Kassikäpp

Harilik kassikäpp (Antennaria dioica) on korvõieliste sugukonda kassikäpa perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim.

Proosa

... ma pole mitte iial mitte kuskil näinud nii palju kassikäppasid üheskoos, kõigis oma erinevates värvides, valgest üle kollaka ja roosa tumepunaseni välja. Kui laps olin, seal oma kauges ja unustatud sünnipaigas, oma sünnilinna kauges ja unustatud äärelinnas, siis kasvasid Palliplatsil, mis jäi metsa ja majade vahele, kassikäpad. Mõni hõre laiguke. Käisin neid kevaditi vaatamas nagu imet.
- Tõnu Õnnepalu, "Lõpmatus (esimene kevad)". EKSA 2019, lk 140

Veel suurem kahju oli loobuda kassikäpa nimest. Kassikäppadeks kutsusime meie koldrohu õisi. Neil on pehme halli vati seest väljaulatuvad küünekesed. Tumepunased või siis jälle kuldkollased. Aga seda lillakasroosat, kolmetupsulist ja kõvapäkalist, mida mujal kassikäpaks kutsutakse, hüüdsime meie mariielilleks. Nemad ei kasvanud vanatänaval, vaid kadakate vahel karjamaal. Ja mis peaasi — nad on hoopis teise iseloomuga, palju väiksemad kui päriskassi käpad, ja küüned on neil alati sissepoole tõmmatud. Üldse tuli mul selle nimemuutmisega kaua ja vaevaliselt harjuda. (lk 126)
Aira Kaal, "Vanatänav", rmt: "Kodunurga laastud II", Tallinn: Eesti Raamat, 1970, lk 125-136

Luule

Nüüd kopli pervel nagu hõberaha
on kassikäppi laigu viisi maas
ja samas kõrval, madalamal taas
õrn sõiralill kui kobar värsket vaha.

Bernard Kangro, "Õitsev juuni" I, rmt: "Kojukutsuv hääl" (2000), lk 9

Ma õitsen kui liiv, maa lõhnavad rohud,
lilla tee ning tasane kassikäpp.
Ning lämbuva-põuase maapinna lohud
teadvalt-omaselt silitab läbi mu näpp.

Ilse Lehiste, "Kuumad ajad (II)" kogus "Noorest peast kirjutatud laulud. Luuletusi aastaist 1938—48", 1989, lk 36

Kõik ju oli harilik,
kassikäpad, kanarbik
Jõgeva ja Pedja vahel.

Betti Alver, "Jõgeva ja Pedja vahel". Rmt: B. Alver, "Teosed" 1. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 38

Ojast kollaseid kuppe
õngitses lapsenäpp.
Sattus väiksesse pihku
roosatav kassikäpp.

Milvi Seping, "Lilled" (1959), kogus "Heliseval sillal" (1961), lk 53

kasvasime nagu tõrud
sugupuu on tumm
nüüd ei ole enam muud kui
kirvemehe samm

meie kukume ja siis on
sajaks aastaks lõpp
murdund tüve toetab piison
õitseb kassikäpp

Juhan Viiding, "Sõda" kogus "Detsember" (1971), lk 29