Süda (ladina keeles cor; vanakreeka keeles καρδίᾱ, kardiā) on enamiku keelikloomade südame-veresoonkonna elund, mis on evolutsiooniteooria kohaselt jaotunud kambriteks ning mille töö (pumbafunktsiooni) tulemusel tagatakse elusorganismi rakkude pidev vere- ja lümfiringlus. Sõna "süda" ja südame stiliseeritud kujutist on ammustest aegadest kasutatud armastuse sümbolina, samuti selleks, et viidata inimese vaimsele, emotsionaalsele, moraalsele ja intellektuaalsele keskmele, üldisemalt ka muude nähtuste või esemete olemuslikule keskmele.

Petit Livre d'Amour, XVI sajand


See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.


Süda tuksub tuks-tuks-tuks,
mine lahti, uks-uks-uks!
Siis me lähme Mallega
saarde kala püüdema!


VanasõnadRedigeeri

  • Ei mina tea, mis sinu toa peal ega sina, mis minu südames.
  • Hoia suu kinni, - siis süda jahtub.
  • Isa (ema) süda laste küljes.
  • Kellest süda täis, sellest räägib suu.
  • Kui kõik otsas, siis suul (südamel) rahu.
  • Kurbus sööb südant nagu rooste rauda.
  • Lapsel valutab sõrm, emal süda.
  • Lobasuul koera suu, jänese süda.
  • Mehel mehe süda.
  • Mesi suus, sapp südames.
  • Mida pisem keha, seda suurem süda.
  • Mis süda vihkab, seda silm ei ihka.
  • Mis südames keeb, sellest kõneleb (räägib) keel.
  • Päiline vaatab päeva peale, süda kütab külimitu peale.
  • Suu on südame tulk (mõõt).
  • Südamel ei ole akent sisse vaadata.
  • Usu suu sõbrale, aga ära usu südant!
  • Vanemate süda laste küljes, laste süda kivi küljes.
  • Võta vana inimese õpetust, aga ära söö vana inimese südant!
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel
  1. K. A. Hermann, "Süda tuksub", Kukerpillid
  2. Lydia Auster, "Süda tuksub" EMIC, Käsikirjade andmebaas