Kurbus

Vincent van Gogh, "Kurbus", 1882.

Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama.

Proosa

• Kättemaks juubeldab surma üle; armastus ei pea surma millekski; au vaatab surma poole igatsevalt, kurbus põgeneb surma juurde.
  • Francis Bacon, essee "Surmast" ("Of Death")

• Ja seal - oo! - langeb üks täht. Ah jaa, la pidi endale ju midagi soovima. Nüüd oli see muidugi juba hilja, aga ka siis, kui täht praegu veel langeks, ei teaks ta, mis soovida. Kuidas? Ta ei tea? Aga Teele? - Ei, Teelet ei sooviks ta enam, Teele on temale kuri, tema ei mõistaks Teele meele järele olla. Aga mis siis? - Ei midagi. Ta on üksi ja talle ei ole midagi vaja. Ta on sõber nendega seal üleval, tähtedega... ja kaebab Jumalale oma kurbust. Mis siis, kui Tõnisson temast aru ei saa; mis siis, kui keegi temast aru ei peaks saama - tema on üksi ja kaebab Jumalale oma kurbust.
  • Oskar Luts, "Kevade". Eesti Päevalehe raamat 2006, lk 228

• Ja isegi kurbus oli mõeldud rikastele, see oli neile, kes said seda endale lubada, neile, kellel ei olnud targemat teha. Kurbus oli luksus. (lk 46)
  • Clarice Lispector, "Tähetund". Tõlkinud Leenu Nigu. Loomingu Raamatukogu 35/2017

• Penttis oli mingi algnukrus, mida keegi ei suutnud hajutada. Iga tema naine püüdis seda leevendada, et tema ja iseenese elu kergemaks teha. See ei olnud võimalik. Kõik me püüdsime teda tema enese kasuks muuta, aga meil ei läinud see korda. Kõik me arvasime, et ta elu oleks parem, kui ta lõpetaks ennasthävitava joomise. Kõik me mõtlesime, et mina, nimelt mina saan ta viinast vabaks. Ei miski ega keegi ei oleks teda viinast vabaks saanud. Selleks vajalikke tingimusi oli talle maa peal võimatu luua.

Ehk taevas? Aga mis taevas see talle oleks olnud? (lk 214-215)

• Tuula-Liina Varis, "Kilpkonn ja õlgmarssal", tlk Piret Saluri, 2012

Luule

Üht imefööniksit mu silm veel nägi
üksinda kõndivat neid laaneradu,
pea kuldne, purpurised uhked tiivad;
...
ta nähes lehte mõnd, mis maas veel lamas,
ja murtud tüve, kuivanud maapinda,
lõi noka enda rinda
peaaegu põlglikult ja kadus samas.
On arm ja kurbus mind nüüd põletamas.

• Petrarca, "Kantsoon", tlk Ain Kaalep, "Renessansi kirjanduse antoloogia" (1984), lk 38-39

Näe, kardinate siidlained lahknevad
ja üks naine, kõrge ning kaunis,
joonistub tumedalt tumedale õhule.
— Püha kurbus su pilgus,
kurbus, mis paratamatu,
lootusetu kurbus,
põletav, kahtlev kurbus.

• Jens Peter Jacobsen, "Arabesk Michelangelo joonistuse puhul"

Pilv on sünge, vikerkaar on särav.
Mida teed sa, piiga, meelest ära?
Künnad muret, külvad kurbust peale, —
mis küll sellest kasvab külvireale?

   Ei sest tärka haljas
   ruut su põllule,
   tärkab ainult paljas
   mure mürgine.

• Lesja Ukrajinka, "*Pilv on sünge, vikerkaar on särav...", rmt: Lesja Ukrainka, "Aoeelsed tuled", tlk Helvi Jürisson, Harald Rajamets, Muia Veetamm, 1971, lk 67

Tean, nukrusest ei päästa alkohol
ja üksindus ei aita kriisist üle.
Seepärast ongi isu,
hõlmad süles,
su kannul lipata, oh komsomol.

• Sergei Jessenin, "Lahkuv Venemaa". Tõlkinud August Sang. Rmt: S. Jessenin. "Luuletused". Tallinn: Eesti Raamat, 1970, lk 156

Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra,
ja armutakse pettumuste trotsiks.
Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba
hing leiab, ilma et ta üldse otsiks.

• Artur Alliksaar, "Neli etüüdi"

 Valu on valitute privileeg.
  Kurbus kuulub puhtaimate psüühiliste pingete valdkonda.
  Kannatus on kõrgema kategooria kangelastegu.

• Artur Alliksaar, "Morbiidseid maastikke"

Igihaljad mägiaasad,
igatsuste lumitipud,
kurbus valuni.

• Doris Kareva, "Sääl, kus inimese käsi" kogust "Armuaeg" (1991)

Fado tähendab saatust: O muundub
U-ks mis pea alaspidi alla
hämarusse ripub Põhja aga ei olegi –
põhjast kostab hoopis Sibeliuse kurba
valssi Fado's ei lõpe kogu kurbus
Todo'sse ei mahu ära kogu
kõiksus

• Jüri Talvet, "*** Portugali sõnad väänlevad…" kogust "Eesti eleegia ja teisi luuletusi" (2014)

Kurbus lendab linnataewas
nagu särawwalge lind
Rahwas osta unistusi
kuni neil on odaw hind
Rahwas osta unustust kui
unelmad on yle jõu

• Liisi Ojamaa, "WALG£ LIND", rmt: "Kahel lahtisel käel", 2020, lk 45

Vahel on meil hing.
Kellelgi pole seda vahetpidamata
ja kogu aeg varnast võtta.
...
Ankeedi täitmise
või liha tükeldamise ajal
on hingel reeglina vaba päev.
...
Rõõm ja kurbus
ei ole tema jaoks kaks erinevat tunnet.
Ainult siis, kui need kaks ühinevad,
on ta meiega.

• Wisława Szymborska, "Veidi hingest", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, 2008, lk 9-10

Vanasõnad

• Kurbus sööb südant nagu rooste rauda.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929