Minu looming tuhnib hetkel isiklikus kihilises mälus. Mul on juba pikka aega küsimus, et kui palju minust on ikka mina ja kui palju on minu isiksus hoopis kellegi teise isiksus. Lühi- ja lähimälu on üks asi, aga keha-, perekonna-, küla- , rahvuse-, kuuluvuse-, kultuuriline mälu? Neid kihte on tohutult.
Presidentideabikaasade hulgas ei ole igavaid isiksusi - igalt kõrgel positsioonil daamilt on midagi õppida. Näiteks Brigitte Macron on koolitaja. Tema programm keskendub haridusteemadele: ta loob koole täiskasvanutele, kes mingil põhjusel koolist välja langesid. Meie kohtumisel mainis ta, et õpetab neile ise prantsuse keelt ja kirjandust. Iisraeli peaministri abikaasa Sarah Netanyahu on praktiseeriv lastepsühholoog. Saksamaa esimene leedi Elke Büdenbender on edukas advokaat.
Kodus elasin oma nukkude intriigide ja draama maailmas, nendega seebiooperitesse sukeldudes. Oli sünde, vaenamist ja reetmisi. Oli lootust, vihkamist ja vahetevahel ka seksi. Mu lemmikajaviiteks kooli- ja õhtusöögivahelisel ajal. oli end Barbie-hunnikuga minu ja Craigi ühisesse mängualasse parkida ning siis hullumeelsete stsenaariumitega lagedale tulla, need lood tundusid mulle sama tõelised nagu elu ise ja vahel oli mul kombeks Craigi G.I. Joe kujukesi oma teemakeerisesse kaasata. Hoidsin oma nukkude riideid lillelises plastmassist lastekohvris. Iga Barbie ja G.I. Joe oli eraldi isiksus. Mõnikord võtsime isegi tähe-klotsid kampa, needsamad, mille abil ema oli meile kunagi tähestikku õpetanud. Ka nemad said endale nimed ja elulood. (lk 32)