sõbraliku irooniaga, muidugi mäletab ta seda, tema sõprade ringis nimetatavat toda omapärast epohhi, võib-olla veidi liiga lugupidamatult, enamasti "laste ristikäiguks".

[---]

Hüva, tema seisukoht oli selge, see oli heatahtliku skepsise seisukoht. Niimoodi nagu Lukas võisid Liidust ja Hommikumaarännust mõelda kõik need, kes olid küll tema loost kuulnud, aga polnud ise elamusest osa saanud. Minu siht ei olnud Lukase meelt muuta, aga ma andsin talle ikkagi mõningast korrigeerivat informatsiooni, näiteks et meie Liit pole sugugi pärastsõja-aastate nähtus, vaid kulgeb küll mõnikord põrandaaluses, kuid mitte kunagi katkenud joones läbi terve maailmaajaloo, et ka maailmasõja teatavad faasid polnud midagi muud kui meie liiduajaloo etapid, edasi, et Zoroaster, Lao-zi, Platon, Xenophon, Pythagoras, Albertus Magnus, don Quijote, Tristram Shandy, Novalis, Baudelaire olid meie Liidu asutajaliikmed ja vennad. (lk 140–141)

"Klaaspärlimäng"

(Hermann Hesse, Klaaspärlimäng. Tõlkinud Helga Kross, värsid tõlkinud Ain Kaalep. Tallinn: Kirjastus Eesti Raamat, 1976)

Klaaspärlimäng

Katse koostada üldarusaadav sissejuhatus selle ajaloole.

… non entia enim licet quodammodo levibusque hominibus facilius atque incuriosius verbis reddere quam entia, verumtamen pio diligentique rerum scriptori plane aliter res se habet: nihil tantum repugnat ne verbis illustretur, at nihil adeo necesse est ante hominum oculos proponere ut certas quasdam res, quas esse neque demonstrari neque probari potest, quae contra eo ipso, quod pii diligentesque viri illas quasi ut entia tractant, enti nascendique facultati paululum appropinquant.

ALBERTUS SECUNDUS

tract. de cristall. spirit. ed. Clangor et Collof.

lib. I, cap. 28

Josef Knechti käsikirjalises tõlkes:

… sest kuigi pinnapealsete inimeste arvates on mitteeksisteerivaid asju sõnade kaudu teatud mõttes kergem ja vastutustundetum esitada kui olevaid asju, siis vaga ja südametunnistusega ajalookirjutaja puhul on see otse vastupidi: miski ei lase end raskemini sõnadesse vormida ega ole ometi midagi hädavajalikumat inimeste silme ette tuua kui teatavad asjad, mille eksistents küll tõestatav ega tõenäoline pole, mis aga just seetõttu, et vagad ja südametunnistusega inimesed neid teataval määral olevate asjadena käsitavad, olemisele ja sündimisvõimalusele sammu võrra lähemale astuvad. (lk 9, moto)

Meie eesmärgiks on talletada selles raamatus seda vähest, mida me biograafilise materjali osas Josef Knechti, või nagu teda klaaspärlimängu ürikutes nimetatakse — Ludi Magister Josephus III kohta leida suutsime. Me teame väga hästi, et see katse vaimuelu valitsevate seaduste ja tavadega mõningal määral vastuolus seisab või vähemalt vastuolus seisvat näib. On ju just kõige individuaalse kustutamine, üksikisiku võimalikult täielik lülitamine Kasvatusameti ja teaduste hierarhiasse üks meie vaimuelu ülimaid printsiipe. Seda printsiipi on siis ka pikka aega traditsioonipäraselt nii rangelt rakendatud, et tänapäeval osutub erakordselt raskeks ning paljudel juhtudel täiesti võimatuks üksikisikute kohta, kes seda hierarhiat silmapaistvalt on teeninud, biograafilisi või psühholoogilisi üksikasju avastada; väga paljudel juhtudel ei saa isegi isikunimesid kindlaks teha. Kuulub see ju meie provintsi vaimuelu tunnuste hulka, et anonüümsus on tema hierarhilise organisatsiooni ideaaliks ja et tegelikkuses sellele ideaalile on õige lähedale jõutud. (lk 11)
Muidugi erineb see, mida me tänapäeval isiksuse all mõistame, tunduvalt sellest, mida varasemate aegade biograafid ja ajaloolased selle sõnaga tähistasid; tahaks öelda, et neile — just nimelt aga autoreile neis ajastuist, kus võib täheldada ilmset huvi kõige biograafilise vastu — näib isiksuse puhul oluline olevat kõik kõrvalekalduv, normivastane ja ainukordne, tihti koguni patoloogiline, sellal kui me tänapäeval räägime silmapaistvast isiksusest üldse alles siis, kui kohtame inimest, kellel kõigile originaalsustele ja iseärasustele vaatamata on õnnestunud üldisesse lülituda, võimalikult täielikult üleisikulise teenistuses seista. Lähemal vaatlusel näeme, et juba vana-aegki tundis seda ideaali: nii näiteks saab "targa" ehk "täiusliku" kuju vanadel hiinlastel või sokraatilise voorusõpetuse ideaali meie nüüdisideaalist vaevu eraldada, ja mitmel suurel vaimsel organisatsioonil, nagu Rooma Kirikul tema kõrgajastul, on olnud samasugused põhimõtted, ja mitmed nende suurkujud, näiteks püha Thomas Aquinost, tunduvad meile nagu varakreeka raidkujudki pigem klassikaliste tüübiesindajatena kui üksikisikutena. (lk 11–12)
Igale iseseisvale mängijale aga, ja koguni magistrile, tähendab klaaspärlimäng eelkõige musitseerimist, umbes selles tähenduses, nagu Josef Knecht kunagi klassikalise muusika olemuse kohta ütles:

