Jens Peter Jacobsen

Jens Peter Jacobsen (7. aprill 1847 - 30. aprill 1885) oli Taani prosaist ja luuletaja, kriitik Georg Brandese õpilane. Tema Michelangelo-arabeski (1874) on tõlkija Ene-Reet Sooviku sõnul nimetatud kõige kuulsamaks ja analüüsitumaks luuleteoseks kogu taani kirjanduses.

J. P. Jacobsen

Jacobseni luuletused "Arabesk" ja "Arabesk Michelangelo joonistuse puhul" ilmusid Ene-Reet Sooviku tõlkes ajakirjas Akadeemia 10/1996, lk 2109-2111. Tõlkija sõnul on Michelangelo-arabeski (1874) nimetatud kõige kuulsamaks ja analüüsitumaks luuleteoseks kogu taani kirjanduses.

"Arabesk"Redigeeri

Oled sa ekselnud hämarais laantes?
Tunned sa Paani?
Mina sain teda tundma,
mitte hämarais laantes,
kui kõik vaikiv kõneleb,
ei! seda Paani pole ma iialgi tundnud,
ent armastuse Paani sain tundma,
siis vaikis kõik kõnelev.
...
Lumisel lagedal
tuhmpruunis laanes
kasvab üksik viirpuu,
tuulte päralt ta lehed.
Ükshaaval,
ükshaaval
langevad veripunased marjad
alla valgesse lumme;
hõõguvad marjad
jäisesse lumme. —

Tunned sa Paani?

"Arabesk Michelangelo joonistuse puhul"Redigeeri

Kas laine randus?
Kas randus ja imbus aeglaselt
kruusapärlite kõrinal
tagasi lainete maailma?
Ei! Ta kenutas end kui ratsu,
tõstis kõrgele märja rinna,
läbi laka sätendas vaht
lumivalgelt kui luigeselg.
...
Ma tunnen su lendu, sa lennukas laine:
kuid kuldne päev vajub longu,
öö musta mantlisse mähitult
heidab väsinult puhkama
ja kaste sätendab ta hingeõhus,
lilled sulguvad ta voodi ümber,
enne kui pärale jõuad.
— Ja kui oled jõudnud kuldse võreni
ning sööstad vaikselt laotatud tiibadel
üle aia laiade radade,
üle mürdi- ja loorberisäbarate,
üle tumedate magnooliakroonide
...
siis hävid sa kahtluste ängis,
sind põletab tuhaks su värisev igatsus,
liugled edasi nagu tuuleiil merelt
ja sured kesk viinapuulehti
...
Leegitsev öö!
Aeglaselt põled sa maa kohal,
unede veidralt vahelduv suits
vilgub ja väänleb teele su jälgedes,
leegitsev öö!
...
Näe, kardinate siidlained lahknevad
ja üks naine, kõrge ning kaunis,
joonistub tumedalt tumedale õhule.
— Püha kurbus su pilgus,
kurbus, mis paratamatu,
lootusetu kurbus,
põletav, kahtlev kurbus.
...
Mispärast elada, kui peame surema?
Mispärast võitlus, kui teame, et mõõk
siiski me käest kord vääratakse?
Mistarvis piina ja valu lõõmad:
tuhat tundi elu aeglases kannatuses,
aeglane kulg surma kannatusse?

Mõtled sa sellele, kõrge naine?

Vaikides, tasa seisab ta rõdul,
tal pole sõnu, ei ohet, ei kaebust,
joonistub tumedalt tumedale õhule
nagu mõõk läbi öö südame.