Proosa

muuda
  • XXIX. Ihadest on mõned loomulikud ja [hädavajalikud, mõned loomulikud ja] mittevajalikud ning mõned pole ei loomulikud ega vajalikud, vaid tekivad kõigest tühja arvamuse tulemusena.
    • Epikuros, "Peamised arvamused" ("Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771-781)



  • Kõik, mis on loomulik, on muutlik.
  • Tout ce qui est naturel est varié.


  • See, et teistel inimestel õnne ei ole, tundub meile vägagi loomulik, see, et meil endil seda pole, alati käsitamatu.


  • Naisena olen ma MÕELDAMATU, ainult poeedina olen ma loomulik - see on minu (liiga kaua olen seda eitanud!) - ainus mõõt - igaveseks!


  • See vanamoor tuleb nii kiiresti kui võimalik majast minema saata, mõtles Paul. Jah, sellest tuleb kena supp välja, kui läheb nii, nagu tema oma kallis ema ennustas - et moraal peab alati joonduma selle järgi, mida tavalised korralikud inimesed loomulikuks peavad. Kui ema ainult teaks, kui palju nurjatud ideid oli ta kohanud omamoodi tõeliselt heade inimeste mõtetes - selle kohta, mis on loomulik.


  • Mees ei saanud salata, et ta süda lõi ägedamalt, kui ta aasa ääres istujale kaugelt lähenes; nii lööb süda siis, kui inimene satub lõhnavasse kuusemetsa või hingab kirbet õhku, mis tõuseb metsa alt, kus palju seeni kasvab. Selles muljes on alati veidi looduse kohutavust; peab eksimatult teadma, et loodus on kõike muud kui loomulik. Ta on maine, kandiline, mürgine ja ebainimlik kõikjal, kus inimene talle oma tahet peale ei sunni.
    • Robert Musil, "Grigia" kogust "Kolm naist" ("Drei Frauen"), tlk Peeter Tulviste; LR 12-13/1972, lk 20


  • Pole olemas loomulikku surma. See, mis inimesega juhtub, pole iial loomulik, sest terve maailm kardab. Kõik inimesed on surelikud: aga iga inimese jaoks on surm õnnetu juhtum, isegi kui seda teab ja sellega lepib, — alatu vägivald.


  • Loomulik olemine on enesele võetud privileeg. Seda luksust ei saa tavaline inimene igapäevases elus enesele lubada.


  • Tema õpilased — kui need tema õpetusest mingit tunnistust andsid — olid küllalt muljetavaldavad, ja nii erinevad kui nad olidki, oli neile kõigile omane teatav jahedus, karm ebaloomulik võlu, mis polnud sugugi tänapäevane, vaid milles oli tunda külma võõrast antiikmaailma hingust: nad olid hunnitud olendid, nende silmad, nende käed, nende välimus — sic oculos, sic ille manus, sic ora ferebat. Ma kadestasin neid, ja leidsin nad olevat kütkestavad; veelgi enam, see nende kummaline, kaugeltki mitte loomulik olek jättis mulje, nagu oleks selle arendamiseks kõvasti vaeva nähtud. (Nagu ma hiljem aru sain, kehtis see ka Juliani kohta: kuigi ta jättis täiesti vastupidise mulje ja tundus olevat loomulik ja avatud, ei olnud tegu siiski mitte spontaansuse, vaid ülima kunstiga, mis lasi sel loomulikuna paista.) Loomulik või mitte, ma tahtsin olla nende moodi. Oli joovastav mõelda, et need omadused olid õpitud ja ei minulgi avaneb nüüd ehk võimalus need omandada.
    • Donna Tartt, "Salajane ajalugu", tlk Liina Viires, 2007, lk 31-32


  • Ballett on üks komplekssemaid liikumise viise. Klassikalise tantsu tehnika on keha jaoks ebaloomulik ja mõjub kaunilt üksnes siis, kui ta näib loomulik - see on nii kummaline. Kuidas selleni jõuda, ongi omaette kunst.
    • Age Oks, "Liblikalend: tants läbi elu", 2020, lk 68