Lehekülg

Proosa muuda

Ma tunnen vist, et elu on mulle siiani õpetanud ehk liigagi palju ning on muutnud mu arukamaks, kui ma peaksin olema või soovin olla. Ma ei tohi oma lastele peale sundida arukust. Liiga arukas olla ei ole hea. Tarkus lõikab inimese ära kõikidest teistest, isegi tarkadest inimestest, sest inimene kardab nii palju tarkust. Ma arvan, et minu jaoks on parim võtta iga päeva kui eraldi lehekülge, mida hoolikalt lugeda, nautides iga viimast kui üksikasja. Ma olen alles oma elukevades. Ma ootan suve ja naudin oma elu sügiseaastaid ning olen kindel, et võtan oma elu lõpuaastad vastu samasuguse uudishimuga, mis on mind siiani igas asjas taga ajanud nagu katk. Võib-olla vaatan ma ühel päeval oma elule tervikuna tagasi kui vaid kogu mu olemasolu ühele leheküljele ja kui ma peaksin seda tegema, olen kindel, et seda saadab samasugune janu teada veelgi rohkem – teatud teadmine, et on olemas tõed ja põhjused, mil põhjusel me ei saa teada... Võib-olla see ongi kõige mõte... igavene ime.
- Pearl S. Buck, "Igavene ime", tlk Elin Trélon, 2015, lk 238-239

Nii mõtleb pan Michaś endamisi ja istub kähku laua äärde, enne kui ta jõuab ennast veenda, kui rumalad ja lapsikud on ta kavatsused. Ta paneb käed oma ilusale kaustikule, paksud kaaned tõmbuvad ootavalt pingule. Nõnda. Nad ootavad. Ootavad kangelasi, et need kujutluse väledate jalgadega jookseksid paberilehtedele, laevu, et need hääletult liugleksid lehekülgede ookeanidel, metsi, et need ajaksid laiali oma oksaharud veel tühjade lehtede vahel, ootavad mõõkade klirinat, plekkturviste tärinat ja lippude plaginat, kuulide vihinat, tuule kohinat, tule praksumist, veini vulksumist, ja siis veel naeru, niisugust naeru, nagu naerab Hania, kui ta oma sassis salkusid raputab.
- Anna Kamieńska, "Nonpariisis ja kusagil mujal", tlk Aleksander Kurtna, 1972, lk 21

Kui meelepärane on hetk, mil inimesel on aega enda jaoks, aega võtta välja päevaraamat, avada seal uus puhas lehekülg ja kirjutada. Minul on praegu just niisugune õhtuviiv, keegi ei vaja mind ja ka mina ei vaja kedagi. Mu ees on tühi valge paber. Tahan täita selle jutustusega, looga oma elusündmustest.
- Laila Hietamies, "Valged akaatsiad", tlk Debora Vaarandi, 1996, lk 9

Mõnikord uskusin, et mu raamatu ja elu viimane lehekülg on üks ja seesama, et kui mu raamat lõpeb, lõpen ka mina, suur tuulepuhang pühiks läbi mu tubade ja viiks leheküljed kaasa, ning kui õhk nendest suurtest valgetest lehtedest puhtaks on saanud, on tuba vaikne, tool, kus ma istusin, on tühi.
- Nicole Krauss, "Armastuse ajalugu", tlk Kaisa Kaer, 2009, lk 12-13

Hirmgi kuulub õpetusse. Õpetusse, mis haarab tõeluse leheküljed, mida ei ole võimalik sõrmede vahelt läbi lasta või diagonaalis lugeda.

Harjumus hirmus elada ajab hulluks. Aga hirm seab tõkkeid ainult äärmuslikes olukordades — näiteks mõtlemisel.

On üks romaan, millest olen lugenud umbes kümmekond korda ainult esimest lehekülge – see on üks väga hea lehekülg!
Lugemine on ninanips mitte ainult vaimsele, vaid ka füüsilisele piiratusele. Kirjandus pöörab ümber füüsika paratamatused, sest lugu saab lugeja kanda minevikku viisil, mis on termodünaamika teise seaduse tõttu võimatu. Päikesesüsteemile kõige lähem täht, Proxima Centauri, asub isegi kõige kiiremast kosmoselaevast kümnete tuhandete aastate kaugusel. Ent lugedes võime liikuda sekundiga valgusaastate taha, vaadata distantsilt Laniakead – igal leheküljel võib meid oodata ussiauk. Lugemine on aja ja ruumi ületamise kunst, liikumatu liikumine.
- Jan Kaus, "Üheksa teesi lugemise kohta", Edasi, 19. juuli 2018

Valu taga on jõud, kirjutaja teeb valust kunsti, paremini ma ei oska öelda, kui et igal hommikul korjab ta end tühjal leheküljel kokku. Kuid mis siis saab, kui sõnad kokku kuivavad, kui sulepea paigale takerdub?
- Johanna Venho, "Esimene naine: romaan Sylvi Kekkosest", tlk Kai Aareleid, 2021, lk 19

Meie ei taha olla, ei ole
Vaikiv, ununev lehekülg
Aegade-raamatus:
Meie otsaette on kirjutatud
Elusõna!

Sõja ajal
on igaüks naerust väljarebitud lehekülg.

Ilya Kaminsky, "Sigaret" kogust "Kurtide vabariik", tlk Carolina Pihelgas, LR 32–33/2020, lk 32