Vene keel

Vene keel on suurim idaslaavi keel, mida kõnelevad peamiselt venelased, kuid mis on levinud kogu endise Vene keisririigi ja Nõukogude Liidu aladel ja vähemal määral nende kunagises mõjupiirkonnas.

Proosa

• Vene keelde on võimalik tõlkida peaaegu kõike. Shakespeare'i poeesiast kuni külmkapi kasutamise juhendini. Peaaegu kõike. [---] Kuid seda, mida ma tundsin, kui Ameerika tehnoloogia abil esimest korda paigast liikusin, on kõige parem edasi anda lühikese ja kõikehõlmava fraasiga: "I go!" Ja seda lauset pole võimalik vene keelde tõlkida.
  • Rubén David González Gallego, "Valge mustal", tlk Valdek Kiiver, 2020, lk 139

• [Matemaatikaõpetaja Molotov:] Teate teie, alasipakk, mis on vene keeles sõim? Olete teie, molkus, kunagi kuulnud, kui venelased sõimlevad? Kui venelane kedagi sõimab, siis langevad sel juuksed peast ja kogu keha kaotab karvad, nagu poleks inimene veel sündinudki. Nõnda sõimab venelane, kui ta on sotsialist.
• [Molotov:] Milline nähvits! Tema ei kannata vene keelt! Isegi naised kannatavad välja, kui mina nendega vene keelt kõnelen. Esiti on pirr lahti, aga pärast ei midagi. On mul üks kuski seitsmendas: pikk ritv, peaaegu minu tutini; kui käib, siis nõtkub teine nagu vedrudel. Ja mis te arvate, mis ma ütlesin talle? Ainult linalakk — ei muud midagi. Ära minestus! Saate sellest aru: Linalakk — ja tema pikali! Muidugi mitte just pikali, sest enne sain mina jaole, panin ta pingile istuma. Kisa, kära, nutt, ulgumine, auhaavamine! Mina ja au haavanud! Aga teate, kuis nüüd? Punastub ainult, kui ütlen: linalakk. Punastub, nii et paistab läbi riietegi. Jumala eest, just nõnda!
  • A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus", II osa, 22. peatükk

• Tavaline on see, et [tütre] Salmega räägime eesti keelt, aga kui tema abikaasa tuleb, siis läheme kohe üle inglise keelele. Kui ta ära läheb, jätkame eesti keeles. See nähtus šokeeris mind, kui seda esimest korda pagulaste juures 1960. aastatel täheldasin. Nagu kolhoosikoosolek, kus minnakse vene keele peale üle, sest üks osaleja on venelane. Mõned pered saavad sellega hakkama, et ei kohanda end alati selle ühega, kes aru ei saa. Ent enamasti peetakse keelevahetust viisakuseks.

Kui meil oli Tartus ühistu koosolek ja üks venelane ei saanud jutust aru, siis mindi vene keelele üle. Kui meie Marega ütlesime, et nüüd ei saa meie aru, siis vaadati meid nagu imelikke. Et venelane nõudis vene keelt, seda peeti loomulikuks. Praegu on pagulastel ja nüüd ka Eestis nii, et kui üks seltskonnas eesti keelt ei oska, siis minnakse üle inglise keelele.

• See on fantastiline, et meil on selline keel. Peame tänama piiskop Albertit, et ta vene keelele riivi ette pani; peame tänama Peeter I-t, et ta saksastamisele riivi ette pani. Ja muidugi Martin Lutherit, kes sundis siinseid pastoreid eesti kirjakeelt looma ja pühakirja eesti keeles trükkima.
  • Rein Taagepera, intervjuu: Vilja Kiisler, "Rein Taagepera igatseb endiselt. "Kuulen end tosin korda päevas ütlemas: Mare, millal sa tagasi tuled?"" EPL, 25.09.2020

• Üks meeldejäävamaid hetki – ma ei tea, kas see on just üks toredamaid mälestusi – on kindlasti see, kui olin kolme-neljane ja mulle tehti selgeks, et need asjad, millest kodus räägime, on riigiasjad ja nendest ei räägita lasteaias. Seda on tänapäeva lapsel raske ette kujutada, aga meie kasvasime nii, et elasime ühte elu väljapool kodu ja samal ajal teadsime kodus, et kuskil oli mingi päris asi, meie oma Eesti, aga me ei tohi sellest lasteaias ega koolis rääkida, aga teadsime, et see oli olemas.

Arvan, et see vari ongi raudselt minu lapsepõlve kõige eredam ja meeldejäävam mälestus. Sinna juurde kõik need nördimused selle üle, et kui läksid poodi ning ei osanud vene keelt, siis müüja võib-olla ei tahtnudki sulle midagi müüa. Tal oli täielik õigus sinuga mitte eesti keeles rääkida ja see tekitas pidevalt sellist nördimapanevat enesetunnet. Selle pärast on mul raske mõista, kui inimesed ütlevad, et neil oli Nõukogude Eestis erakordselt helge lapsepõlv.

• Kersti Kaljulaid "Kersti Kaljulaid: mul on raske mõista, kui inimesed ütlevad, et neil oli Nõukogude Eestis helge lapsepõlv" Postimees, 4. oktoober 2017 (intervjuu Luksemburgi eesti laste ajalehele Mõnikord)

• Et vaidlused keeleseaduse ümber jäid nõukogude aja lõppu, siis oli Lotmani arvates esmane eesmärk kitsendada vene keele kasutussfääri ja anda eesti keelele tagasi temalt võetud õigused. Keeleseadust pidas ta sama vajalikuks kui looduskaitseseadust. Samas pooldas Lotman, et ka vene rahvusest elanikku teenindaks riik tema emakeeles, keelekasutus ei lähtuks mitte bürokraadi mugavusest, vaid siinse elaniku õigusest suhelda emakeeles. Ta leidis, et mõlemast keelest hoolimine võiks aidata ühendada siin elavaid inimesi.
  • Ülle Pärli, "Juri Lotmani kunstiteksti lugemise õpetus". Keel ja Kirjandus 5/2007

• Mille nimel vene keelega nähti viiskümmend aastat kurja vaeva, toodi sisse rongitäied venelasi, Kreml kulutas hulga jõudu ja vahendeid, on inglise keel hakkama saanud ilma mingite väliste pingutusteta ja vaevalt kahekümne aastaga: eesti teaduskeelt enam pole - vähemalt Mereste järgi -, sest eesti keeles teadusartikleid enam avaldada ei saa.
  • Mari Saat, "Matused ja laulupeod", 2015, lk 75

Luule

Aguli alt Emajõgi
laisalt lookleb Peipsi poole,
käärudesse laia luha
turbakaldast läbi uhab.
Vahelt palgiparve mõne
nagu ürgsed kilpkonnloomad
lodjad liivale on roomand.
Küljed, põhjad pigi-nõgi-
mustad. Laia vene kõne
sõbralikku sõimu kuuled.

• August Alle, "Agul II", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 68-71