Ilse Lehiste

Ilse Lehiste (kuni 8. märtsini 1935 Lest; 31. jaanuar 1922 Tallinn – 25. detsember 2010 Columbus, Ohio, USA) oli eesti päritolu USA keeleteadlane, paljude foneetikaalaste uurimuste autor. Ilse Lehiste sulest ilmus 11 raamatut, 176 teaduslikku artiklit ja 101 retsensiooni. 1989. aastal avaldas ta Roomas Vello Salo kirjastuses Maarjamaa luulekogu "Noorest peast kirjutatud laulud. Luuletusi aastaist 1938—48".

"Keelekontakt — keelekonflikt"

Tsitaadid väljaandest: Ilse Lehiste, "Keelekontakt — keelekonflikt. Aulaloeng 21. mail 1997", Tartu Ülikooli Kirjastus, 1998.

Vaevalt leidub keelt, milles ei leiduks suuremal või vähemal määral laensõnu. Tavaliselt laenatakse sõna koos mõistega. Nii saab laensõnade abil rekonstrueerida, milliste rahvastega on mingi rahva esivanemad kontaktis olnud ning kumb on kumba kultuuriliselt mõjutanud. Konkreetne näide: sõna mõõk on eesti keelde tulnud gooti keelest ammu enne, kui läänemeresoome keeled eri keelteks arenesid, sest sama sõna leiame ka soome keeles — miekka — ning mõlemad sõnakujud on korrapäraselt arenenud gootikeelsest sõnatüvest mekeis. Oletame siis, et läänemeresoomlased laenasid germaanlastelt mitte ainult sõna, vaid ka eseme — neile seni tundmatu mõjuka relva. (lk 5)

Muidugi ei pruugi laenatud sõna alati mingit eriti imetlusväärset kultuurisaavutust tähendada. Sageli on näiteks keele släng täis kontaktis olevast keelest laenatud sõnu. Ameerika inglise slängis on hulk sõnu jidiši keelest, mida vaevalt laenati sellepärast, et oma keeles vastavad väljendused oleksid puudunud. (lk 6)

Algupäraselt oli rõhk eesti keeles alati esimesel silbil (välja arvatud mõned hüüdsõnad nagu atsihh või karplauhti). Vanemates laensõnades on rõhk siirdunud esimesele silbile, nagu varemmainitud sõnades prohvet ja ohvitser. Uuemates laensõnades aga võib juba ka järgsilpe rõhutada ning keelde on ilmunud minimaalpaaride võimalus, kus kaks sõna erinevad üksteisest ainult rõhu paigutuse poolest: nüüd saame vahet teha sõnade vahel nagu traktoRIST ja TRAKtorist [ta on elukutselt traktorist — ja muud ta ei tee kui räägib oma traktorist). (lk 7)

Eestis kõneldavas eesti keeles on vene keele mõjul muutunud paljude sõnade tähendused. Sellest olen ma enne kõnelnud ja ka kirjutanud, nii et toon praegu ainult paar näidet. (Isikliku vahemärkusena pean lisama, et selline tähenduse muutumine häirib mind eriti. On, nagu oleks muudetud mängureegleid, kuna mina mängin veel nende reeglite järgi, mida ma lapsena õppisin.) (lk 8)

Keeled võivad aastasadade kaupa samas ruumis eksisteerida ning üksteisega kontaktis olla, ilma et kõnelejate arvuline vahekord palju muutuks. Selliseid pideva keelekontakti areaale on maailmas palju. Klassikaliseks näiteks on Balkani poolsaar, kus on kõrvuti serbohorvaadi, makedoonia, bulgaaria, türgi, rumeenia, ungari, kreeka ja albaania keel paljude iseseisvate murretega. (lk 8)

Sagedamini aga esineb olukord, kus üks kahest grupist läheb üle teise grupi keelele. Ameerika Ühendriikides võtavad sisserändajad üle inglise keele; Iirimaal on iirlased hakanud kasutama vallutajate keelt — inglise keelt; Inglismaal aga läksid normanni-prantsuse keelt kõnelevad vallutajad üle alistatud anglosakside keelele, mis oli küll selleks ajaks juba tublisti muutuda jõudnud. Sellised keelevahetused ei toimu peaaegu kunagi ilma keelesse jälgi jätmata. (lk 8-9)

Keelekontakt toimub nimelt kahte keelt kõneleva isiku kaudu. Interferents — kahe struktuuri segunemine — toimub kakskeelse isiku keelekompetentsis. Nii peame keelte omavahelisi mõjutusi uurides paratamatult tegelema kakskeelse indiviidiga, tema psühholoogiliste protsessidega. (lk 9-10)

Kui suurel määral peab kõneleja mõlemat keelt valdama, et pidada teda kakskeelseks? Keeleteadlased on esitanud pea kõiki seisukohti kahe äärmuse vahel: ühed arvavad kakskeelseks juba selle, kes tarvitab oma keeles kasvõi ühtainust võõrsõna, teised peavad kakskeelseks ainult sellist kõnelejat, kes valdab oma kahte keelt täpselt ühel määral. Minu arvates on esimene seisukoht absurdne, teine aga võimatu. Selliseid kõnelejaid pole, kes ei tarvitaks vähemalt ühte võõrsõna, sest pole selliseid keeli, mis pole kunagi ühegi teisega kontaktis olnud. (Erandiks võiks olla mõni Lõuna-Ameerika indiaani suguharu, kelle olemasolust pole ka teistel indiaani suguharudel mingit aimu.) Teisest küljest pean ma võimatuks kahe keele täpselt samal määral valdamist. Kuigi mõlemat keelt võib kõneleda aktsendita ja grammatiliselt korrektselt, on ometi vahesid sõnavaras ning keele registrite kasutamise oskuses. Haridust saadakse kas ühes või teises keeles. Ei kujutle olukorda, kus lapsed õpivad hommikul ükskordühte ühes keeles ja pärastlõunal samuti ükskordühte teises keeles. (lk 10)

Täiskasvanuna võib küll uusi keeli põhjalikult valdama õppida ning ka täiesti teise keele kasutamisele üle minna, aga täiskasvanute psühholoogilised probleemid on teised; alateadvusel pole sealjuures nii suur osa kui lastel, kelle isiksus kahe keele omandamise ajal on veel kujunemisjärgus. (lk 11)

Kahe keele kõnelejana üles kasvavate laste kohta tuleb üldises arvamises ette teatud klišeesid. Näiteks väidetakse, et kakskeelsed lapsed on vähem intelligentsed. Mitmed intelligentsustestid ongi seda näiliselt toetanud. Aga sealjuures pole arvesse võetud, mis keeles seda intelligentsustesti anti. Keelest täiesti rippumatut intelligentsustesti pole veel õnnestunud leiutada. Aga New Yorgis on tehtud katseid Puerto Rico päritolu lastega, kellele anti intelligentsusteste niihästi inglise kui ka hispaania keeles. Kui test oli inglise keeles, näitasid tulemused, et lapsed on keskmisest samavanusest New Yorgi kooliõpilasest paar aastat taga; kui test oli hispaania keeles, olid nad keskmisest samavanusest paar aastat ees.

Teine probleem intelligentsitestide tõlgendamisel on see, et kahte keelt kõnelev laps võtab keele kaudu osa kahest erisugusest kultuuriühiskonnast. Intelligentsustestid on kultuuriga lahutamatult seotud. (lk 11)

Anekdootliku kõrvalmärkusena tahaksin mainida minu enda kogemusi ristsõnade lahendamisel. Ristsõnamõistatuse lahendamise kiiruse ja intelligentsustaseme vahel oletatakse sidet. Kui ingliskeelses ristsõnamõistatuses on tarvis teada ameerika jalgpallimängijate või populaarsete rokkmuusikute nimesid, siis annan lihtsalt alla; aga kui on tarvis tunda kreeka-rooma mütoloogiat, siis lahendan mõistatuse keskmisest tublisti kiiremini. Küsimus pole siin keeles ega intelligentsitasemes, vaid hoopis kultuuriga seotud kogemustes. (lk 11-12)

Tuleme tagasi kahte keelt kõneleva lapse juurde, kelle isiksus on alles kujunemisjärgus. Mainisin juba, et kaks keelt sümboliseerivad ühtlasi kahte kultuurisfääri. Nii pole selle noore probleemiks mitte ainult kahe keele kõnelemine, vaid ka kahest kultuurist osavõtmine. Ning väga sageli on need kaks kultuuri omavahelises konfliktis ja keel on see lahinguväli, millel kaks kultuuri ülekaalu pärast võitlevad. Keel on kultuuri sümbol. Küsimus pole mitte selles, millist keelt keegi kõneleb, vaid selles, millisesse ühiskonda ta kuulub. (lk 12)

Keeled erinevad üksteisest tavaliselt mitte ainult struktuuri, vaid ka suhtelise prestiiži poolest. Muidugi sümboliseerib siin keele prestiiž selle inimgrupi prestiiži, kes seda keelt kõneleb. Sellist ühiskonda polegi, mis oleks täiesti stratifitseerimata; ka ainult ühte keelt kõneleval ühiskonnal on teatud hierarhiline struktuur, mille juures kõnestiil või keelepruuk võib mängida identifitseerivat rolli. Igas keeles on tavaliselt murdeid, mis võivad olla territoriaalsed või sotsiaalsed. Sama keele murretel võib olla erisugune prestiiž. Ning rohkem kui ühte keelt kõnelevas ühiskonnas on keele osatähtsus ühiskonna prestiižistruktuuris harlikult õige suur. (lk 12)

Vallutajate keelel on pea alati suurem prestiiž; ning sajandite jooksul on ikka ja jälle juhtunud, et alistatud rahvad võtavad üle vallutajate keele, kombed ja kultuuri. Minevikust võiks olla näiteks ladina keele levik Rooma riigi piirides ja kujunemine romaani keelteks Prantsusmaal ja Ibeeria poolsaarel. Ladina keel sümboliseeris roomlaste võimu ning suhteliselt kõrgemat tsivilisatsiooni, mille ees taganes päriselanike madalam tsivilisatsioon. (lk 12-13)

Indias näeme suhteliselt huvitavat arengut. Kuigi India vabanes inglise ülemvalitsuse alt juba pea kahe inimpõlve eest, on seal praegugi veel inglise keel ametlikuks keeleks (mida kõneldakse iseloomuliku, substraadi mõjul tugevasti muudetud fonoloogiaga). Inglise keele rääkijaid on seal suurusjärkude võrra rohkem kui omaaegseid sisserändajaid. Inglise keelel on nimelt see hea omadus, et ta on kõigile ühtemoodi võõras. Kui näiteks hindi keel tehtaks ametlikuks keeleks (mida hindi keelt kõnelevad miljonid väga soovivad), oleksid seda keelt kõnelevad kandidaadid administratiivsete positsioonide saamisel eelistatud olukorras. Mittehindi keelt kõnelevad rahvad avaldavad ägedat vastupanu kõigile katsetele inglise keelt hindi keelega asendada. Sotsiolingvistiline probleem on Indias saanud puhtal kujul poliitiliseks probleemiks. (lk 13)

Kahe keele võitlus võimu pärast toimub ühiskondlikul tasemel. Selle vahendiks on ühiskondlik surve. Kui domineeriv keel on riigikeel, on surve silmaga nähtav; nimelt seadusandlus, mille abil kindlustatakse riigikeele kasutamine kõigis ametlikes funktsioonides. Allasurutav keel kaitseb ennast kõigi käepäraste vahenditega. Kui vähegi võimalik, kasutatakse poliitilist vastusurvet: nõutakse kahele keelele võrdsete õiguste andmist: parlamendis kõneldagu mõlemat keelt, kõik seadused antagu mõlemas keeles, tänavasildidki olgu kahes keeles. (lk 15)

Kui poliitiline tee on suletud, kaitseb allasurutav ühiskonna osa ennast ja oma keelt oma väärtusi rõhutades. Enamasti on need kultuuriväärtused: omakeelne kirjandus, religioon, rahvuslikud kombed ja tseremooniad. Rõhutatakse ka rahvuslikku müstikat: oleme erinevad, teistsugused, kordumatud, meie omapära ühendab meid ning eraldab domineerivast ühiskonnaosast. Ning kogu selle eripärase kultuuri sümboliks on keel. Kultuuri säilitamine samastub keele säilitamisega. Keelt püütakse puhtana hoida, kultiveerida, võõrmõjude eest kaitsta. Kui vanemad nõuavad, et lapsed kõneleksid nende keelt, siis on see sümboolne nõue: vanemad tahavad, et lapsed säilitaksid ning kannaksid edasi nende kultuurilise identsuse. (lk 15)

Mõnikord arvatakse kaunis naiivselt, et keeleoskus teeb kõneleja automaatselt kultuuri esindajaks. Minu arvates on keel võtmeks, mis avab sissepääsu kultuuri juurde, aga sellest uksest tuleb siiski läbi minna, mitte — võti peos — lävele seisma jääda. (lk 15)

Domineeriv ühiskond peab kõiki sellesse ühiskonda mittekuuluvaid teisejärgulisteks inimesteks. Kes domineerivat keelt puudulikult valdab, kuulub automaatselt alamasse klassi. Sellist hoiakut on ikka veel märgata Ameerikas vanema generatsiooni juures, kes olid harjunud sellega, et uued sisserändajad olid vähese haridusega ning tegid pea eranditult lihtsat füüsilist tööd. Kui sa räägid inglise keelt aktsendiga, siis oled esimese generatsiooni sisserändaja, mis omakorda tähendab, et kuulud kõige madalamasse ühiskonnaklassi. (lk 16)

Allasurutava grupi esindajad püüavad oma väärtust tõsta teisi halvustades: kes poleks kuulnud väiteid, et kõik ameeriklased on lollid, kõik venelased on rumalad, kõik sakslased on imelikud, kõik kreeklased valetavad, — kõik peale meie ei kõlba kuhugi. Kaitsepositsioonile surutud grupi esindajad on aga kõige valusamini puudutatud sellest, kui osa nende oma grupi liikmetest läheb üle vaenlase poole, võttes omaks domineeriva grupi kombed ja keele. (lk 16)

Keel on identsuse sümbol. (lk 19)

Keele muutumine kontakti tagajärjel on normaalne nähtus, millel on oma seaduspärasused. Kontakt võib muutuda konfliktiks, kui tekib konflikt kõnelejate gruppide vahel. See oli vist von Clausewitz, kes ütles, et sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega; keelekonflikt on poliitiline võitlus, mida peetakse sümboolselt keele tasemel. Keelekonflikti ei saa lahendada ilma ühiskondlikku konflikti lahendamata. (lk 19)

"Noorest peast kirjutatud laulud"

Tsitaadid väljaandest: Ilse Lehiste, "Noorest peast kirjutatud laulud. Luuletusi aastaist 1938—48", 1989.

Milleks neid noorest peast kirjutatud laule (sündisin a. 1922) praegu avaldada? On joonte alla tõmbamise aeg. Memuaaride kirjutamise aeg. Olgu need luuletused memuaaride eest. Nad on oma aja dokument: iseloomulikud oma sündimise ajale, ühe eesti kultuuri jaoks vähemalt osaliselt kaduma läinud generatsiooni vaimsele palgele. Võibolla, kui oleks kõik läinud teisiti, oleksin saanud tõsiselt võetavaks luuletajaks. Hallide kaantega vihiku viimane muinasjutt katkeb poolelt lauselt, ning praegu pole mingit aimu, kuidas see oleks võinud lõppeda.
- Eessõna, lk 5

Seisatan mäeharjal. Tuul puhub läbi. Taevas on pilviga kaet.
Juurdlen ja mõtisklen elu-osa ma üle, kätte mis mulle on vaet.
...
Suusatan edasi üle klaasiste härmatisvaipade.
Kihutan edasi üle mu mõtete kangestund laipade.

"*Seisatan mäeharjal...", lk 7

Kogu loodus õnneuimas peab suurt vabanemispidu.
Eluküllust heldelt pillab, pühitsedes talve kidu.
Saaksin nüüd ka vabaks mina! Vabaks saada! Vabaks jääda!
Elukruusi tühjaks juua, tilkagi ei sisse jätta.

"Sula", lk 8

Ajast patiinistund hoone tukkuvi tuvide foonil.
Kaugel rännakul põhja gooti pitsidevaht
tardunud raskeiks, hardaiks ja tõsiseiks jooniks.
Tammine avat portaal nagu nimme näib olevat unustet lahti.

"Laul rohelisist kuuseoksist", lk 10

Rohtlaande ringutand mets enda, avali pihud ja süli.
Meelitab ekslema endasse jalgu ja laule mu nõnda,
mähkuma väänlevi liaanesse, rippuma oksil kui leekiv-verevad õied,
heituma heliotroopide lõhna kui ududest küllastund tiiki,
lamama sulgiste peekrite põhjas kui kastepiiskade mürk.

"Painaja", lk 11

Mu surihallest pilvist piirat koduteele
ent laskus äkki tulikuldne lind
ja pillas kauni, kähardunud sule.
Kui päike õlul, nõnda herkav, hõõguv, särav
näis ta mulle,
kui — unelm ainult, pilguks riivand, hetkeks
õnnestanud mind.

"Tulilind", lk 12

Tahaksin
    olla kui viiul, mis vastselt meistri käest tulnud,
    keeled mille veel kordagi poogna raskust ei talund.
    Ja millest keegi ei tea, kas järgmisel hetkel ta nutab
                                                       või naerab.

"Soov", lk 15

Jaanilillis künkaseljad.
Sekka uhke anemoon.
Rohetavad kaeraväljad.
Koeranässi hauketoon.
Ühe hobu rataskael.

Punakleit, kaks lillepihu.
Kraav täis angervaksavihu.
Ikka jätkub juhtumuste,
nähtumuste kirev pael.

"*Rongiaken. Avasilmi...", lk 17

Olen vist küll ilma tütar,
udu küllap leenen tütar,
olen virve vihma tütar,
neidu voogude vahelta.
Uduaegani mu armas,
päeva pilkapilveline,
päikesesta poolikune,
sume vihmaveerme'ista.

"Ilma tütar", lk 21

Uut ja võimast tühjuseideed on kuulutamas maru.
Esimeseks pöörab ümber minu vihmavarju.
Kummub tühje tuulesarju.
Pähegi vaid tühja tuule surub, välja puhub aru.

"Uus sügis", lk 23

Muusikat ukse haaran ja kuulen pilust.
Chopini nutab valssi murelik saksofon.
Vaimustub aju endapettuse ilust.
Nõretab tundeist iga šatiirung ja toon.

"Dissonants", lk 24

Hea on nõnda tulla, minna:
pikki, laiu lumeteesid,
loitsak külmast kahutand.
Minu lõõmas otsaesist
miski veel ei jahutand.
Hea on nõnda tulla, minna.

"Jälle talv", lk 27

Tolmuses kulduhmas tuvi kui marabu
mõtiskleb. Too, kes juurelda ündis,
milline oli too päev, millal sündis
Echn-aton jumalik, päikesestkaranu —

too olin mina. Ja päike on kuri.

"Kare päike", lk 28

Tunnen, kõik teed, mis kaugele viivad,
tahab see kevade minule anda.
Aga pean kuhtuma teeveersel liival
ning õnne, ah! liiga valusalt kandma.

"Kevadhommik", lk 33

Tahad olla suur ja üksik,
ise enda saatus - :
armetusse endapettu
viib sind kodumaatus.

      Oled suurte skeptikute
      väike vilets koopia:
      pole uhke eluisand —
      kaika jalgu loopija.

"Kodumaatu", lk 34

Kui õhtuti kuumalt hõõgub liiv
ja on köömnete küpsmise ajad,
siis kaldaäärsesse nõmme viin
oma käikude otsatud rajad.

Ma õitsen kui liiv, maa lõhnavad rohud,
lilla tee ning tasane kassikäpp.
Ning lämbuva-põuase maapinna lohud
teadvalt-omaselt silitab läbi mu näpp.

"Kuumad ajad (II)", lk 36