Ilya Kaminsky

ukraina kirjanik ja tõlkija

Ilja Kaminsky (sündinud 18. aprillil 1977) on Ukraina juudi päritolu USA prosaist, tõlkija, kriitik ja luuletaja.


"Kurtide vabariik"

muuda

Tsitaadid väljaandest: Ilya Kaminsky, "Kurtide vabariik", tlk Carolina Pihelgas, LR 32–33/2020.


Kuus kuud
oli kestnud rahamaja hukatuslik valitsusaeg

rahatänaval rahalinnas rahariigis,
me suures rahariigis, ja meie (andke meile andeks)

elasime sõja ajal hästi.

  • "Meie elasime sõja ajal hästi", lk 7


Meie riik ongi näitelava.
Kui sõdurid linna sisse marsivad, keelatakse ära kõik avalikud
kogunemised. Aga täna tulvavad naabrid keskväljakule, kust kostab
Sonja ja Alfonso nukuetenduse klaverimuusikat. Mõned meist ronivad puude otsa, teised peidavad end pinkide ja telegraafipostide taha.
Kui kurt poiss Petja esimeses reas aevastab, kukub nukk-seersant
kiljatades pikali. Ta tõuseb jälle püsti, norsatab, raputab naeru lagistava publiku poole rusikat.
Väljakule pöörab sõjaväemaastur ja paiskab välja oma seersandi.
Otsekohe laiali minna!
...
Sonja vaatab oma nukku, nukk vaatab seersanti, seersant vaatab
Sonjat ja Alfonsot, kõik teised aga vaatavad, kuidas Petja võtab hoogu,
rögistab ja sülgab siis tohutu tatiläraka seersandi poole.

Üks heli, mida meie ei kuule, peletab kajakad vee pealt lendu.

  • "Püssipauk", lk 13


Neliteist inimest, enamik meist võõrad,
vaatab, kuidas Sonja põlvitab Petja kõrval,
kes keset tänavat maha lasti.
Ta korjab üles poisi prillid, mis helgivad nagu kaks münti, sätib need talle ninale.
...
Sonja lahtisest suust paistab

kogu rahva
alastus.

Ta viskab pikali
väikese lumememme kõrvale, kes tukub keset tänavat.

Riik tõmbab kõhu sisse ja pistab jooksu.

  • "Sõdurid marsivad, Alfonso paneb poisi näole ajalehe", lk 14


Meie riik ärkas järgmisel hommikul üles ja polnud enam nõus sõdureid kuulma.
Me tegime seda Petja nimel.
Kell kuus hommikul hüüavad sõdurid kõrvaltänaval tüdrukutele meelitusi, aga tüdrukud libisevad neist mööda ja näitavad näpuga oma kõrvadele. Kell kaheksa lüüakse pagaripoe uks sõdur Ivanovi nina ees kinni, kuigi ta on nende parim kunde. Kell kümme kirjutab emake Galja kasarmu väravale kriidiga KEEGI EI KUULE TEID.
Kell üksteist algavad vahistamised.
Meie kuulmine ei nõrgene, aga üks vaikus meie sees kasvab tugevamaks.

  • "Algab kurtus, vastuhakk", lk 16


Vaatasin, kuidas seersant sihib, kuidas kurdi poisi suhu antakse tina ja tuld -
asfaldil tema nägu,
see kontidest kaart ja lahtised klapid.
Midagi on õhus. Õhus on midagi, mis ootab meilt liialt palju.
Muld on tasa.
Tornivahid söövad kurgivõileiba.
Tol esimesel päeval
kontrollivad sõdurid ettekandjate, raamatupidajate, sõdurite kõrvu -
nii õelalt mõjub sõduritele vaikus.

  • "Kontidest kaart ja lahtised klapid", lk 18


Surnud poisi laip lebab ikka veel väljakul.
Sonja hoiab teda betooni peal kaisus. Sonja kõhus - magab tema laps. Emake Galja toob Sonjale padja. Ratastoolis mees toob pudeli piima.
Alfonso lamab nende kõrval lumehanges. Paneb käe ümber naise kõhu. Teise käega puudutab maad. Kuuleb, kuidas autod peatuvad, uksed pauguvad, koerad hauguvad. Kui ta käe maast tõstab, ei kuule ta midagi.
Neist veidi kaugemal lebab betooni peal nukk, kelle suhu sajab tihedalt lund.

  • "Linnarahvas koguneb ümber poisi laiba", lk 19


Täna õhtul
me ei sure ega sure,

maakera püsib paigal,
helikopter jõllitab mu naist -

Maa peal
ei saa inimene näidata taevale keskmist sõrme,

sest iga inimene ongi juba
taevale näidatud sõrm.

  • "Sõdurid sihivad meid", lk 22


See algas: ma näen, kuidas meie maa sinine kanaarilind
nokib leivaraasukesi iga kodaniku silmist -
nokib leivaraasukesi minu naabri juustest -
lumi lahkub maa pealt, langeb otse üles, nagu peabki -
et oleks üks maa, on nii tähtis -
et joostaks vastu seina, vastu laternaposte, kalleid inimesi, nagu peabki
meie maa sinine kanaarilind
jookseb vastu seina, vastu laternaposte, kalleid inimesi -
meie maa sinine kanaarilind
vaatab nende jalgu, kui nad jooksevad ja kukuvad.

