Asta Põldmäe

Eesti kirjanik

Asta Põldmäe (sündinud 5. aprillil 1944 Puurmanis) on eesti kirjanik.

ArtiklidRedigeeri

  • Kujutatud nõtkelt, värskelt, mõistvusega oli see episood, episoodnovell, lõppkonkurentsis üks kahest preemiakandidaadist viimaste minutite, viimaste sekunditeni, kuni olukorda tõi muutuse fataalne telefonikõne eemal viibivalt haigeks jäänud žüriikaaslaselt ning kiik kaldus vastasasendisse. Kuid selleks moodustataksegi žüriid paarituarvulisena, ja kui kusagil, siis just sellistes olukordades saab selgeks, kui võimas trump on alati varrukas juhusel...
  • Meesautorid, nagu jõulisemale poolele kohanegi, vaatavad maskide, eneselohutuse ja enesepettuseta vastu vanadusele – seda ka siis, kui ise kaugeltki veel vana ei olda, ent teatav empaatiline kujutlusvõimeliiasus on elujõulise kirjandusega alati kaasas käinud.

"Linnadealune muld"Redigeeri

Tsitaadid väljaandest: Asta Põldmäe, "Linnadealune muld", 1989.

"Demiurg"Redigeeri

  • Nagu kartsidki, on ta rumalasti suur saanud. Ta hakkab võtma palju ruumi, õieti kogu ruumi nii sinu ümber kui sinu sees. Suur on ka ta suu, kust ei lahku alistuv-pilklik naeratus. Selle suuga, mille sa tegid, kuid millest sa mitte midagi ei tea, õpib ta sööma ja sosistama, suudlema, hammustama, nutma, õrnutsema ja ähvardama. Oma käikudele mitte seletust andma. Selle pigistab ta kinni ja vaikib. Vaikib mitu päeva jäljest, kurt kõikidele su palvetele. Nagu alles ilma sündimata. (lk 7)
  • Siis võtad esikust oma kulunud mantli ja kõrviku ja astud pika sammuga mööda külmunud teed välja linna piiri poole. Roostetanud plekksildi juures, kus linna nimi on jämeda punase joonega maha tõmmatud, nagu oleks ta saatus otsustatud, peatud. On juba pimedaks läinud. On tõusnud tuul, jõeorg on täidetud pimeduse sinise tuisklumega, ning sa pöördud vaatama linna selja taga, kus nagu õun korvis puhkab üks maja, milles nagu seeme õunas leidub see, kelle lõid, et süvendada oma üksindust. (lk 7)
  • Pahinal pageb klaasi tagant mütsak varblasi, kes on seal kogu aeg pealt vaadanud. Jultunult, häbitult, põnevusega. Tuule külvatud salakuulajad, terved piilurite salgad! Vurtsti! õhku ja tulevad uued. Vurtsti! õhku ja uued. Lärmakalt paiskavad nad üle valge talvetaeva oma delikaatse teate. (lk 8)

"Odavad kaubad"Redigeeri

  • Minu postkastis oli eile leidunud pisikene ümbrik, kuldse voodriga, aga lahtine, ilma kleepekohatagi. Peal vaid minu nimi jumala tuulise totaka käekirjaga ning ei mingit saatja aadressi. Kui ma sisse vaatasin, tõusis trepikojas õige kauge, pisut ebakindel, kuid täiesti puhtahäälne koraal. Ning ei mingit kirja!
Keegi oli selle ära varastanud, ja mis siin mõeldagi: eks igaüks igatse jumala vastuvõtule. Meil on postkastid lahtised. Lahtine juurdepääs. Jumal, tema võtab aga üksi neid, keda ta kutsunud on. Sellepärast ei ole varga peale tarvis kunagi mõelda. Ja sellepärast ei saa ka kunagi eksi arvata: sellistes ümbrikutes, olgu nad tühjad või täis, saabub ainult jumala kutse. (lk 9)
  • Jumal ei olnud haavunud, kui me alles tüki aja pärast leidsime ta kolmandana ja mõistsime, et see hääl, mis meile juba kaua, õieti algusest peale sõnu ette oli öelnud, oli tema hääl. Et need sõnad, millega juba kaua, õieti algusest peale olime kõnetanud teineteist, olid olnud tema sõnad. Siiamaani ma olin ainult jõudnud imestada, kuidas läbi sinu kõneles otsekui armastus ise, keeleks saanud armastus, mille jaoks enam üldse ei olnud öeldamatuid asju. Tema keel oli olnud meie öödes kolmandaks. (lk 10)
  • Suur õun õhetas jumala peopesal. Loovutaja rahu oli looja pilgus.
Me seisime ja seletasime. Seletasime, et meil ei ole vaba kätt. Ei ole üht kahe peale. Jumal katsugu aru saada. Et siin, näe on kapsad ja siin kartulid, et siin tuleb hoida tibupoegi ja veel peab üks käsi jääma portfelli jaoks. Ei, ei ole kätt.
"Nojah, vabandage siis," lausus jumal südamlikult ja pani õuna korvi tagasi. "Ingel juhatab teid välja." (lk 11)

"Nimeta"Redigeeri

  • Võõraste seas, tänaval või raudteejaamas, kui rahvavool nad lahku viis, tuli neil hüüda teineteist. Nimega. Ja see tegi neile nalja: vallandada mingi tähenduseta sõna, tegelikult ju tähenduseta tõesti — ja keegi pöördub su poole. Keegi, kes on selle vihmase õhtu mahe kaduv valgus, kes on kõik need hääled su ümber, on märjad lehed su näo ees, on hingamine, on maailm. Maailm pöördub, kummardub õhetavana su kohale selle ainsa tähenduseta sõna peale, kui sa ometi nii kaua, asjata pikkade mitmekeelsete palvetega oled püüdnud saavutada viivukestki ta tähelepanu ja sellest on ikka ära öeldud. Veel vähem, seda pole märgatudki. Ja nüüd äkki kummardub maailm su kohale, lahkelt, veetlevalt, tähelepanelikult. Üksi mõttetu märgusõna peale! Aga kas tõesti üksi selle? Nad andsid teineteisele lugematuid nimesid. Nad mängisid nii. Lõpmatult võis nimesid juurde teha, kõik nad olid õiged ühtmoodi, kõik nad olid tarbetud ühtmoodi. Ikka kummardus maailm nende kohale. Ja nad mõistsid, et see ei loe, märgusõna ei loe. Loeb hääl, mis jõuab selleni, kes kõigi maailma häälte seast on valmis vastu võtma ainult selle ühe hääle, loeb pilk, mis kõikidest tummadest selgadest, kaeltest, kübaratest läbi lõigates klammerdub teise, saadetud kohtama üksi seda, loeb märga ruudulisse palitusse maetud keha kiirgus, kõikjale jõudev nagu valgus. (lk 12)
  • Ma ei teagi, kas sa oled suur või võtad lihtsalt niisama palju ruumi. Kui sa liigutad, on terve tuba su ümber ainult su liigutus. Sa muudad õhu enda ümber õrnemaks, puhastad olematusest välja lõhnu, helke, värve, mida polnud varem. Asjad lähevad sametisteks, järeleandlikeks mu käe all: sa astusid lähemale. Oled kaugel alles, käega ei ulatu sinuni, aga su soojus juba jõudis siia, mu teine põsk kohtas teda. Ma võin olla sinuga kohvikus, bussis, auditooriumis, sa täidad ikka ruumi endaga, sa sead selles võõras läbikäidavuses silmapilgu jooksul kõik enese järgi. Lood enda ümber helguse ja armastuse õhustiku. (lk 14)
  • Ainus, mida nad kumbki ei igatsenud, oli selgus. Nad tundsid end käivat teed, kus ei tohita teada, kui kaugel ollakse täna. Sest märkinud alguse, oled juba, tahad või ei taha, tunnistanud ka lõppu. Sõna püüdsid nad üksmeelselt edasi lükata. Eelistasid vaikida, end vaikusel piinata ja ikkagi vaikusel end ka reeta lasta: just vaikus hüüdis neile teineteise häälega kõiki kardetud sõnu. Kuid nad mängisid edasi, vaikisid edasi, lastes oma teadet nende hirmsate, plahvatusjõuliste pauside ajal aina selgemaks ja võimukamaks vormuda. Ja ikka lükkasid edasi sõna. Päästvat, leevendavat, hukutavat, kohustavat sõna. (lk 15-16)