"Me peame klassikalist muusikat oma kultuuri ekstraktiks ja tuumaks, kuna ta on selle selgem ja iseloomulikum ilming ning väljendus. Selle muusika näol on meil tegemist antiigi ja kristluse pärandiga, rõõmsa ja vapra vagaduse vaimuga, ületamatu rüütelliku moraaliga. Sest eks tähenda moraali lõpuks iga klassikaline kultuuriilming, kindla näo omandanud inimliku käitumise algkuju. Ajavahemikul 1500 kuni 1800 loodi ju mitmesugust muusikat, stiilid ja väljendusvahendid olid üpris erinevad, aga vaim, õigemini moraal, oli kõikjal sama. Alati on inimlik hoiak, mille väljenduseks on klassikaline muusika, üks ja seesama, alati põhineb ta ühesugusel elutunnetusel ja pürib ühesuguse juhusest üleoleku poole. Klassikalist muusikat iseloomustab teadlikkus inimkonna traagikast, inimsaatuse jaatamine, vaprus, rõõmsameelsus. Olgu see Händeli või Couperini menueti graatsia, või õrnuseks õilistunud meelelisus mitmete itaallaste ja Mozarti juures, või Bachi vaikne, rahulik surmavalmidus — ikka peitub selles mingi "sellegipoolest", mingi surmajulgus, rüütellikkus, ikka kostab sellest üliinimlikku naeru, igavest rõõmsameelsust. Nii kõlagu see ka meie klaaspärlimängus, kogu meie elus, töös ja kannatuses." (lk 36)

Magister Ludi Josef Knechti elulugu

Kaks ordut

Samm-sammult viis noormees, ise näiliselt peaaegu et koolipoiss, pealtkuulaja ning õppija, paatri, kes algul sõnu "kastaalialik" ja "klaaspärlimäng" vaid iroonilise rõhuga, lausa sõimusõnana kasutas, niikaugele, et ta sedagi vaimulaadi, sedagi ordut, sedagi vaimuaadli kasvatamise katset tunnustas ja algul sallivalt, lõpuks ka lugupidavalt sellele eluõiguse andis. Paater lakkas norimast Ordu nooruse kallal, kes oma pisut rohkem kui kahe sajandiga benediktiini ordust poolteise aastatuhande võrra maha jäi, ta ei näinud klaaspärlimängus enam esteetilist moenarrust ega pidanud võimatuks, et need kaks nii erinevat ordut võiksid tulevikus sõbruneda ja liituda. (lk 138–139)
Muide leidus paatri Kastaaliat halvustavate märkuste hulgas selliseidki, mida Josef osaliselt õigeks pidi tunnistama, ning ühes punktis õppis ta Mariafelsis viibides põhjalikult ümber. See puudutas Kastaalia suhtumist maailmaajaloosse, seda osa Provintsi vaimulaadist, mida paater "täielikuks ajaloolise vaistu puudumiseks" nimetas. "Teie matemaatikud ja klaaspärlimängijad," tavatses ta öelda, "olete endale välja destilleerinud niisuguse maailmaajaloo, mis koosneb ainult veel vaimu- ja kunstiajaloost, teie ajalool puudub veri ja reaalsus; te teate täpselt, kuidas ladina lauseehitus teisel või kolmandal sajandil manduma hakkas, aga Aleksandrist, Caesarist või Jeesusest Kristusest pole teil aimugi. Te käsitate maailmaajalugu nagu matemaatik matemaatikat, kus on tegemist vaid seaduste ja valemitega, puudub aga tõelisus, puudub hea ja kuri, puudub aeg, eilne ja homne päev, on ainult igavene lame matemaatiline olevik."

"Aga kuidas saab ajalooga tegelda ilma selles korda loomata?" küsis Knecht.

"Muidugi tuleb ajaloos korda luua," käratas Jakobus. "Iga teadus tähendab ühtlasi ka järjestamist, lihtsustamist, seedimatu seeditavaks tegemist vaimule. Me usume, et oleme ajaloos avastanud mõned seadused, ja püüame neid ajaloolise tõe tunnetamisel arvestada. [---] Ajaloo vaatleja võib ju säilitada oma liigutava lapseusu meie vaimu ja meetodite korrastavasse jõusse, peale selle aga, ja sellele vaatamata peab ta respekteerima sündmustekäigu seletamatut tõde, reaalsust, ainukordsust. Ajalooga tegelemine, mu armas, pole naljaasi ega vastutustundetu mäng. Ajalooga tegeldes peab inimene teadma, et sellega midagi võimatut ja ometi hädavajalikku ning ülimalt olulist taotletakse. Ajalooga tegelemine tähendab: usaldada end kaose hoolde, ilma et sa ometi usku korrasse ja mõttesse kaotaksid. See on väga tõsine ülesanne, noormees, ja võib-olla traagilinegi." (lk 135–136)

Missioon

Paatri juures õppis Knecht midagi, mida ta tolleaegses Kastaalias vaevalt õppida oleks saanud; ta ei omandanud mitte ainult ülevaadet ajaloo tunnetamise ja uurimise meetoditest ja vahenditest ning esialgset vilumust nende rakendamisel, vaid midagi hoopis rohkemat: ta ei näinud ajaloos enam teatud teadmisvaldkonda, vaid koges teda kui tegelikkust, kui elu, ning selle tagajärjel muutus ja ülenes ka tema enda isiklik elu ajalooks. (lk 154–155)
Lugu oli nii: Designori oli ühes poliitilises artiklis teravalt antiklerikaalseid vaateid avaldanud ning ka paater Jakobust õige energiliselt rünnanud. [---] Paater muide kõneles tollest vaidlusartiklist pigem tunnustavalt, igatahes ilma solvumistundeta, ta kiitis Designori stiili ja leidis, et tema juures olevat eliitkooli mõju kohe märgata, muidu rahuldutavat päevapoliitikas vaimult ja nivoolt hoopis vähemaga. (lk 160–161)

Kaks poolust

[Josef Knecht:] "Jah, Kastaalia ja klaaspärlimäng on imepärased asjad, nad on peaaegu midagi täiuslikku. Ainult nad on ehk üleliia kaunid, liiga ilusad, nii ilusad, et neid ei saagi vaadelda, ilma et nende pärast kartma ei hakkaks. Ei taheta nagu sellele mõeldagi, et nad, nagu kõik siin maailmas, ükskord kaduma peavad. Ometi tuleb sellele mõelda."

Need meieni pärandunud sõnad sunnivad biograafi lähenema oma ülesande kõige hellemale ja salapärasemale küljele, mida ta meeleldi veel ei oleks puudutanud, et rahu ja mõnuga, mida selgete ja ühetähenduslike olukordade kirjeldamine pakub, lõpetada kõigepealt oma aruanne Knechti edukast käekäigust, eeskujulikust ametikohustuste täitmisest ja hiilgavast eluõitsengust. (212–213)

