Tüdruk

Ammy Phillips, "Tüdruk punases kassi ja koeraga" (1834)

Jenny Nyström, "Lilletüdruk" (1879)

Paula Modersohn-Becker, "Tüdruk akna ees" (u 1902)

Lilli Lundsteen, "Istuva tüdruku portree" (1912)

Gustava Louise Georgia Emilie Grüner (1870-1929), "Väike tüdruk lilledega", s.d.

Statira Elizabeth Frame, "Tüdruk päevavarjuga" (u 1919)

Proosa

• Selles maailmas paistab ikka nii olevat. Igaühel on midagi, mida ta ei vaja, ja see, mida tema vajab, on teise oma.

Abielus meestel on naised, ning näib, et nad ei vaja neid - ja üksijäänud noormehed nutavad, et nad ei saa kuidagi endale naist. Vaestel, kes end hädavaevalt ära elatavad, on kaheksa tugevat last. Rikkad vanapaarid surevad lastetult ja neil ei ole kellelegi oma raha jätta.

Siis veel need tüdrukud, kellel on palju kavalere. Tüdrukud, kellel on palju kavalere, ei vaja neid kunagi. Nad ütlevad, et ilma kavalerideta oleks parem, et nad on tüütud ja et miks nad ei lähe ja kurameeri preili Smithi või preili Browniga, kes on juba vanemad ja mitte nii kena välimusega ja kellel ei ole ühtegi kavaleri. Nad ise ei vaja kavalere. Nad ei kavatse iialgi mehele minna.

• Jerome K. Jerome, "Kolm meest paadis". Tõlkinud Tiiu Viires, 1994, (6. ptk, lk 49-50)

• Toast kõlas plaksak, nagu lööks keegi lahtise peoga millelegi pehmele, seejärel hüppas läbi akna välja hele kisa, jooksis pedajaisse, jäi kaharatesse latvadesse takerduma ja taltus. Üleaedse metsavahi maja kohal helises veel tasa edasi. Kõva heli sel uuel inimesel, imestas Juhan suure rõõmuga ja hüüdis:

"Kas käes?"

"Poiss või laits?" kilkas Kitsel-Liis kuuri alt laaste korjates.

"Ükskõik," hõiskas õnnis isa vastuseks. "Peaasi, et on laps ja elab."

Selles paigas oli tol ajal naljakas keelekomme: poisslaps oli ikka poiss, aga tütarlast nimetati lihtsalt ja halvustavalt latseks. Moonakatel, sulastel ja muul kehval rahval oli ju tõesti ükskõik, kas uus kroonualam oli poiss või laits. Aga peremehed panid sellele vahele suurt rõhku ja noorikust, kellel olid ainult tütred, öeldi väga halvakspanevalt, et "sel ju ainult latsevirakad, no kellele see peremees niimoodi talu peab pärandama... juhtub koduväi ka veel vaese rahva seast, siis on kõik see varanduse kokkukraapimine nagu maha visatud..."

• Leida Kibuvits, "Soomustüdruk", 1986, lk 21-22

• Ühe vaga väikse tüdruku suhe taevase isaga on samasugune nagu suhe maise isaga, ja kuna esimene elab kujutlustes, andub tüdruk talle koguni jäägitumalt. Katoliiklus avaldab tüdrukule iseäranis juhmistavat mõju.
  • Simone de Beauvoir, "Teine sugupool", ptk "Kujunemine". Tõlkinud Anu Tõnnov ja Mare Mauer, Vagabund, 1997, lk 206

• Väikeses linnas oli peagi üldiselt teada, et üheksa-aastane tüdruk elab üksipäini Segasumma suvilas. Linna tädide ja onude arvates ei kõlvanud see kuhugi. Kõigil lastel pidi ju olema keegi, kes neid manitseks, ja kõik lapsed pidid käima koolis ning õppima ükskordühte. Seepärast otsustasid kõik tädid ja onud, et väike tüdruk Segasumma suvilast tuleb panna otsemaid lastekodusse.
• Astrid Lindgren, "Pipi Pikksukk", rmt: "Pipi Pikksuka lood". Tõlkinud Vladimir Beekman. 1999, 4. trükk, lk 26

• Kui Kaisu tööriistu tagasi ulatab, vaatab hauakaevaja teda pikalt.

— Nüüd ma tunnen su ära. Sina oled see, kes leerikoolis...

— Ei ole, ütleb Kaisu ägedalt. — Teie ei tunne mind.

— Sina oled see, kes tõukas...

— Ei ole, ütleb Kaisu ja läheb.

Ta astub väledal sammul surnuaialt minema, aga hauakaevaja hüüab järele:

— Sina oled see tüdruk, kes võitis kuulitõukes Vähäse Mannet, nii et Manne välja ei kannatanud ja ennast oksa tõmbas.

Kaisu läheb nii, et kivid kahele poole lendavad.

• Sisko Istanmäki, "Liiga paks, et olla liblikas". Tõlkinud Katrin Reimus. Tallinn: Virgela, 1998, lk 18-19

• Füüsikaõpetaja Mutt oli küüniline mees, kes armastas rõhutada, et füüsikast ei saagi tüdrukud midagi taibata, tüdrukute asi olevat rohkem keemia - nii pannil kui näolapil.
  • Leelo Tungal, "Neitsi Maarja neli päeva". Tänapäev 2021, lk 82

• Hapra liblikana oli tundunud talle tüdruk. Madis ise oli raskekaaluline mees. Sellepärast. Tüdruku hirvesilmad — teisiti Madis ei osanud — tüdruku kergus ja jultumus, julgus igast hetkest võtta viimast, kujunes heaks vastukaaluks Madise tõsidusele.
  • Ene Mihkelson, "Kraav", Vikerkaar 10/1988, lk 5-11

• Ja äkki kostis kõigist põõsastest hirmuäratavat kiljumist, otsekui kisaks seal põrsakari, kellele on kuuma vett kaela kallatud... Paremal, vasakul ja selja taga – kõikjal tüdrukud... Tuhanded, miljonid tüdrukud... Väikest, keskmist, suurt ja väga suurt kasvu.
• Tüdrukud aga tõmbasid kõigi piiramisseisukorra reeglite kohaselt ringi koomale, jäid vait ja jälgisid mind. Sinised ja hallid silmad, sõstrasilmad, vahedad ja pilklikud silmad otsekui püüaksid tungida minu kaheksa-aastase hinge põhjani... Need pilgud torgivad, salvavad, sulavad kokku üheks kiirgavaks silmaks. Nemad, tüdrukud on ju oi kui vaprad, kui nende vastas seisab üksainus poiss!

Ja tulevadki aina lähemale ja lähemale... Unes ilmuv tiiger või hai meres või rott keldris on selle kõrval tühiasi...

Tuhanded huuled avanevad ja sosisklevad: hu-huu... Keeled sirutuvad nõeltena suust välja. Üks tüdruk turtsatas äkki, teine purskas kõvasti naerma, kolmas tagus endale kätega vastu põlvi, ja juba kihistasid ja itsitasid kõik kooris... Sädistasid nagu hakikari puude otsas. Ja mina seisin naervate tüdrukute keskel nagu märter tuleriidal.

Nad tõmbasid ringi koomale. Veelgi enam koomale... Kui satud metslaste kätte vangi, teevad nad täpselt samuti: enne vangi vardasse ajamist antakse ta naiste kätte piinata... Issand, kui õudne see oli! Ehk hakkavad nad mind käest kätte pilduma? Või vaevama kõditamisega, nagu pidavat tegema näkineiud? Igaüks omaette pole ju midagi, aga kui neid on tuhandeid – tuhanded näljased hiired olevat piiskop Huttoni kinni pistnud!

• Saša Tšornõi, "Kõige hirmsam", tlk Aivar Kull, ERR, 25.12.2021 (esmatrükk: Põhjanael 12/1993)

• Uks tõmmati lahti ja sisse tulid külma õhu pahvak ning kaks tüdrukut, kirevad ja erksavärvilised nagu eksootilised linnud. Magnus nägi, et nad olid purjus. Nad otsisid teineteiselt tuge. Nad polnud riides nii, nagu ilm nõudis, kuid nende põsed olid punased ja neist õhkus tervist otsekui leitsakut. Üks oli heleda-, teine tumedapäine. Heledapäine oli kenam, ümar ja pehme, aga Magnus märkas esimesena tumedapäist, kelle mustades juustes helendasid sinised triibud. Üle kõige oleks Magnus tahtnud käe sirutada ja neid juukseid puudutada, aga seda ta muidugi ei teinud. See oleks tüdrukud minema kohutanud. (lk 6)
• Kume hääl noore piiga kohta, mõtles Magnus. Kume ja mahe. Hääl nagu must siirup. Magnus unustas korraks, kus ta on, kujutledes, kuidas ema mõõtis lusikaga siirupit piparkoogitainasse, keerutas lusikat poti põhjas, et viimseidki venivaid niite kätte saada, ja andis siis lusika talle limpsida. Magnus tõmbas keelega üle huulte, Catherine'i ainitine pilk tekitas temas kohmetust. See tüdruk ei pilgutanud silmi. (lk 8)
  • Ann Cleeves, "Ronkmust", tlk Karin Suursalu, 2016

Luule

Jasmiiniõied ja tapetud härg.
   Lõputu põrand. Maakaart. Saal. Harf. Koidukaar.
   Tüdruk jasmiinidest härjaga mängib
   ja härg on hämaruse värisev verelaam.

• Federico García Lorca, "Kassiida unenäost vabas õhus"

Sääl puhmastikus puude vahel naer ja sosinad.
Öö suhkrusaias tüdrukud kui väiksed rosinad

• Heiti Talvik, "Simmanil" [1924] kogus "Palavik" (1934)

Õhtuks sai valmis see topeltfuuga

Eile kuulasime seda naisega
(kontserdisaal oli rahvast täis
Jankel ja Mari-Ann olid ka seal)
...
Ühele tüdrukule tuli meelde pikk poiss
ja kuu ja Hirvepark
״Tõepoolest huvitav jah
kuidas küll Bach..." mõtles ta

• Enn Vetemaa, "Isemajandav komponist", kogust "Lumesõda", 1966, lk 91-92

See tüdruk ei tule enam, ta teiseks
on saanud.
Puuks või kiviks või tuuleks või
kust mina tean.

• Doris Kareva, "*See tüdruk ei tule enam...", rmt: "Armuaeg", 1991, lk 82