"Kuumalaine"Redigeeri

  • Kaks aastat enne oma surma hakkas ema rääkima, et tal ei ole enam pisaraid; mitte et ta oleks neid elus kulutanud palju enam kui teised — kuigi, jah, seda oli ta teinud ka! —, aga need lihtsalt lõppesid tal. Või ongi väärtuslikem kõigest, mis meile elamiseks kaasa on antud, meie kannatused ja meie pisarad? Ning nüüd oli ühes suures raamatupidamises midagi segi aetud, ja olgu küll, et talle endiselt jagus kannatusi, oh, endisest enamgi, näis üks norm ometi lõpuni olevat kulutatud. Igal juhul, see hirmutas teda. (lk 17)
  • Talvel kavatses ta elada sinililledeni, sealt edasi mustikateni. Mustikatega oli tal veel mingi oma, eriarvestus; ajal, kui käsi enam täit veeklaasi kinni ei pidanud, vaid poolt, tuli minul käia kauplusest kauplusesse, et muretseda mustikasinist siidi, et valmistada mustikasinine kleit. Ma ei tea, mis oli see paik, kuhu ta sellega minemas oli. Ma tean: see oli mingi surmast väga erinev paik. (lk 17)
  • Kas neid kusagil kuuldi või ei, ma ei tea — silmitul ööl võiksid vähemalt olla kõrvad! — , aga ühte ma märkasin kindlasti, märkasime kõik, et silmavesi, tema ei ole nagu teine vesi, see, millel on ringkäik looduses. Et tema ei haihtu auruks ega tardu jääks, asub ainult ümber ühest paigast teise. Asub sellena, mis ta oli niikuinii, inimesest teise. Ja on tähelepandav tema sihipärasus siis, kui neil inimestel omavahel midagi väga tegemist on, kui nad üksühest sündinud või ka üksüheta surejad inimesed juhtuvad olema. Me olime mõlemat. (lk 19)
  • Ema suri. Ta haud jäi selja taha lahti. Et võis olla nii suur haud, kui puusärk ise oli ometi nii väike! Läbi kõige oma aja, läbi öödegi tunnen imevat sügavust, ning nagu kitsal purdel seisja, võitlen sunniga teha see samm sinnapoole. Kandnud aastaid silme ees ta nägu, ei tulnud mul pähegi otsida teda oma selja tagant. Ometi oli ta kogu selle aja olnud just seal. Ning viinud lahkudes kuidagi väga enesestmõistetavalt kaasa ka maa, millel oli seisnud. Oli ehk toetanudki seda oma taldadega? Ning nüüd, kus puudus pide, ei teadnud segadusse aetud maa, kuidas edasi olla. (lk 20)
  • Kevad tuli, mahe ja mõttetu. Vabastatud küll ise, ei vabastanud maa mitte kedagi. Me siiski ootasime. Õed saavutasid ta aeg-ajalt oma unedes ja jutustasid sellest, eriti noorem, kellele ema oli jätnud oma silmad. Nad jutustasid, pilgus rahutus, mitte nii väga kurbus, rahutu läik nagu nendel, kes ehk mitte küll veel ise kutset saanud, siiski juba on näinud postiljoni selga. (lk 21)
  • Neil päevil oli linnas erakordne kuumalaine. Saal hingas, konditsioneeritud õhku ja praegu lõõtsus vabanenud polstrite kohal tormieelsega võrreldav tõmbetuul. Olin uimane palavusest, kuulamispingest, kiiresti vahelduvaist nägudest, parfüümist, õitsvate puude lõhnast, stiilide ja rasside paljusest. Kuumust ma küll peaaegu ei märganud, mu seisund ise oli midagi pakitsevat, üleköetut, palavikuga sarnanevat. Kuumalaine ei seganud, pigem vastupidi, jättis piltidesse oma usutamatud värvid: taeva liikumatu, kollakastsinkja tihkuse, puude rasked, metalsed lehed, tolmu, mida küll ei olnud, aga kuumusega ühtekuuluvana tundus kõikjal, kirikute kulla ning pühakute lapselikud, hardad ja tõsised näod. (lk 22)

"Käik aadressiga"Redigeeri

  • Kõnnin mööda tuba. Taeva all, suures kõrguses, hargneb rivi tillukesi reaktiive. Lennuk ei ole hirmus, kui kujutleda lenduri harilikke halle eestlasesilmi. Mõnikord nad lendavadki siin linna kohal nii madalalt, et seda võib peaaegu näha. Ainult õhulahingus ei tahtvat mehed näha teise piloodi nägu. Sa võid tänase käigu võita, kuid see üksnes tooks lähemale päeva, mil sa astud minu asemele. Võitnuna oled sa valinud minu saatuse. Kõik algab otsast, ainult sina oled siis mina. Tulid sa tõesti seda tahtma. (lk 39)

"Inglite mäss"Redigeeri

  • Et rongid iialgi ei pääsenud vaatepilti täielikult, siis jättis Paul Tarvelit vähemalt töö ajal puudutamata see viljatu kaugustekurbus, mis inimest, kes jälgib ükskõik millist temata kaugusse kaduvat sõiduriista, põgusalt, aga ikkagi riivab. Sest rongid ei kadunudki kaugusse, kadusid vaid siiasamma kindlustushoone nurga taha, et oodata seal oma aeg täis ja ilmuda määratud silmapilgul uuesti. Ses mõttes täpselt niisama paiksed ja väikekodanlikud nagu dresiinid või elektrikärud, millel raudteenostalgiaga midagi tegemist ei ole ja mida tõeliselt ihaleda võivad ainult lapsed. (lk 43)
  • Nagu juba öeldud, oleks ta vabalt võinud leppinute leeri astuda, langetades valge pea, tarduda ootama valget lund, kui vastuhakk kõige ootamatumais paigus poleks end liigutanud üha ja üha. Ning kui vaevaliselt, aastate pikka oli saabunud seegi rabe rahu! Selle märgid algusaegadel - miks ei tahtnud see minna meelest? — olid olnud harvad, kuigi oma harjumatuses muidugi märksa hirmutavamad. Formaalselt, ja just eriti selja tagant rauk, oli ta imestusega hakanud tähele panema, et eks ta ole seda niisama hästi ju tegelikultki. Kogu ta elu paistis end salamisi nihutavat, hakates kulgema esialgu veel külgvaates, aga see tähendas, et varsti juba seljatagantvaates ka talle enesele. (lk 46)
  • Kõik need aastad, tänavusega kokku juba kakskümmend kaks, oli ta töötanud turismikirjanduse toimetuses, saatnud klišeerimistöökotta algul mustvalgeid, hiljem juba värvifotosid paikadest, kuhu valmiv raamat või buklet pidi kutsuma inimesi, kes olid nende paikade olemasolu oma igapäevarähklustes kas unustanud või teatava eestlasliku ennastkeelava melanhoolia ajel oma eluvahelduste galeriist enneaegu välja arvanud. Need kilest libedad, peost põgeneda tahtvad raamatukesed pidi julgustama mehi ja noorendama naisi, kiirendama laste kasvu ja üle sõlmima lõtvuvaid abielusidemeid, tiivustama inimesi end kokku võtma, säästma raha, õppima keeli ja kombeid, parandama hambaid ja ülikondi — tervendama riiki ja rahvast tervikuna. (lk 48)
  • Milleks veel ränd, kui avarust, vaba ruumi on nii palju su enese sees! Nii palju, et enam ei adu silmapiire, rohkem tead, et nad kuskil on, lihtsalt valvavad, valmis nagu sind siduma toodud köied. Mis sellest, et oled nüüd nii vaba, vaba ootajast ja ootamisest, vaba viletsuse võidukäigu pealtvaatamisest, viletsuse valgekesest, lapsestuvast, üha ju lapsestuvast näost...
Ja kui ta sellest kõigest kord ärkas — tal polnud peaaegu üldse mingeid sugulasi peale õe — hakkas ta aru saama, et reisida ei olnud õieti enam võimalikki, enam mitte. Et enam ei tunne ta ära koduavarust teiste avaruste seast, ei ole enam väravat, ei käiku nende kahe piiril. Ning et enne, kui inimene asub sõitma tuhandete kilomeetrite taha, tuleb tal ikkagi kõigepealt nihutuda omaenese sisimas. (lk 49)
  • Pidamata oluliseks raamaturidade ilu — oma värviliste selgade sooja lõkendusega kaunistasid nad rangevõitu toakest niikuinii —, oli Tarvel riiulid täitnud otstarbekuse põhimõttel, ühe ja sama autori mitmekeelsed tõlked koondatud, sarjad hajutatud, paljud teosed varustatud põhjalike kribukirjaliste remarkidega, mille tarvis ta lõikas pikki kitsaid sedeleid rohelisest kangest jõupaberist. Riiulil polnud peaaegu ühtki läbilugemata teost. Tema senine elu — peaaegu üleni vaimuelu — oli säilitanud läbi kõigi aja-, ea- ja olumuutuste oma püsiva põhikoloriidi: südasuvelgi ei lahkunud väikesest toast vanade raamatukogude leige kollakashall lõhn. (lk 51)
  • Kuid pruukis mõnel tuttavaist olla pidulik sündmus või tähtpäev perekonnas, kui Paul Tarvel riiulilt raamatu võttis, kaalutledes, valides ja mõeldes pikalt. Talle oli tähtis, et kingiks viidav mingil juhul poleks selline, millest tal enesel kahju ei oleks. Välises üha korduv, oli see annetus tehtud seda puhtama südametunnistusega ja nõnda seda alati ka mõisteti. Raamatu said eranditult kõik, sündinud lapsed kaasa arvatud. (lk 52)
  • Mille vastu oli tema nõnda väga eksinud, et nüüd jäi vaid imestada endise andja täna nii validaks vaikinud vaadet?
Ning tunnistada, et tammetõrukorjajatest ja tivolisõitjatest oli selle vahe sees saanud üks täiesti teine, heledama vere ja õrnema ihuga rahvas, omaenese keele, kogu ja kommetega. Suveräänne hõim. Mis ajast olid hakanud nende põsed, mütsid ja tillukesed tömbid saapad sulama ta silmis lihtsalt mingiks rammestavaks kirjususeks, justnagu suvine luhaõiemets, mis on õige oma paljuses ja ühekaupa eimiski? Ta teadis, mida see tähendab, ta teadis: nii nähakse kaugusest. Meeltele eraldi käske jagades, püüdlikult oma erke teritades katsus ta siiski veel hägunemast hoida seda ilma. Suletud silmi õhtusel pargipingil kuulatas ta pisikeste kingade peaaegu kaalutut krabinat teekruusal, tabas imiku hingamise, väikeste tüdrukute pääsulindudena teravad sööstud suvise üürimaja kõlavais koridorides. Sild ju veel oli, kuid kas juba mitte liiga õhev, kandvuseta? Ta märkas küll, et laste nimed erinesid pisut suurte omadest ja mõne aja kuludes uute väikeste omadest, et muutus pikkus ja hääldusviis, rõhud liikusid eest taha ja tagant ette ning lisandus pehmemaid kõlasid täiskasvanutega ühiseisse nimekujudesse. Kuid — siin andis ta enesele asjast selgesti aru — ta märkas seda küll pigem tänu amfibrahhidele. Tema, kõigi inimeste elusse kuulumise mõõt ja määr... kas ei pidanud need siiski kirjas seisma ühes teises raamatus? Ahastusega tundis ta, kuidas selle teise lehed olid valged, üsna valged. Valged nagu ta enese pea. (lk 54)
  • Elamisliftis, mis just läbinud kolmekümnenda korruse, peatumatult libises ajasügavikku, katsuti uinuda, katsuti koguni nagu võimalik ära olla, ema jah, tema samuti, enne kui halvatus ta voodivangiks tegi, katsuti või õhuks muutuda, et mitte end ise iga päev raskete rasvaste tähtedega kirjutada teise elulukku. See püüdlus aga, nii sõnastamatu ja salatud, nagu ta oligi, temal oli eriline võim — tema oli läbi seinte näha. Näha, ei ainult aimata. Läbi linna ja maa. Ja tulijad jäid tulemata. (lk 56)
  • "Naised ei hüppa kunagi," oli mõelnud Tarvel, silmad õe silmades, mis kahe valge plahvatusena hõõgusid teine-teisel pool õhukest maksalaigulist nina. "Mitte kunagi siis, kui veel vähegi mõtet hüpata on. Teine asi, kui otsekohe surma, surma lootusesse vähemalt. Seda tõesti. Seda nad eluaeg ootavadki, silmad tulised, vagased ja valvel. Üks, kaks, kümme korda, kuidas kellelegi antud on. Unustab eelmise korra ära ja hüppab jälle." Nõnda oli ihanud ja lootnud ema, kui sündis Pauli noorem vend, oli ihanud tugevasti, häbenemata lootuses kuuks ajaks asemele jäänud. Kuu aega oli surm majas alal olnud, kuni lõpuks, küll huvitu võtma ema, siiski nii palju kodunenud, et võttis lahkudes kaasa vastsündinu. Niisama. Mänguasjaks. Tasa oli kustunud laps. Palju, palju tasemini, kui ta tuli. (lk 58)

