Ühiskond

Ühiskond on inimeste kooselu vorm ja sellest tulenevate sotsiaalsete suhete ja institutsioonide kogum.

  • Kui me ühiskonnana tervikuna mõtleksime sügavamalt selle üle, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme, saaksime ka paremini aru, mis toimub, ning teaksime seetõttu paremini, mida ühiskonnana teha.
  • Hea ja kurja osakaal ühiskonnas jääb tabamatuks, alati leidub mõlemat.
Elame vati sees, nii et kui midagi halba juhtub, siis me ei usu seda. Justkui ollakse veendunud, et pahad on ainult filmides, meil siin on kõik hästi. Et kui sa kedagi isiklikult tunned, siis see on juba garantii, et ta ei peksa kodus abikaasat ega ürita alaealisi võrgutada. Jabural kombel tundub hoopis usutavam see, et abikaasa ja lapsed mõtlevad oma kannatused välja.
  • Kui ühiskonnas järjest enam inimesi järjest enamatest otsustest loobuvad, siis muutub ühiskond vähem vabamaks. See annab võimaluse esile tõusta erinevat tüüpi ja tasemetel tegutsevatel jupijumalatel. Nagu elu näitab, on viimaseid ootamatult palju, kui neile võimalus anda. Häda on aga selles, et neist võrsuvad ka autokraadid, kes tunnevad mõnu sellest, et saavad teiste inimeste elusid käsutada.
  • Kui vaadelda mõningaid naistele pühendatud teoseid, siis näeme, et kõige sagedamini lähtutakse neis ühiskonna heaolust ja üleüldistest huvidest - tegelikult peab igaüks silmas selle ühiskonna huve, mida ta soovib säilitada ja kindlustada. (Sissejuhatus, lk 30)
  • Suur meesisik tõuseb massi hulgast esile ja elutingimused kannavad teda; naised asuvad ajaloo ääremail ja elutingimused on igaühele neist takistuseks, mitte aga hüppelauaks. Et maailma palet muuta, peab olema ses maailmas esmalt kindlalt ankrus; kuid ühiskonnas kindlalt juurdunud naised on ühiskonnale alistatud. Alles siis, kui naised hakkavad tundma seda maailma oma koduna, ilmuvad Rosa Luxemburg ja Marie Curie. Nad tõestavad hiilgavalt, et mitte naise alaväärtuslikkus pole talle ajaloos tähtsusetut osa määranud, vaid naise tähtsusetu ajalooline osa on tinginud nende alaväärtuslikkuse. (Ajalugu, lk 124)
  • Kodanlikus ühiskonnas on naise üks rolle esinduslikkus: tema ilu, sarm, intelligentsus ja elegants on mehe edukuse välised märgid nii nagu tema autogi. Kui mees on rikas, ehib ta naist karusnahkade ja kalliskividega. Vaesem mees kiidab oma naise moraalseid omadusi ja perenaiseoskusi. Ka kõige vaesem mees arvab end omavat mingit maist varandust, kui tal on naine, kes teda ümmardab. (Müüdid, lk 164)
  • Naine on samal ajal keha ja antikeha: ta kehastab nii Loodust kui Ühiskonda. (Müüdid, lk 169)
  • Kui tüdruk esialgu oma naisekutsumusega lepib, siis mitte seetõttu, et ta on nõuks võtnud võimust loobuda: vastupidi - ta tahab valitseda. Ta ihkab olla matroon, sest matroonide ühiskond näib privilegeeritud; kui aga suhtlus, õpingud, mängud ja lugemisvara ta ema haardest välja rebivad, taipab ta, et maailma isandad ei ole sugugi mitte naised, vaid mehed. (Kujunemine, lk 202)
  • Indiviid soovib stabiilset suguelu ja järelkasvu ning ühiskond nõuab temalt panust elu jätkumisele. Ent mitte naise poole ei pea mees oma ettepanekuga pöörduma: loa eneseteostuseks abikaasa ja isana saab ta meeste ühiskonnalt; naist, kes orja või vasallina kuulub isade ja vendade valitsetud perekonda, on alati ühed isased teistega paari pannud. Ürgühiskonnas kohtles klann, isa suguselts, naist otsekui eset: naine oli omavahel sõlmitud tehingute üks objekte. (Abielu, lk 283)
  • Neiu valikuvabadus on alati olnud piiratud ja vallalisus - välja arvatud erandjuhtudel, mil see on kultuslik - alandab naise parasiidi ja paaria seisusse; abielu on tema ainus elatis ja olemasolu ühiskondlik õigustus. (Abielu, lk 283)
  • ... kahe kaasa lihaliku läbikäimise muutmisega institutsiooniks allutatakse iha ja nauding ühiskonna huvidele, töölise ja kodanikuna universaalsusse transtsendeeruv mees võib aga enne pulmi ja ka abielu kõrvalt maitsta juhuslikkegi mõnusid. Igatahes viivad teda lunastusele teised rajad; kuna naist määratletakse peamiselt emasena, peab ta otsima ka eneseõigustust üksnes emasena. (Abielu, lk 292)
  • Humanistlik moraal nõuab, et igal inimkogemusel oleks inimlik tähendus, et see kätkeks vabadust; tõeliselt moraalne suguelu eeldab iha ja naudingu vabadust, see aga osutub võimalikuks, tunnistades teise ainulaadsust armastuses ja ihas. Kui seksuaalsuse õigustamiseks ei piisa enam indiviidist, vaid seda peab tegema Jumal või ühiskond, ei ole kahe partneri omavaheline suhe midagi muud kui loomalik. (Abielu, lk 297)
  • Muuseas tuleb tähele panna, et ühiskond, kes nii innukalt kaitseb embrüo õigusi, kaotab laste vastu huvi niipea, kui nad on sündinud; avaliku hoolekande nime kandva kurikuulsa institutsiooni ümberkorraldamise asemel kiusatakse taga aborti teinud naisi. (Ema, lk 346)
  • Mees vananeb pikkamisi, kuid naine jääb äkitselt oma naiselikkusest ilma; naine on veel noor, kui ta kaotab erootilise külgetõmbejõu ja sigimisvõime, mis ühiskonna ja tema enda silmis olid tema olemasolu õigustuseks ja õnne tagatiseks. Naisel tuleb elada täisea teine pool täiesti ilma tulevikuta. (Küpsest east vanaduseni, lk 390)
  • Kaotades ühiskonnas funktsiooni, muutub mees täielikult kasutuks; naisel on vähemalt kodune majapidamine; ta on vajalik mehele, kellest talle endale on üksnes meelehärmi. Naised on uhked oma sõltumatuse üle; lõpuks ometi hakkavad nad maailma oma silmadega vaatama; nad annavad endale aru, et neid on kogu elu petetud; arukate ja umbusklikena muutuvad nad sageli nauditavalt küüniliseks. (Küpsest east vanaduseni, lk 412)

AllikataRedigeeri

  • Ühiskond ei saa end vabastada, kui ta pole vabastanud iga üksikut inimest.
  • Mida arenenum ühiskond, mida laiemalt on levinud haridus ja varandus, seda "pirtsumaks" inimesed muutuvad, seda vähem nad taluvad oma liigikaaslaste (loe: oma vendade ja õdede) füüsilist lähedust.
  • Me ei taha ärevat ühiskonda, sest ärev ühiskond võõrandub iseendast, nii nagu ärev inimene käitub viisidel, mida ta ei pea endale iseloomulikuks.

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel