Eesnimi

Proosa

Juunis me abiellusime, kuid mitte Baden-Badenis, sellega oleks täiskasvanud tütar, keda mu ikka veel väga ilus ema inimeste ees varjata tavatses, liiga suure tähelepanu osaliseks saanud. Ema kannatas niigi mu olemasolu kurva tõiga tõttu, kuigi isa tema säästmiseks ja ta nooruslikkuse päästmiseks tutvustas mind võõrastele: "Mu tütar esimesest abielust." Sel moel tekitas ta inimestes arvamuse, et ma olen ema võõrastütar, ja seejuures ta ei valetanud, nagu ta alati uhkusega rõhutas. Täieliku illusiooni saavutamiseks pidin ema kõnetama eesnime pidi.
- Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981, lk 83

Muula seljas ratsutas mööda mr. X Billups ja lehvitas meile. "Ta on imelik mees," seletas Jem. "X on tema eesnimi, mitte nimetäht. Ükskord ta oli kohtus ja temalt küsiti ta nime. Ta vastas: X Billups. Kirjutaja palus seda korrata tähthaaval, ja tema ütles: X. Kirjutaja palus veel kord ja tema ütles jälle: X. Nii nad jantisid, kuni Billups kirjutas paberilehele X ja hoidis seda kõrgel, et kõik näeksid. Temalt küsiti, kust ta säärase nime sai, ja ta ütles, et isa-ema panid selle niimoodi kirja kui ta sündis."
- Harper Lee, "Tappa laulurästast", tlk Valda Raud, 1964, lk 183–184

"Oooo..." ütleb piiskop, kui naela jagu mardileiba on juba ta laiade hammaste alt läbi, "oooo... See on ju casus täiesti extraordinarius... Ja sina, linna heeringamaja öövahi poeg, oskad valmistada niisugust maiust? Ja mingisuguste mündriku- ja voorimehepoegadega seltsis teete teie seda? Uskumatu! Ja mardileivaks kutsute teie seda? Sinu eesnime järgi? Ei-ei-ei-ei! Selle keelan mina teil ära. Selle nime tähendab. Ühel roal, mis piiskopi keele alla viib," — ta pöördub toomhärrade poole — "ja tema nõunikkudel mitte vähem — proovige-proovige —, ühel niisugusel roal, iseäranis kui tema päritolu nii kahtlane on, peab vähemalt nimi peen ja ladinakeelne olema. Mitte mardileib. Vaid martipanis. Martipanis, mida kogu maailm, kui ma ladina keele seadusi õigesti aiman, edaspidi martsipaniks hakkab kutsuma.
- Jaan Kross, "Mardileib", 1973, lk 59-60

"Palun, kas teie, Simon, teate midagi jätkuvast ja kestvast vormist?" küsis Konstantin, ja kui Simon püüdis seletada, siis teadis ta väga hästi, et neid kumbagi, ei teda ega Rose’i, ei huvitanud niivõrd grammatikaküsimus, mida ta püüdis seletada, kui seltskondlik pingutus — nii püüdlikult varjatud, nii piinavalt omane täiskasvanule —, millega laps oli öelnud tema eesnime. Poiss oli viivitanud nagu enne tõkke ületamist, oli selle juurest peaaegu tagasi põrganud, silmad hirmust pisut laienemas, kui ta lähenes, aga oli selle tõkke vapralt ületanud, puhtalt ületanud, ja kõik, mida võidi ütelda, oli see, et niisuguses vanuses ei tohiks talt nõuda, et ta nii süngeid hüppeid teeks. Palju parem muidugi, et ta peab ületama rohkem varjubarjääre kui tõelisi, aga võib-olla lõppude-lõpuks olidki tõelised tõkked olemas, võib-olla Simon ise oli mingi tõelisema takistuse varjus, oli selle vari?
- Margaret Drabble, "Nõelasilm", tlk Vilma Jürisalu, 1987, lk 139-140

Bobbi vanematel oli tol suvel käsil pingeline lahutus. Bobbi ema Eleanor oli alati olnud hapra hingeeluga ning tal oli kalduvus pikalt mingeid ebamääraseid haigusi põdeda, mis tegi isa Jerryst lahkuminekul Bobbi lemmikvanema. Bobbi kutsus neid alati eesnime pidi. Ilmselt oli see algselt olnud mässuakt, kuid nüüd tundus lihtsalt kollegiaalne, just nagu olnuks nende pere mingi väikeäri, mida nad üheskoos juhivad.
- Sally Rooney, "Vestlused sõpradega", tlk Triin Tael, 2019, lk 18-19

[Sinatamisest telefoniarvetes:] Minu põlvkonna inimestele on vastumeelne, kui minu poole pöördutakse eesnime pidi. Ma saan aru, kui soovitakse olla sõbralik, ja võib-olla 20-aastastele on see sobilik, aga minu poole võiksid nad kuidagi teistmoodi pöörduda.
- Kersti Lepajõe, intervjuu: Tõnis Oja, "Tervitused teise ilma Telialt", Postimees, 27. juuli 2020

Morse: Inspektor.