Luise Begas-Parmentier, "Õlipuude all Taormina pargis"
Aukusti Uotila, "Oliivimets" (1885)

PiibelRedigeeri

Ükskord läksid puud
võidma enestele kuningat.
Nad ütlesid õlipuule:
"Ole meile kuningaks!"
9 Aga õlipuu vastas neile:
"Kas peaksin loobuma oma õlist,
millega austatakse jumalaid ja inimesi,
ning hakkama õõtsuma kõrgemal
kui teised puud?"

ProosaRedigeeri

  • [Isa Laurentius:] "Mulle tundub koguni, et see ainus õlipuu siin on rohkem väärt kui kogu Akkoni linn, sest selle puu on Issand ise loonud, aga linna on inimeste käed ehitanud. /---/Esimeste ristisõitjate ajal oli see puu niisama suur kui praegu, sest see on kindlasti rohkem kui tuhat aastat vana ja on näinud aega, mil meie Õnnistegija ise siin rändas. Võib-olla on Tema enda käed selle otsast vilja noppinud. /---/ ka Jumala riik on nagu õlipuu, mis aegamööda ja iseenesest kasvab. Meie viga on, et me tahame seda ehitada nagu linna või kirikut ega mõista, et tuhat aastat on Tema silmis nagu üks päev."
    • Karl Ristikivi, "Viimne linn". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1962, lk 150

LuuleRedigeeri

Kui kirik, seisis öös küpress,
kui arm meil kestis lõputult,
pühalikus kuuvalguses
ilm puhas, helkiv nagu kuld.
Nõlvil oliive helendus,
org säras, kuni tõusid mäed;
hõõgmardikad ja ööbikud
helkisid tuled laulu käes.
Oh ööbikud, oh ööbikud.

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel