Süda (ladina keeles cor; vanakreeka keeles καρδίᾱ, kardiā) on enamiku keelikloomade südame-veresoonkonna elund, mis on evolutsiooniteooria kohaselt jaotunud kambriteks ning mille töö (pumbafunktsiooni) tulemusel tagatakse elusorganismi rakkude pidev vere- ja lümfiringlus. Sõna "süda" ja südame stiliseeritud kujutist on ammustest aegadest kasutatud armastuse sümbolina, samuti selleks, et viidata inimese vaimsele, emotsionaalsele, moraalsele ja intellektuaalsele keskmele, üldisemalt ka muude nähtuste või esemete olemuslikule keskmele.

Petit Livre d'Amour, XVI sajand
Kurt Schwitters, "Suure südamega mees" (1919)

Luule

muuda

Kas nüüd mu mõtted, kui ma üksi jäänud,
nõmmede kohal lendamas ei käi,
puhates seal, kus sõnajalakäänud
su õilsat südant katvad longuspäi?

  • Emily Brontë, "Mälestus", tlk Märt Väljataga, rmt: "Väike inglise luule antoloogia", 2018, lk 179-180


Mis sõnumeist see lage mäestik kajab?
  Sel hiilgusel ja ängil puudub määr —
maas, mis üht inimsüdant tundma ajab,
  saab kokku taeva sfäär ja põrgu sfäär.

  • Emily Brontë, "*Noomida tihti saand, kuid siiski lahti...", tlk Märt Väljataga, rmt: "Väike inglise luule antoloogia", 2018, lk 181


Süda tuksub tuks-tuks-tuks,
mine lahti, uks-uks-uks!
Siis me lähme Mallega
saarde kala püüdema!


Kui olen surnud ja aprill mu üle ere
siis vihma vettind juukseist raputab,
kas leiad kohta murtud südamele,
ei hooli ma.


Mu süda on sügisest väsinud aed,
Kuhjas raskeid astreid ja daaliaid täis,
Päikesehägus aprill tuleb meelde,
Kuidas vihmavaling ja lumelill käis
...

  • Sara Teasdale, "Aed" ("The Garden"), kogust "Flame and Shadow", 1920


Sulatõrvana kuuma viha küttis
armukadeduspiinade kõrvetav leek.
Ülekeevat südant tundus mootori rütmis,
ülekoormat mootorit südame sees.

  • Paul Viiding, "Surmaratsur", rmt: koguteos"Arbujad", 1938, lk 265


Igimuistne, -kauge vaev,
inimhinge varjutaja,
ürgsest ajast igavesti
antud talle kaaslaseks.

Valu kalakülmad sõrmed
ümber kuuma südame.

  • Marie Under, "Igimuistne vaev", rmt: "Uneretk", 1968, lk 10


Puhkuseks piskuks vaid maanteekraav,
varju ei vähimat.
Valutas südames lahtine haav,
leinates lähimat.

Päikese helisev lõõm.
Süda ent vaikne kui surnuaed,
kuhu elusalt maet
enne tähtaega lämmatet rõõm.


See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.


Kodu, ta armas katus, esimene lumi ja
esimene täht esimeses taevas esimeses südames
(mis oli minu oma).
...
Ei aimagi et nii külmast lumest võib
minna süda nii soojaks.
Ja võibolla öökull vaatab minu tähte
ja arvab et järsku on söödav kui ainult
kätte saaks.
Ei teagi et see on esimene täht esimeses
taevas esimeses südames.

  • Ilona Laaman, "Järelkiindumus", rmt: "Mis need sipelgad ka ära ei ole", 1970, lk 6

Proosa

muuda


  • Puu otsib oma konksus sõrmedega maa alt üht südant. (lk 25)
  • Tol ööl kuulsime rongi nii lähedalt, nagu oleks ta sõitnud läbi meie südame tunneli. (lk 31)
  • Pääsuke on salapärane nool, mis otsib üht südant. (lk 34)
  • Veenimaod söövad meie südant. (lk 40)
  • Süda on nagu orelikunstnik, kel on vaja, et kopsude lõõtsad talle oma tuult saadaksid. (lk 43)
  • Äkitselt tunneme, et keegi andis kõrvakiilu meie südamele. (lk 48)