"Emajõe passioon"Redigeeri

  • Põhja-Eestist sain kirja sees küsimuse: kas püsivad nüüd Tartuski niisugused ilma laeta päevad? Midagi, mis ei ole mai, midagi, mis tuletab meelde surnuaiapühi, ja stalinlikke helgeid lasteraamatuid. Püsisid. Niisugused päevad. Niisugused koidikud... Kellelegi, kel nendega ometi vähematki peale hakata pole! Kokkupigistatud silmi läkitasin pikki palveid tuima laotusse, oma mõistmatut valgust, oma mahedat surmakülvi võimukal vool allapaiskavasse. Võida mitte ärgata enam! Sellesse mitte! Kunagi! Kuid koitis, ja nad olid siin: jaanikuu kuldsed pilved. (lk 68)
  • Milline õnn on armastada ja olla armastatud, ja kui õudne on tunda, et hakkad sellest kõrgest tornist alla kukkuma. Laenatud sõnad? Sõnad võivad olla, aga pisarad on õiged. (lk 73)
  • Nad laulsid suurest jõest. Sellestsamast, millest mina viiendas klassis, jalad tsementpõrandal sinised ja lõunaleib mõttes. Laul voolas — ise suur jõgi! — poolmagavailt huultelt kui vabastus. Olin juba ammu õppinud nutma inimhulkades, bussis, rongis, lillekimbu ja raamatuääre varjus: pea kuklas, lõualuud liikumatud, pisaraid tagasi sissepoole sundides. See oli mul käes ja siin läks seda vaja. Et on nii hea murduda suure jõe ääres! Muusika läheduses, kus ei leidu küsijaid. Kui võis naerda kellelegi, naeratada, küllap võis siis ehk nuttagi? (lk 74)

"Teele! Teele!"Redigeeri

  • Inimese silm, kui ta ei kuulu just surmaminejale, valusvaevlejale või armastajale, kui ta elab enam-vähem oma harjunud elu, ütleb alati mõne mõtte veel. Ütleb seda, mis tal kavas oli öelda, aga siis ikka mõne mõtte veel. Silm on hinge keelekandja, usaldada teda ei saa. Kogemata võib ta sosistada möödatõttajale, kuivaga on see juhus, kes parajasti seisab seina ääres, kes kellele ulatab või ei ulata mündi. Silm võib sosistada ettevaatamatult mõnd nime, olla nagu keegi kodust, keegi armsaist eluskohatuist, ja möödatõttaja küll ei taha seda. Loodus, kas siis tema väsida ei tohigi, kas siis tema ei kirjuta maha iseenese pealt? Kerjus teab seda ja arvestab. Ei ole luba olla viletsuses vilumatu. (lk 112)

"Gregeriiad"Redigeeri

  • Kui sul liftis käestkukkunud raamat õhku seisma jääb, siis võib see olla su viimane raamat. (lk 118)
  • Tal oli nii külm, et ta tõmbas naha üle kõrvade. (lk 118)
  • Labasus on absoluutne nagu hauaplaat: läbi selle ei ulatu elavate hääled enam iial kadununi. (lk 118)
  • Lootes, et ümbrik meie armastuskirja varjab, loodame temast seda, millega me ise toime ei tulnud. (lk 119)

u

  • Tore kasukas ei ole midagi sellist, mida meil ei tohiks olla — ta vaid markeerib meie kuulumist loomariiki. (lk 119)
  • Suvi võtab lastehoidmise vabatahtlikult enda peale, jagades selle ära maa ja taeva vahel. (lk 119)
  • Dessert oli nii õhuline, et võis kahelda selle olemasolus. (lk 119)
  • Kõhklema lüües, kas ta omatekitatud kaoses ka korda suudab pidada, lõi Looja pruunisilmalised. (lk 119)
  • Talv oli nii unine, et unustas oma jaamas väljuda ja magas maha terve kevade. (lk 120)
  • Kui kirjutusmasin korraga mitu tähevahet edasi hüppab, tõestab ta lihtsalt oma jõudsamat mõttelendu. (lk 120)
  • Toominga valge patt tuleb avalikuks pigimusta ja mõrkjana veel enne, kui suvi ladvast endale reisikepi on jõudnud meisterdada. (lk 120)
  • Inimene, kes märkab, et ta süda on lahkunud oma kohalt ja asunud ümber pähe, tunneb hirmu siiski mitte niivõrd südame kui pea pärast. (lk 121)
  • Mägi on kikivarvule tõusnud maa. (lk 121)
  • Töö kallale asudes tuleb meil ikka meelde, et oleme iseendid hooletusse jätnud. (lk 121)
  • Kui armastus hakkab kulgema kolmandas grammatilises isikus, on see märk tema kolmandasse vaatusesse jõudmisest. (lk 122)
  • Idud lepivad mulla all kokku, mis kellestki tuleb. (lk 122)
  • Lapsed ammendaksid meid ka siis, kui nad piirduksid vaid väikeolemisega. Aga peale selle on neil veel ka iseloom. (lk 122)

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel