Kanarbik

Kanarbik (Calluna vulgaris) on kanarbikuliste sugukonda kuuluva kanarbiku perekonna ainuke liik.

Kanarbiku õied

Peder Mørk Mønsted, "Kanarbikunõlvad Silkeborghi lähedal" (1907)

Józef Rapacki, "Kased ja kanarbik" (1909)

Proosa

• Jessake, millised kanarbikuväljad. Kusagil Šūšli metsade taga või Penderkalnsis. Sinakashall sõba maailmast väljaaetutele. Katab kõik maa haavad. Neile haavadele ei piisaks isegi puuda soola riputamisest. "Lilla kanarbik, keda sa peidad, kellele oled oma südame andnud?" Ārija magab lahtiste silmadega ja näeb und.
  • Nora Ikstena, "Neitsi õpetus", tlk Kalev Kalkun, Loomingu Raamatukogu 13–14 2011, lk 27

Draama

• LUULETAJA: Jah, nad on unustanud, kuidas põllust kümne küünega leiba välja võeti, kuidas kehval söödil, kanarbikus kasvasime. Leivas oli pool tungalteri. Säärase leivaga kasvasime vaid poolikult. Muru mu kodu ümber oli madal ja pehme kui samet. See oli kastetud esivanemate higiga. Ema tuli hauast tagasi. Tuli vastu söödi pääl, murekarikas oli käes, mis oli täis vett, täis verd, täis oli ääreni hädasid. Ei saanud hauaski rahu. (Kõrvaltoast kostab muusikat ja tantsu.)
  • Hella Wuolijoki, "Dr. Lucius ja Luuletaja", Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013, lk 22

Luule

Aegamisi,
ah Päike, vaju läände künka taha!
Ta längus kiirtes helgi, kanarbik,
purpurselt! Pilved, loitke uhkemalt!
Kuldpaistes elustuge, kauged salud!

• Samuel Taylor Coleridge, "Pärnalehtla, mu vangla", 1797, tlk Märt Väljataga, Vikerkaar 7–8/2004

Liiv ei anna taimel toitu,
üksi ta ja murelik,
aina kolletanud kulu,
kahvatanud kanarbik.

Aga käib tast sügis üle,
kasest lendab leheke,
vaatab päike veel kord kurvalt
suve viimne pilkmine —:

siis sääl ilu, siis sääl elu,
elu, ilu imelik:
hõbet heietamas kulu,
kulda koob kanarbik!

• Juhan Liiv, "Sööt" [1897], rmt: "Sinuga ja sinuta" (1989), lk 218

Oh kanarbik, oh lilleke,
mind kurbus rõhub rängasti:
sääl arm, sääl surm, sääl sügise
su silm nii taevasinine —
oh lilleke!

• Juhan Liiv, "Oh kanarbik, oh lilleke", rmt: "Sinuga ja sinuta" (1989), lk 87

Kanarbikus kasvasin,
sambla süles sirgusin,
kaste külm mind kaisutas,
pilve puhkel paisutas:
olen nõmmelill. (…)
Ei või õnnel hõisata
ega leinal laulda ka:
olen nõmmelill.

• Anna Haava, "Nõmmelill", rmt: "Laulan oma eesti laulu" (1996), lk 17

Sumpan laial luitenõmmel, keset kanarbikku,
olen üsna liiva-ligi, üsna põlve-pikku.

• Bernard Kangro, "Sügis" "Eesti Looming" 3/1945, lk 33

Kõik ju oli harilik,
kassikäpad, kanarbik
Jõgeva ja Pedja vahel.
    Varsakabjad olid mul
    vastas varahommikul
    Jõgeva ja Pedja vahel.

• Betti Alver, "Jõgeva ja Pedja vahel", rmt: B. Alver, "Teosed" 1. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 38