Viinapuu

taimeliik

Harilik viinapuu (Vitis vinifera) on puitliaan, iidne kultuurtaim, mille vili on viinamari.

Caroline Frederike Friedrich (1749–1815), "Viinapuulehed", s.d.
Jean-Pierre Laÿs, "Viinapuu ristil" (1862)
Clara Nargeot, "Neiu viinamarju noppimas" (1862)
Ida Heerfordt, "Viinapuu" (1878)
Anton Seder, "Bacchos ja viinapuu" (1890)
Elin Danielson-Gambogi, "Viinamarjakoristus" (u 1900)
Anna Syberg, "Viinamarjad kasvuhoones" (1903)
Edwin Deakin, "Viinamarjad ja arhitektuur" (1907)

Piibel

muuda

Siis ütlesid puud viinapuule:
"Tule sina meile kuningaks!"
13 Aga viinapuu vastas neile:
"Kas peaksin loobuma oma veinist,
mis rõõmustab jumalaid ja inimesi,
ning hakkama õõtsuma kõrgemal
kui teised puud?"


12 Õiepungad on tärganud mullast,
hõiskamisaeg on käes,
ja turteltuvide kudrutust on kuulda me maal.
13 Viigipuu valmistab marjale maitset
ja viinapuu õiele lõhna.
Tõuse ja tule, mu armas, mu kaunitar, tule ometi!"


Sel päeval jääb iga paik,
kus oli tuhat viinapuud,
tuhat hõbeseeklit väärt,
kibuvitstele ja ohakaile.
24 Sinna minnakse noolte ja ambudega,
sest kogu maa on täis kibuvitsu ja ohakaid.


"Mina olen tõeline viinapuu ja mu Isa on aednik.
2 Iga oksa minu küljes, mis ei kanna vilja, lõikab ta ära, ja igaühte, mis kannab vilja, ta puhastab, et see kannaks rohkem vilja.
3 Teie olete juba puhtad sõna tõttu, mida ma teile olen rääkinud.
4 Jääge minusse, ja mina jään teisse. Nii nagu oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge.
5 Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha.


Proosa

muuda
  • Pidutsemine ei lõpe isegi katku ajal, pigemini võib see elurõõm lõket suuremale leegile õhutada, kui keegi ei tea, mis homne päev toob. Nii oli see olnud juba inimpõlvi, sest õieti kunagi polnud rahu püsiv ja kellegi elu kindel olnud. Ja hoolimata sellest ei elatud kuski nii rõõmsalt ja kergemeelselt kui Itaalia alalistest sõdadest hõõguval pinnal, nii nagu viinapuud kõige enam lokkavad tuldpurskavate mägede jalal.


  • [Serafini:] Muusikamees on nagu viinapuu — ta vajab tuge, et kasvada ja vilja kanda.
    • Karl Ristikivi, "Rõõmulaul", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1966, lk 180


  • Astrīda ei ütle ühtki sõna, kuid tema silmad räägivad.
...et viigipuu ei õitse, et viinapuul ei tule marju ja õlipuul õli, et ei ole leiba ega soola, et liiliad ei lõhna, et armastuse õunad on kibedad, et kaevud kuivavad, et mandlipuud kuivavad, et tuvid on vaikinud...
  • Nora Ikstena, "Neitsi õpetus", tlk Kalev Kalkun, Loomingu Raamatukogu 13–14 2011, lk 78


Luule

muuda

Kas parem viinapuud panna on künkale või tasamaale,
enne sa selgita; kui tasandikku sa väljadeks jaotad,
275 istuta seal tihedalt - ega Bacchuse taim sest loidu;
kui on kõrgeid kinke ja aeglaselt kerkivaid nõlvu,
heldesti siis vahe mõõda, ja nii ühel kui teisel korral
lõikugu sul vaheteed, väli võrdseiks jaotugu poolteks.
Leegion paigutab tihti kohordidki nii sõjas suures,
280 kui oma rännakul juhtub ta peatuma lahtisel väljal:
võidusevalmis on väed juba ning vase helkides kõikjal
lainetab maa, aga veel pole puhkenud taplused hirmsad,
vaid kahe relvades väe vahel Mars vast uitab ja kõhkleb.
Reavahed viinapuil ent olgu võrdsed, ja mitte ses mõttes
285 ainult, et kogupilt meie hingele teeks tühist rõõmu,
vaid et kõigile maa muidu jõudusid ei jagaks võrdselt
ning vaba ruumi ka siis poleks okstelgi laotada ennast.
Nüüd ehk sa küsid veel mult, kui sügavaks teha augud.
Väiksegi vaokese hõlma ma viinapuu küll usaldaksin.
290 Puu aga, mis sügavalt maha pannakse mulda, on eeskätt
tamm igihaljas, mis niivõrd kui õhuvalda ta tõstab
latva, ka juurt samavõrd ajab altmaa surnute riiki.
Seepärast ei kisu maast teda torm ega talv ega rängad
vihmad, ja iial ei vangu ta teps, eluealt aga võidab
290 need inimpõlvkonnad mitmed, kes keerlevad all tema ümber.
Kaugele laotades küll harud võimukad ning kõvad oksad,
määratut varju ta hoiab ja püstitab puutüve ümber.
Ning ärgu viinapuud sul olgu nõlvadel loojakupoolseil;
eal sarapuid ära istuta sa nende keskele, latva '
300 eal ära kärbi ja istikut ka ladva poolt ära murra
(istik ju armastab maad), nüri rauaga noort ära oksa
riku ja metsõlipuid ära istuta viinamäe peale:
hooletu karjase käest tuli valla ju pääsnud on tihti,׳
mis all rasvase koore on esmalt hõõgunud vaikselt,
305 puidugi haaranud siis, üles okstele kõrgele tungind,
hirmsasti praksudes sealt löönd leegina taevasse; aina
oksi ja latvugi kõrgel ta vallutab, võimutseb nendes -
nii tulelõõma ta kõik mähib viinamäel ning õhuvalda
kõrgele hööritab sealt tihedaid pigipilkasi pilvi,
310 saati kui taevane torm lagipunktist puudele alla
heitub ja võimsaks tuul tule tõstab ja kaugele kannab.
Kui on juhtunud nii, ei siis tüvi tervene jälle;
kui maha võtta ta, eal võsud haljad ka mullast ei tärka,
ning võtab viinamäel maad aher metsõlipuu kibelehtne.

  • Vergilius, "Georgica", II laul, tlk Leo Anvelt, rmt: "Rooma kirjanduse antoloogia" (1971), lk 280


Kes ajaloos hiilgavat nime küll vajaks?
Vaid nooruse aeg on me hiilguse ajaks;
on mürdid ja viinapuud varases eas
väärt rohkem kui vanana loorberid peas.


Sääl ongi madal luitund värav, kust
näen linnujälgi teel. Siis kuldne liiv
mu sammest tasa rudiseb. Näen ust:
kaar viinaväädest õnnekotta viiv.

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel