Neiu valikuvabadus on alati olnud piiratud ja vallalisus - välja arvatud erandjuhtudel, mil see on kultuslik - alandab naise parasiidi ja paaria seisusse; abielu on tema ainus elatis ja olemasolu ühiskondlik õigustus. (Abielu, lk 283)
Kui me päevil, mil armukestena kohtusime, teineteisest lahkusime ja ma üksi Detroidi südalinnas jalutasin, hakkasin mõistma, mis on armastus. See tähendab hoida üht meest oma reite, põlvede, käte vahel, ühtainsat kogu sellest meestehulgast, sellest tohuvabohust, sellest lärmakast massist. Nii me valimegi kellegi ja keegi valib meid. Möönan, et kui ta ei oleks mind nii väga armastanud, ei oleks ma teda armastama hakanud. See läheb mööda. Kuid naisel pole valikut; kui mees teda armastab ja on küllalt tugev, peab ka naine teda armastama. (lk 42)