Legend

Knechti uudishimu äratas kapp täis vanu raamatuid. Seista tundmatute raamatute ees, õngitseda siit-sealt huupi mõni köide, mille kullatis või autori nimi, formaat või nahkköite värv su tähelepanu köitis — see oli lõbu, millest ta oma loobumisrikkas magistriametis peaaegu oli võõrdunud ja mis talle nüüd soojalt üliõpilaspõlve meenutas. Mõnuga laskis ta pilgul üle raamatuselgadele trükitud pealkirjade libiseda, jõudes järeldusele, et ta ees on puha üheksateistkümnenda ja kahekümnenda sajandu ilukirjandus. Lõpuks tõmbas ta välja ühe pleekinud kalingurköite, mille pealkiri "Brahmaanide tarkus" teda ahvatles. Algul seistes, siis istudes sirvis ta raamatut, mis sisaldas mitusada õpetusluuletust, õpetlik loba seisis siin veidralt kõrvuti tõelise tarkusega, filisterlus ehtsa poeesiaga. Talle tundus, et tol kummalisel ja liigutaval raamatul ei puudunud oma salajane tõetera, aga see peitus rohmaka kodukootud kesta all ning kõige ilusamad polnud mitte need luuletused, kus tõesti mingile õpetusele või tarkusesõnale kuju oli tahetud anda, vaid need, kus luuletaja hing, ta tunnetusjõud, ausus ja inimarmastus, ta ehtne kodanikutunne väljendust leidis. Kui Knecht pooleldi aukartlikult, pooleldi lõbustatult, raamatusse püüdis süveneda, torkas talle silma nelikvärss, millele ta rahuldustunde ja nõusolekuga oma südame avas, tervitades naeratades neid ridu, mis nagu just selleks päevaks talle olid saadetud. Salm kõlas:

Näeb kalleid päevi pilk, need aga kaovad kähku,

Seks et veel kallimat me saamas küpseks nähku:

Mõnd taime või mõnd last, kes meie kasvatatud,

Mõnd raamatukest ka, mis meie kirjutatud.

Ta tõmbas kirjutuslaua laeka lahti, leidis puhta paberilehe ja kirjutas värsiread sellele ümber. Hiljem näitas ta neid Pliniole ja ütles: "Need värsid meeldisid mulle, nad on kuidagi iseäralikud: kuivad ja ühtlasi südamlikud! Ning sobivad hästi mu praeguse olukorra ja meeleoluga. Ma pole küll aednik ega kavatse oma päevi haruldase taime kasvatamisele pühendada, aga ma olen õpetaja ja kasvataja ning parajasti teel oma ülesande juurde, lapse juurde, keda ma kasvatama hakkan. Kuidas ma seda ootan! Mis aga värsside autorisse, luuletaja Rückertisse puutub, siis pidi ta arvatavasti kõigi kolme — aedniku, kasvataja ja kirjaniku — õilist kiindumust tundma, kusjuures just viimane tal esimesel kohal näib olevat seisnud, sest ta nimetab seda viimasena, seega siis kõige tähtsamana, pealegi on ta oma kiindumuse objekti nii armunud, et muutub härdaks ega nimeta seda raamatuks, vaid raamatukeseks. Lihtsalt liigutav."

Plinio naeris. "Kes teab," arvas ta, "võib-olla on see ilus deminutiiv lihtsalt värsisepa kaval võte, kellel sealkohal neljasilbilist sõna tarvis läks."

"Ärme teda alahindame," kaitses end Knecht. "Mees, kes oma elus mitukümmend tuhat värsirida on kirjutanud, ei lase ometi närusel meetrikal end ummikusse ajada. (lk 335–336)

Josef Knechti järelejäänud kirjatööd

Luuletused õpilas- ja üliõpilaspõlvest

Astmed

Kord närbuvad kõik õied ning kõik noorus
Kord taandub, sest on sellelegi eale
Ju antud oma tarkus, oma voorus,
Mis ju ei tohi kesta igavesti.
Peab süda elu iga hüüde peale
Teevalmis olema ja hirmu, õudu
Või leina maha jättes lööma mesti
Uutmoodi jõududega elurajal.
Ja igas alguses on võlujõudu,
Mis on me toeks ja kaitseks eluajal.

On minna läbi ruumest säravaist meil,
End tundes rõõmsalt koduta ja paota:
Maailmavaim meid kütkesse ei vaota,
Vaid tahab avardada kõigil astmeil.
Kes liiga kodus mõnel elualal,
See pahatihti lõpuks lõtvub-loidub,
Ja ainult see, kes aina matkajalal
Ja kes ei harju, nõrkemisest hoidub.

Ehk surmatundki mõnda uude perve
Meid lükkab mõne uue ruumi taha;
Ei jää meist elu hüüe kuskil maha …
Eks lahku, süda, siis! Ja ole terve!