  • Aga rätsepal oli tunne, nagu oleks see taevakarva siniste silmadega neiu löönud uued, teravad käärid tema südamesse, sügavale ja jäädavalt. (lk 11-12)
  • Juhan toetas jalad küna külglaudade vastu ja sõudis otsekui suure vihaga. Sedagi viletsat elu ei lasta sul rahus elada, ja ega su süda ise annagi rahu elamiseks. Süda tahab mässata. Kas tema sai omas elus vähe piinata, mõnitada, lüüa ja nälgida? Ja temasuguseid on palju... Mis imet siis, kui temagi avas 1905. aastal südame sunnil omagi suu. Korraldas seltsimajas kõneõhtuid, tõi linnast kõnelejaid, lõi ise uusi laule, kirjutas neid ümber ja andis pihust pihku edasi. (lk 12)
  • Nii see lugu lõppes ja sellest jäi Miina südamelihasse pind. Aga mis sellest - kas siin maailmas leidub üldse kedagi, kellel ei ole pisemat või suuremat pindu südamelihas? (lk 15)
  • Kindel, nüüd on kindel, tundis Juhan. Miina on laudsil ja sellepärast on koergi ketti pandud! Oh, kuidas süda küll inimesel rinnus niimoodi valutada võib! Rätsep lükkas seltsimaja ukse lahti, tuul ja vihm kargasid koos temaga ruumi, tema aga rebis pärani toaukse ja komistas üle läve. Keset tuba oli toober ja toobris elav Miina, lõug toobri serval, nägu valust ja ehmatusest võõras ja pikk.
"Sõge," ütles oma pahase häälega, "mis sa peaks küll tormama nagu mustasajaline... surnuks ehmatab! Ja poriste jalgadega tuppa, ämmaproua on tulemas, ooo-ooih."
Mehe hell ja valutav süda vajus üsna järsku tagasi, sügavale rindu. Tema meel oli paha ja ta häbenes... nagu suur koer, kes on ahastades peremehele jälgi pidi järele jooksnud ja saab selle ahastuse pärast nüüd tapelda. (lk 18)


  • Organ, mille aeglasi, haiglasi tukseid oli Antony Dart kuude kaupa vaevalt tajunud, hüppas äkki ta rinnus. Ta veri hakkas kiiremini voolama ja ruttas läbi ta veenide, selle asemel, et roomata - teatud vaimse olukorra eriline füüsiline tagajärg. Selle tekitas tüdruku lihtne asi-on-nii suhtumine. Mees polnud kunagi olnud sentimentaalne ja oli kaua lakanud olemast tundlik, kuid sel hetkel juhtus temaga midagi emotsionaalset ja normaalset.

Vanasõnad

muuda
  • Ei mina tea, mis sinu toa peal ega sina, mis minu südames.
  • Hoia suu kinni, - siis süda jahtub.
  • Isa (ema) süda laste küljes.
  • Kellest süda täis, sellest räägib suu.
  • Kui kõik otsas, siis suul (südamel) rahu.
  • Kurbus sööb südant nagu rooste rauda.
  • Lapsel valutab sõrm, emal süda.
  • Lobasuul koera suu, jänese süda.
  • Mehel mehe süda.
  • Mesi suus, sapp südames.
  • Mida pisem keha, seda suurem süda.
  • Mis süda vihkab, seda silm ei ihka.
  • Mis südames keeb, sellest kõneleb (räägib) keel.
  • Päiline vaatab päeva peale, süda kütab külimitu peale.
  • Suu on südame tulk (mõõt).
  • Südamel ei ole akent sisse vaadata.
  • Usu suu sõbrale, aga ära usu südant!
  • Vanemate süda laste küljes, laste süda kivi küljes.
  • Võta vana inimese õpetust, aga ära söö vana inimese südant!
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
  1. K. A. Hermann, "Süda tuksub", Kukerpillid
  2. Lydia Auster, "Süda tuksub" EMIC, Käsikirjade andmebaas