On mingi saatuse kapriis, et sageli eelistatakse otsekui trotsiks täiusele keskpärasust, ja nõnda siis juhtuski, et rikas ja ülimeeldiv härra Dixon armus esimesest pilgust lamedasse preili Campbelli ning abiellus temaga pikema jututa, ilusa Jane Fairfaxi osaks jäi aga palehigis endale elatist teenida.
Jane Austen, "Emma". Tõlkinud Urmas Rattus. Kupar 2002, lk 229
Jõudeelus on palju pisiasju ja aristokraatseid kapriise, mis nii hästi sobivad ilu juurde. Õhkpeen valgesukk, siidkleit, pitsist rinnaesine, kaunis king jalas, ilus pael peas - ei tee inetut naist ilusaks, kuid teevad kena naise kauniks, kõnelemata veel kätest, mis sellega ainult võidavad; selleks et kauniks jääda, peavad käed - eriti naistel - olema tegevuseta.