(lk 362)

"Tegevusetuse kunst"

Teine hääl ütles aga … umbes nii: "Mure teeb valu sulle vaid seepärast, et sa kardad ja kirud seda. Mure jälitab sind, sest sa põgened. Sa ei tohi põgeneda, kiruda ega karta. Sa pead armastama. Oma sisimas tead sa täpselt, et on olemas üksainus lumm, üksainus vägi, üksainus väljapääs ja õnn, mida kutsutakse armastuseks …"
- cit. via "Võluri sõnad", tlk Liina Ootsing, Tallinn: Logos, 2000, lk 30

"Võluri lapsepõlv ja teisi muinasjutte"

Hermann Hesse, Võluri lapsepõlv ja teisi muinasjutte. Tõlkinud Piret Pääsuke. Tallinn: Hea Lugu, 2018

"Kummaline sõnum teiselt tähelt"

"Andesta, kuningas," ütles noormees mahedal häälel, "andesta, kui ma sinult veel midagi küsin, enne kui lahkun su kummaliselt maalt."

"Küsi pealegi!" vastas lahkelt kuningas, kellele võõras imelikku mõju avaldas; talle tundus, nagu oleks too paljuski küps ja avarahingeline vaim, teiselt poolt aga otsekui väike laps, keda peab säästma ja keda ei või päris tõsiselt võtta.

"Oo, võõras kuningas," alustas nüüd saadik, " sa oled mu kurvaks teinud! Vaata, ma tulen teiselt maalt, ning suurel linnul templikatusel oli õigus: siin teie juures on lõpmatult rohkem viletsust, kui oleksin iial osanud ette kujutada. Teie inimeste elu tundub olevat hirmuunenägu, ja ma ei tea, kas teid juhivad jumalad või deemonid. Vaata, kuningas, meil on legend, mida ma varemalt pidasin kehvaks muinasjutuks, tühiseks väljamõeldiseks. Lugu on sellest, et kord olevat ka meie pool tuntud sääraseid asju nagu sõda ja mõrv ja meeleheide. Neid jubedusest pilgel sõnu, mida meie keel enam ammugi ei tunne, loeme vanadest muinasjuturaamatutest, ja nad kõlavad meile julmalt ning veidike ka naeruväärselt. Täna õppisin ma, et see kõik on tegelikkus, ja ma näen sind ja sinu rahvast kannatamas ja tegemas seda, mida mina olin tundnud ainult ürgaja õudsetest legendidest. Aga ütle mulle nüüd: kas pole teie hinges aimdust, et te ei talita õigesti? Kas teil pole igatsust helgete, rõõmsameelsete jumalate järele, mõistvate ja lõbusate juhtide ja kasvatajate järele? Kas iial ei ilmu teile unes teistsugune, ilus elu, kus keegi ei ihalda seda, mida ülejäänud ei taha, kus valitsevad mõistus ja kord, kus inimesed kohtlevad üksteist rõõmsal meelel ja armulikult? Kas te pole kunagi mõelnud sellele, et maailm võiks olla tervik, ning et oleks õnnestav ja tervistav seda tervikut teadlikult austada ja teda armastusega teenida? Kas ei tea te midagi sellest, mida meie pool hüütakse muusikaks, ja jumalateenistusest, ja õndsusest?"

Kuningas oli neid sõnu kuulates pea langetanud. Kui ta selle nüüd tõstis, oli ta nägu muutunud, sellel helendas naeratusevirve, kuigi ta silmis olid pisarad.

"Ilus noormees," ütles kuningas, "ma ei tea, kas oled sa laps või tark või hoopis mõni jumal. Aga ma võin sulle vastata, et me tunneme seda ja kanname hinges kõike, millest sa rääkisid. Meil on aimdus õnnest, meil on aimdus vabadusest, meil on aimdus jumalatest. Meil on legend ühest vanaaja targast, kes olevat tajunud maailma ühtsust kui taevaste harmoonilist kooskõla. Piisab sulle sellest? Vaata, võib olla oled sa pühak teisest ilmast, aga olgu sa kas või jumal ise, ikkagi ei saa sinu südames olla sellist õnne, jõudu ega tahet, millest meil poleks aimu ja mille vastukaja ja õrn vari ei elaks meiegi südameis." (lk 97–98)

Vaata ka

Stepihunt