Juri Lotman

Juri Lotman (28. veebruar 1922 Petrograd – 28. oktoober 1993 Tartu) oli juudi päritolu Eesti semiootik, kirjandusteadlane ja kulturoloog, üks Tartu-Moskva semiootikakoolkonna rajajaist ning kauaaegne Tartu Ülikooli professor.

Juri Lotman, kipsist. (Autor Lev Razumovski, 1981.)

Proosa

• Semiootika objektiks on kõik see, mis on võimeline evima ja edasi andma tähendust. (lk 3)
  • "Kultuurisemiootika: tekst – kirjandus – kultuur". Tõlkinud Pärt Lias, Inta Soms, Rein Veidemann. Tallinn: Olion, 1990, 422 lk; ISBN 545000480X

• Tõlkimine on teadvuse põhimehhanism. Millegi väljendamine teises keeles on viis seda mõista / sellest aru saada. (lk 127)
  • "Semiotic space". - J. Lotman. "Universe of the Mind". Bloomington, Indianapolis: Indiana University Press, 1990, lk 123–130

Intervjuud

• Aga teaduses ja kultuuris on võit kõige ohtlikum. Sest see loob alati võimaluse ja ahvatluse võõrast mõtet maha suruda.
  • Juri Lotman: intervjuu, Rahva Hääl, 21. detsember 1993

Mälestused

• Mõistatuslik, hirmutav ja ligitõmbav putukate maailm äratab minus tänini kummalisi tundeid: ma arvan, et just putukad oma erakordselt aeglase evolutsiooniga ja hämmastava ellujäämisvõimega on ükskord meie planeedi viimsed asukad. Kahtlemata on neil olemas intellektuaalsed võimed, kuid see maailm jääb meile igavesti suletuks.
• Rindel ei ole nii hirmus, nagu näib kirjelduste põhjal või raamatust lugedes. Üldse parim viis hirmust vabanemiseks on siseneda sellesse, mis hirmu tekitab. Kui kardad eesliini, siis sõida piinavast tundest vabanemiseks eesliinile. Meid kõiki ähvardas pidev ümberpiiramise oht. Aga vaevalt suudab keegi uskuda, missugune kergendus sind haarab, kui miski tõepoolest toimub, kui selle asemel, et oodata ja närveerida, tuleb tegutseda. Ka ümberpiiramine ei ole nii hirmus kui selle ootamine ja selle kirjeldused. Ja sõda isegi ei ole nii kole kui selle ootamine või distantsilt meenutamine. Temasse sisse minemine on parim arstim hirmu vastu.
  • "Mitte-memuaarid". Tõlkinud Malle Salupere. Akadeemia nr 3/2007

• Vaevalt on mõtet nädalast nädalasse, kuust kuusse kirjeldada sõjasündmusi. Mulle pakuvad need huvi, sest nad puudutavad mind. Ajaloolist väärtust neil pole, aga mitte seepärast, et ajaloolised väärtused sünnivad “suurte isiksuste” sündmustest osavõtu kaudu, vaid seepärast, et nad sünnivad kirjeldaja kirjandusliku andekuse kaudu. Tolstoi kirjutas, et juhtum, mil kerjusmoosekant mängis Šveitsi linnas Luzernis pool tundi teda kuulavatele rikastele inglastele ega saanud kelleltki krossigi, väärib ülesvõtmist maailmaajalooliste sündmuste loetelusse. Seepärast on sündmuse suurus tuletis sellest, mis toimus, vaatleja võimest sündmust mõtestada ja edasi anda ning informatsiooni saaja kasutatavast kultuurikoodist.
  • "Mitte-memuaarid". Tõlkinud Malle Salupere. Akadeemia nr 4/2007

Tema kohta

• Inimestel on vaja uut müüditeadvust, muidu nad surevad. Vahel tundub, et Juri Lotman püüdis üht niisugust väga vana kosmilist müüti ellu äratada. Ta mõtles aeg-ajalt täiesti hullumeelsetes kategooriates, kuigi üritas oma müstiku-aju paradigmade ja teaduslike mudelite sisse kuidagi ära mahutada. /---/ Lotman oli nagu juudi prohvet, ta rääkis asju, mille tähendust ka ise tõenäoliselt lõpuni ei mõistnud. Ta mängis oma kultuuriteooria maha religioosses registris, tema esseistika meenutab pigem kosmilist liturgiat.
  • Valdur Mikita, Lingvistiline mets. Välgi metsad 2013, lk 65-66

• Juri Lotman ise sõnastab raamatus "Kultuuritüpoloogiast" teadustüpoloogiate eesmärgina kultuuri lahutamise selle algosadeks, erinevateks semiootilisteks keelteks – olgu selle kõige ilmsemaks näiteks kas või eristus ikoonilis-pildilisteks ja diskreetseteks-sõnalisteks keelteks (loomulikult on neid oluliselt rohkem, sest ka sõna materjalina kasutav keel võib jaotuda erinevateks kunstilisteks allkeelteks) –, mis annavad materjali kultuuride tüpoloogilise suguluse hindamiseks (lk 32, "Kultuur ja keel"). Seejuures on oluline rõhutada, et Lotmani jaoks ei seisnenud tüpologiseerimise aluseks olevad ekvivalentsusseosed erinevate kultuuriliste nähtuste või põhimõtete vahel mitte nende esmapilgulises sarnasuses (lk 121, "Kultuuri tüpoloogilisest uurimisest"). Kultuurisemiootilise lähenemisviisi puhul oli (on) peamine ülesanne võrrelda nende eripalgeliste nähtuste funktsioone nende esinemiskontekstis. Üksnes funktsioonide ekvivalentsus, mida kultuurilised nähtused erinevates kontekstides täidavad, lubab uuritavas materjalis näha tüpoloogilisi sarnasusi nende ja nende aluseks olnud kodeerivate keelte struktuurielementide vahel. (lk 189)
  • Andreas Ventsel, "Eripalgeline Lotman", Vikerkaar 7–8/2011, lk 187-192 (Arvustus: Juri Lotman, "Kultuuritüpoloogia", Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2010; "Jalutuskäigud Lotmaniga", koostanud Mihhail Lotman, Tallinn: TLU PRess, 2010.)

• Ma ei ole kindel, kas see koolkond oleks välja kujunenud ilma temata. Selle üle võib spekuleerida. Võib-olla oleks olnud midagi muud, mingisuguse teise kujuga asi. Mitte selline Moskva-Tartu koolkond, nagu see meil täna on. Muidugi öeldakse, et ühest inimesest kunagi ei sõltu kõik, aga ma arvan, et ta oli vajalik komponent sellel juhul.
  • Piret Peiker, intervjuu: "Juri Lotmani sünniaastapäeva tähistatakse mitme konverentsiga", ERR/ETV "Aktuaalne kaamera", 26.02.2012