Ükskordüks

Luule

ÜKSKORDÜHE
võib õppida pähe.
Elu
ei ole ükskordüks.
Mis on Manala?
Kus on Styx?
Elu naerab
ja edasi läheb.

• Paul-Eerik Rummo, "Ükskordühe". Rmt: P.-E. Rummo. "Kogutud luule". SE&JS 2005, lk 399

Proosa

• Ükskordüks kaitsepühakuks valida.
  • Georg Lichtenberg, "Aforisme", tlk August Sang ja Kersti Merilaas, LR 28/1972, lk 43

• Momo ei mõistnud õieti, mis asi see kakskordkaks on, ja tahtis saada lähemat seletust. Tommy pidi parajasti seletama hakkama, kuid Pipi jõudis temast ette.

"Nojah, saad aru ," ütles ta. "See on niimoodi: 7x7=102. Nali, mis?"

"See ei ole üldsegi 102," ütles Annika.

"Ei, sest 7 x 7 = 49," lisas Tommy.

"Ärge unustage, et me viibime Kurrunurruvutisaarel," tähendas Pipi. "Siin on hoopis teine, palju viljakam kliima, sellepärast on siin ka 7 x 7 palju rohkem."

• Astrid Lindgren, "Pipi läheb laevale". Rmt: "Pipi Pikksuka lood". Tõlkinud Vladimir Beekman. Tallinn: Eesti Raamat, 1999, 4. trükk, lk 256

• Korgitsale ei andnud rahu mõte, et kui korrutustabelis on vead sees, kestavad sekeldused, mille põhjustest kellelgi aimugi ei ole, igavesti. Mis siis, kui limonaadikastis ei olegi 20 pudelit, kuigi kõik arvavad, et 4X5=20? Või kui munarestis ei olegi kolmkümmend muna? Sellest tuleb ju lõputult arusaamatusi, puudujääke ja ülejääke.

Kord oli Korgits ostnud terve restitäie mune, et need kodus rahulikult üle lugeda. Aga kui ta, rest süles, kodu poole tõttas, juhtus munadega õnnetus, ja kui ta kodus terveks jäänud mune loendama hakkas, juhtus munadega jälle õnnetus. Nii ei saanudki ta mingit matemaatilist tulemust. Ta ei saanud muud kui kaks suurt pannitäit munaputru, millest ta osa viis tsirkusse mustale puudlile. Must puudel ei tahtnud, pakkus oma poegadele, kes olid ka mustad ja ka ei tahtnud.

• Asta Kass, "Kloun Korgitsa kodune elu", 1979, lk 17

• Kui suurel määral peab kõneleja mõlemat keelt valdama, et pidada teda kakskeelseks? Keeleteadlased on esitanud pea kõiki seisukohti kahe äärmuse vahel: ühed arvavad kakskeelseks juba selle, kes tarvitab oma keeles kasvõi ühtainust võõrsõna, teised peavad kakskeelseks ainult sellist kõnelejat, kes valdab oma kahte keelt täpselt ühel määral. Minu arvates on esimene seisukoht absurdne, teine aga võimatu. Selliseid kõnelejaid pole, kes ei tarvitaks vähemalt ühte võõrsõna, sest pole selliseid keeli, mis pole kunagi ühegi teisega kontaktis olnud. (Erandiks võiks olla mõni Lõuna-Ameerika indiaani suguharu, kelle olemasolust pole ka teistel indiaani suguharudel mingit aimu.) Teisest küljest pean ma võimatuks kahe keele täpselt samal määral valdamist. Kuigi mõlemat keelt võib kõneleda aktsendita ja grammatiliselt korrektselt, on ometi vahesid sõnavaras ning keele registrite kasutamise oskuses. Haridust saadakse kas ühes või teises keeles. Ei kujutle olukorda, kus lapsed õpivad hommikul ükskordühte ühes keeles ja pärastlõunal samuti ükskordühte teises keeles. (lk 10)
  • Ilse Lehiste, "Keelekontakt — keelekonflikt. Aulaloeng 21. mail 1997", Tartu Ülikooli Kirjastus, 1998