Andreas Ventsel

eesti kultuuriuurija ja semiootik

Andreas Ventsel (sündinud 21. märtsil 1976) on eesti kultuuriuurija ja semiootik.

Andreas Ventsel 2017. aasta tõepõhjahäkatonil. Foto: Ruudu Rahumaru.


  • Ehkki Eesti teadusmaastikul tervikuna, iseäranis humanitaaria valdkonnas, on semiootika alates 20. sajandi teisest poolest Tartu-Moskva koolkonna kaudu olulist rolli mänginud, pole erialane semiootikakirjandus raamatulettidelt veel piisavalt kättesaadav. Eriti ilmne on tühimik rahvusvaheliselt tunnustatud autorite eestikeelsete tõlgete osas. [---] Palju parem pole seis Tartu-Moskva kultuurisemiootika koolkonda kuulunud autorite teoreetiliste ideede eestindamisega. Oluliselt helgemates toonides saab rääkida üksnes koolkonna juhtfiguuri Juri Lotmani teoste tõlkimisest eesti keelde ning selle äsjaseks kinnituseks on ka need lühikese aja jooksul ilmunud kaks raamatut. (lk 187)
  • "Jalutuskäigud Lotmaniga" on koostanud Mihhail Lotman ning see erineb enamikust senistest Lotmani-eestindustest, mis ennekõike on tegelnud kultuurisemiootika teoreetiliste probleemidega. Eessõnas tunnistab Mihhail Lotman, et siia on kogutud mitut laadi artikleid ning raamat ei pretendeeri Lotmani teadustegevuse ja akadeemilise elu analüüsile, vaid püüab eelkõige anda esimest korda eesti keeles mingigi (412-leheküljelise raamatu kujul kindlasti üksjagu piiratud) ettekujutuse Tartu professori elust, isegi selle olmelisest poolest (lk 9). Seega isegi kui lugeja ei tunne huvi semiootika erialakeele ja selle spetsiifika vastu, peaksid meenutused koolkonna kujunemisest Nõukogude Eesti tingimustes pakkuma küllaltki hea ülevaate tollastest akadeemilistest oludest – sh semiootika staatusest nõukogude Teaduste Akadeemia silmis teadusena, mis ei lähtunudki kultuuri seletamisel proletariaadi juhtivast rollist ega majanduslikus baasis valitsevate tootmissuhete determinatsioonist, vaid püüdis näha kultuuris autonoomset fenomeni, mille seaduspärasusi kultuurisemiootika kui iseseisev distsipliin uurib. (lk 188)
  • Nagu rõhutab Mihhail Lotman, oli Juri Lotmanile alati väga oluline teaduse populariseerimine ja suhtlemine erialakaugete inimestega, kuna ta mõtles pidevalt õpetamisprotsessi peale ja käsitas akadeemilist elu ühe tervikuna (lk 13). See oli ka üks põhjusi, miks professor oli vabatahtlikult aina õpetamistööga ülekoormatud – just vahetus suhtluses tudengitega loengutes genereerusid tema kultuurisemiootika ideed, mis hiljem said vormistatud artikliteks ja monograafiateks. Tudengite õpetamine alguses Tartu Õpetajate Instituudis ja hiljem Tartu Riiklikus Ülikoolis oli Lotmanile protsess, kus ka õpetlane ise on samaaegselt õpilase ja mitte üksnes vahendaja rollis. (lk 189)
  • Mihhail Lotman märgib eessõnas, et Juri Lotmani puhul saab rääkida vahetegemisest olmeelu ja teadustegevuse vahel vaid tinglikult: tema kulinaarsed oskused, spordiharrastused, mängud lastega ja lastelastega olid küll emotsionaalselt väga olulised, kuid siiski allutatud ta elu peamistele eesmärkidele, tõe otsingutele (lk 9). (lk 189)
  • Ekvivalentsuste nägemine saab võimalikuks, kui vaatame seda kogumikku terviku seisukohalt kui raamatut, mis püüab lugejale kaardistada Tartu professori rännakut oma sihtkohta, mis on juba eos määratud jääma kättesaamatuks – tõeotsing on pidev teelolek. (lk 189)
  • Kultuurikandjale ilmnevad mälestused tema enda seisukohalt ainuvõimalikena, kuid seejuures mälu eripärast või muudest sotsiaalsetest teguritest tingituna paratamatult ka moonutatutena. Meenutaja võib alati eksida, kuna tal ei pruugi olla piisavalt neid mälestustes sisalduvat "tõde" ülalhoidvaid kaasaegsete meenutusi. Isiklik mälu võib vastuollu minna kollektiivse mäluga. Kultuuriuurija on selles mõttes privilegeeritud seisundis: ta saab kõrvutavalt vaadelda erinevaid mälestusi, arhiividokumente jms ning suhestada neid laiema kultuurikontekstiga. Sellisel juhul ilmnevad need kultuurikandja mälestused koolkonnast kultuuriuurijale läbi teatud perspektiivi – ta käsitleb seda teksti üksnes kui ümbritsevate tekstidega teataval viisil funktsionaalselt suhestatut, mis kõik koos teenivad uurimistöö lõppresultaadi, tervikliku teksti "Tartu-Moskva koolkond" konstrueerimise huvi. (lk 190)
    • Andreas Ventsel, "Eripalgeline Lotman", Vikerkaar 7–8/2011, lk 187-192 (Arvustus: Juri Lotman, "Kultuuritüpoloogia", Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2010; "Jalutuskäigud Lotmaniga", koostanud Mihhail Lotman, Tallinn: TLU PRess, 2010.)
Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel