Samblad ehk brüofüüdid (Bryophyta) on kuni mõnekümne sentimeetri kõrgused taimed, kes kasvavad maapinnal, puidul ja kividel.

Harilik karusammal ehk käolina (Polytrichum commune) ja jänesekapsa (Oxalis acetosella) lehed

ProosaRedigeeri

  • Ainult talumehed ja suvitajad kõnnivad sambla sees. Nad ei tea, seda ei saa kordamata jätta, et samblast midagi õrnemat ei olegi. Kõnnid korra samblal ja see ajab end vihmaga jälle üles, aga teine kord enam ei aja. Kui kolmandat korda samblal kõnnid, on see surnud.
    • Tove Jansson, "Suveraamat", tõlkinud Tõnis Arnover. Tallinn: Eesti Raamat, 1995, lk 17


  • Muumitroll vaatles seda sünget maastikku ja mõtles, kui väga võis Maa karta, nähes helendavat tulekera enda ligidal. Ta mõtles, kui kohutavalt ta armastas kõike, - metsa ja merd, vihmasid ja tuult, päikesepaistet ja rohtu ja sammalt -, ning kui võimatu oleks ilma nende kõigeta elada.
Aga siis mõtles ta, et küllap mamma juba teab, mismoodi kõik päästetud saab.
  • Tove Jansson, "Sabatäht", tõlkinud Elo Raukas, Tallinn: Tiritamm, 1995, lk 103



  • Sammalt seal aras öös siis söö sara laest, lammas!
    • A. Itskok, "Algus on otsas. Keelevigureid". Maalehe raamat 1998

LuuleRedigeeri

Täna ei ole tuult,
ladvad on jäätunud taevasse,
oksad käändunud silmist mööda.
Väikesel lõkkel sulatan oma
pilku lahti samblast.

  • Eha Lättemäe, "Täna ei ole tuult" kogust "Oma sammude varjust". Tallinn: Eesti Raamat, 1968, lk 34


Purskkaevu näkk. Ta sabale punakas sammal on kasvand.
Mida ma tean, kui ka mul kaevud on kuivanud sees?
Mullegi langeb leht. Ka teistele lastele langeb.
Tigusid astun katki. Ja kuskilt sigineb hirm.

  • Juhan Viiding, "Tuuline päev. Kus viibib mu rahu, mis ammu mult võeti?"


...
Punasepealise pilviku
poja pilk sambla sees tabas.

Alarm. Ja pohlad kus verevad
vaiguste mändide juuril,
rinnutsi ründame perega,
kandes korvisid suuri.


Võib-olla, peitub mus päike.
Võib-olla ka kaks või kolm.
Kuid suhu mul kasvab sammal
ja juukseisse kuhjub tolm.


Kanarbikus kasvasin,
sambla süles sirgusin,
kaste külm mind kaisutas,
pilve puhkel paisutas:
olen nõmmelill.


kui mustast õhust tähti läbi tuulab
siis ädala sees silmili on august
ta minu samme maja ümber kuulab
ja hingab sisse õunapuude kaugust

või lähedust kui käed on tüves kinni
uut ajasammalt tunnevad nad seal
kui ladvast langeb mitu lõhnavinni
siis aja lõhn ei muutu mitte eal

  • Viiu Härm, "*kui mustast õhust tähti läbi tuulab...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 22


VanasõnadRedigeeri

  • Kivi sammaldub, kui seisab; veerev kivi haljendab.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel