Sugupuu

Proosa

• [Vürst K.:] Sest Venemaa suveräänne võim ei loo ainuüksi suuraadlikke, vaid leiab ka sugulasi neile, kellel sugulasi ei ole; sugupuud on tema silmis nagu tavalised puud, mida aednik võib kärpida või välja juurida ja millele ta võib külge pookida mida tahes. Despotism on meie loomuse paratamatu osa, keiser ei ole mitte ainult Jumala esindaja, vaid ta ise ongi loov jõud - ja tema võim on laiem kui Jumalal, sest kui Jumal määrab ainult tulevikku, siis keiser võib ka mineviku ümber teha. Seadusel tagasiulatuvat jõudu ei ole, aga despoodi kapriisidel on.
  • Astolphe de Custine, "Kirjad Venemaalt", tlk Madis Jürviste, Postimehe Kirjastus, 2023, (lk 53, vürst K. oli diplomaat Pjotr Borissovitš Kozlovski)

• Aga nii sant kui selle Kohviveski elu koa olli — jutu järele olli ta söömata ja küünlapäevast magamata ja tagakiusatud ja Jorh pidi olema südameta eesel (mis tõeste tõsi olli, sest üksi eesel laseb terve elu sõuksel tantel oma saba väänata), ja ta närvide korgid põlesid iga päe kümme korda läbi —, aga ää sõita ta ei tahtnud. Kui taal kedagid muud ammaste vahel põln, siis kantseldas ta lapsi: miks nad paljajalu joosevad, miks nad üle pea vette lähevad; miks nad kunagi vanemaid, see tähendab mind ja naist ei suudle; miks nad üppavad, miks nad randas alasti oo, miks nad külma vett joovad, miks nad loomi silitavad. Ühesõnaga, ta keelis lastel lapsed olla, ja kõik selle pärast, et ta krossmamma olli pärit keisri köögist ja taal pidi kindrali verd sees olema. Ma tunne veel kahte kõrgemat sorti lolli, kelle sugupuu keisri kööki ulatab.
  • Juhan Smuul, "Suvitajad", rmt: "Muhu monoloogid. Polkovniku lesk", 1968, lk 40

• Draakon-direktor oli selle raamatu üle päris uhke. See oli üsna iselaadne raamat, kuid teda üllatas - õigemini oleks üllatanud, kui draakon-direktor oleks umbes viimase saja aasta jooksul millegi üle üllatunud - kui lihtne oli olnud seda koostada. Nüüd ei pidanud ta seda enam isegi lugema. Ta teadis seda peast. Sugupuud olid korralikult paika istutatud, sõnad olid lehekülgedel ja tema pidi ainult nende järgi laulma.

Esimese] leheküljel seisis pealkiri: "Jumalate Armust Ankh-Morporki Valitseja Kuningas Porgand I põlvnemine". Pikk ja keeruline sugupuu võttis enda alla tosinkond järgmist lehekülge, kuni jõudis sõnani: Abiellunud... Sealt edasi olid sõnad hariliku pliiatsiga kirjutatud.

"Delphine Angua von Überwaldiga," luges draakon-direktor valjusti.

"Isa - ja, hah-ha, esivanem tõuliini pidi - parun Guye von Uberwald, tuntud ka kui Hõbehänd; ema, madam Serafine Soxe-Bloonberg Genuvast, tuntud ka kui Kollakihv..."

See oli olnud päris tubli saavutus. Draakon-direktor oli oodanud, et tema abilistel tekib Angua hundilikumate esivanemate sugupuudega raskusi, kuid selgus, et mägihundid on säärastest asjadest samuti üsna huvitatud. Oli selge, et Angua esivanemad olid olnud karjajuhtide seas.

Draakon-direktor naeratas laialt. Tema nägemuse järgi oli liik teisejärgulise tähtsusega. Isiku juures oli oluline hea sugupuu.

• Terry Pratchett, "Savijalad", tlk Allan Eichenbaum, 2005, lk 46-47

• Kogu see lugu meenutas seebiooperit. Erlend arvas, et nad võiksid hopsti olla üks pere - ainult sellepärast, et neid sidus DNA, ja oli käitunud nii, nagu oleks nende sugupuu üleöö kivisse raiutud. Ta ei mõistnud, et seda habrast moodustist tuleb käsitseda ettevaatlikult ja sellega mitte vehkida, kuni liim pole veel kuivanud.
  • Anne B. Ragde, "Andestada saab alati", tlk Riina Hanso, Tallinn: Eesti Raamat, 2017, lk 28

• Kuigi Cassandra [Jane Austeni ema] lähim suguvõsa koosnes suuremalt jaolt vaimulikest, hiilisid tema sugupuu kõrgemates okstes ringi ka mõned aadlitiitlid ning märkimisväärsed maavaldused ja varandused, mille hulka kuulus ka Warwickshire'is asuv Stoneleigh Abbey.
  • Lucy Worsley, "Jane Austen ja tema kodud", tlk Krista Eek, 2018, lk 20

• Teadsin, et islandlased on olnud keskajast saadik kirjaoskaja rahvas ja inimesed teavad oma sugupuid sageli landnám'ist, maa omaksvõtmisest saadik, ja küsisin ühelt kirjanikult, kes oli tema kõige varasem teadaolev esivanem. Silma pilgutamata vastas ta, et jumal see ja see. Nii on islandlaste põhjamaiselt karmi koore all varjul parasjagu iiri temperamenti ja fantaasiat.
  • Jaan Kaplinski, "Piirpääsukese Euroopa", Hea Lugu, 2020, lk 113

• Ei, me ei sünni ajana. Me sünnime igavikuna, ajatusena, kõigena. Jah, me oleme pojad või tütred, meil on ema ja isa ja sugupuu, mis ulatub välja esimeste kobavate eluavaldusteni Maal või kui mitte nii kaugele minna, siis vähemalt kellegini, kelle alandliku eesnime me kirikuraamatutest veel üles leiame. Jah, see on tähtis, see päritoluasi. Ja samas täiesti ükskõik. Sest kuigi me oleme siia maailma juba sündinud, peame enesteks ikkagi veel sündima. Peame hakkama enese emaks ja isaks, pojaks või tütreks. Tundma mõlemat valu, sünnitamise ja sündimise, ühesõnaga, armastuse. Ei taha ju! Seda valu. Neid valusid. Põikled kõrvale. Aga kus sa pääsed. Ja ega samas seda vägisi teha ka ei saa. See juhtub. Nii nagu juhtus see esimenegi sündimine. Keegi ei teadnud meid tehes, keda nad teevad. Keegi ei küsinud meie käest, kas tahame. Keegi ei küsi ka nüüd. Maailm on täpselt sama võõras ja uus, kui oli siis. Kõik on alles ees, isegi kui see peaks sündima - kui me peaksime sündima - omaenese surmatunnil.
  • Tõnu Õnnepalu, "Palk", Paradiis, 2021, lk 267

Luule

kasvasime nagu tõrud
sugupuu on tumm
nüüd ei ole enam muud kui
kirvemehe samm

meie kukume ja siis on
sajaks aastaks lõpp
murdund tüve toetab piison
õitseb kassikäpp

• Juhan Viiding, "Sõda" kogus "Osa" (1991), lk 14