Kultuurisemiootika

• Kultuurisemiootika ideed ei tekkinud ex nihilo, vaid olid tolleaegsete inimeste teadusliku tegevuse produkt. Selle tegevuse tulemid ehk n-ö teaduslikud resultaadid kujunesid pingeväljas, mida kujundas teadlaste poolt teadustegevuses ideaaliks seatud sõltumatus ülejäänud ühiskonda konstitueerivatest diskursustest, teisalt aga nendestsamadest diskursustest moodustuv ja teaduspraktikat saatev kontekst. Viimase tõttu ei saa rääkida ühe valdkonna determineerivast positsioonist teise suhtes, vaid seda tuleb alati vaadelda laiemas kontekstis: nii ilmneb Tartu-Moskva koolkond ja kultuurisemiootika ühelt poolt kultuurilisest kontekstist mõjutatuna, kuid teiselt poolt liigendab koolkond oma tegevusega ka ise seda konteksti ümber. Kui lähtuda lotmanlikust kommunikatsiooni ja tekstifunktsioonide käsitlusest, siis võib öelda, et just sel viisil oleks ka Lotman ise seda suhet näinud: koolkond kui tekst ei eksisteeri isoleerituna, vaid üksnes dünaamiliselt suhestatuna ümbritseva keskkonnaga – seejuures muutudes ise ja muutes konteksti.

Seejuures on oluline, et kultuurisemiootika perspektiivist võib tekst suhestuda kultuuri terviku ja selle koodide süsteemiga erinevatel tasanditel: üks ja see sama teade võib eri tasanditel esineda teksti, teksti osa või tekstide kogumina. Üks tekst võib funktsioneerida kui metafoor, asendades kogu kultuurilist konteksti. (lk 191)

• Andreas Ventsel, "Eripalgeline Lotman", Vikerkaar 7–8/2011, lk 187-192 (Arvustus: Juri Lotman, "Kultuuritüpoloogia", Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2010; "Jalutuskäigud Lotmaniga", koostanud Mihhail Lotman, Tallinn: TLU PRess, 2010.)