  • "Pommitamine hommikul kell neli", lk 27


Mis on laps?
Vaikus kahe pommitamise vahel.

  • "Küsimus", lk 30


Sõja ajal
on igaüks naerust väljarebitud lehekülg.

  • "Sigaret", lk 32


Õhtu.
Alfonso läheb Tedna tänavale leiba otsima, tuul puhub temast läbi. Kõnniteele pargib neli maasturit: Sonja tiritakse autosse, maha jäetud Annuška nutab, kui konvoi mürinal ära sõidab. Naabrid piiluvad kardina tagant. Vaikus on nagu koer, kes nuusib meid lahutavaid aknaklaase.

  • "Koer nuusib", lk 33


Vahistatud peavad kõndima ülestõstetud kätega. Justkui hakkaksid nad õhku tõusma ja prooviksid tuult.
Sõdurid näitavad alasti Sonjat, tema pea kohal plakat: MEIE VÄED VÕITLEVAD SINU VABADUSE EEST, üks pilk üks õun. Sonja sõõrmetes keerleb lund. Sõdurid joonistavad talle punase pliiatsiga sõõrid ümber silmade. Noor sõdur sihib üht punast sõõri. Sülitab. Teinegi sihib. Sülitab. Linn vaatab pealt. Sonja kaelas ripub silt: OSUTASIN VAHISTAMISEL VASTUPANU.

Sonja vaatab otse enda ette, kus on üles rivistatud sõdurid. Äkitselt kostab vaikuse põhjast tema hääl: Valmis olla! Tema käsu peale panevad sõdurid püssi palgesse.

  • "Keskväljak", lk 35


Alfonso Barabinski, taskus viinaplasku, hammustab õuna sisse augu ja valab
selle täis nagu viinapitsi

ja võtab meie terviseks -
toost tema naisele, kes keset linna maha lasti, kelle keha

lebab ikka seal.

  • "Lesk", lk 36


Mina, seesinane keha, kuhu vajub Jumala käsi,
seisan siin, rinnus tühjus.

Matustel
tõusevad emake Galja ja tema nukunäitlejad, et mul kätt suruda.

Mähin meie lapse rohelisse taskurätikusse,
üürike kink.

Sa lahkusid, mu uksi paugutav naine, ja mina,
lollpea, elan edasi.

  • "Mina, seesinane keha", lk 38


Meite poisid tahavad avalikku hukkamist päikesepaistelisel väljakul.
Nad lohistavad purjus sõdurit, kel on kaela ümber silt:
MINA VAHISTASIN VASSENKA NAISI.
Poistel pole aimugi, kuidas inimest tappa.
Alfonso viipleb: Tapan ta kastitäie apelsinide eest.
...
Keset väljakut
on sõdur anuvalt põlvili maas, aga linnarahvas vangutab päid ja osutab kõrvadele.
Kurtus kõigub siniste plekk-katuste
ja tinaste räästaste kohal, kurtus
sööb kaski, laternaposte, haiglakatuseid, kirikukelli;
kurtus puhkab meite meeste rinnas.
Meite tüdrukud annavad märku: Hakake pihta!
Meite poisid, läbimärjad ja tedretähnilised, löövad risti ette.
Homme oleme kaitsetud nagu näljase koera ribid,
aga täna õhtul
ei viitsi me valetada:
Alfonso hüppab sõdurile selga, võtab tal ümbert kinni ja pussitab kopsu.
Sõdur viskleb kõnniteel.

  • "Kurtus siniste plekk-katuste kohal", lk 41


Kui Jumala üle kohut peetakse, küsime: miks sa lasid sel kõigel sündida?
Aga vastus on kõigest üks kaja: miks sa lasid sel kõigel sündida?

  • "Linn vabiseb nagu giljotiin enne kaela", lk 42


Nüüd on igaüks meist
tunnistajapink:

Vassenka vaatab, kuidas me vaatame, kuidas neli sõdurit paiskab Alfonso Barabinski kõnniteele.
Laseme ta ära viia, me kõik oleme argpüksid.

Aga seda, mis meil ütlemata jääb,
kanname kaasas portfellides, mantlitaskutes, ninasõõrmetes.

  • "Linnarahvas vaatab, kuidas Alfonso ära viiakse", lk 45


Mis on inimene?
Vaikus kahe pommitamise vahel.

  • "Küsimus", lk 48


Selline ongi lugu põikpäisusest ja kergest tuuleõhust,
lugu, millele kirjutasid alla need, kes tantsisid sõnatult Jumala ees.
Kes keerlesid ja hüppasid. Andsid hääle kerkivaile konsonantidele,
ainsaks pelgupaigaks üksteise kõrvad.
Selles vaikuses oleme maoli maas, Issand.
...
Kui helikopterid pommitavad tänavaid, avaneb kõik, mille avavad pommid.
Mis on vaikus? Killuke taevast meie sees.

  • "Selline ongi lugu põikpäisusest ja kergest tuuleõhust", lk 49