Varblane

värvuliste perekond

Varblane (Passer) on lindude perekond varblaslaste (Passeridae) sugukonnast.

Cornelis de Heem, "Vaikelu paarituvate varblastega" (1657)
Martinus Røerbye, "Vaikelu varblaste, priimulapoti ja kassiga" (1823)
Bruno Liljefors, "Varblased kirsipuus" (1885)
Gunnar Åberg, "Linnukesed oksal" (1891)
Edward John Poynter, "Lesbia ja tema varblane" (1907)

Piibel muuda

  • Eks müüda viis varblast kahe veeringu eest? Ja ükski neist ei ole unustatud Jumala ees.
7 Isegi teie juuksekarvad on kõik ära loetud. Ärge kartke, te olete enam väärt kui hulk varblasi!


Proosa muuda

  • Inimene ei õpi mitte kunagi mööda katuseid kõndima ega keksima. Varblane oskab seda. Varblane oskab kohe kõike.
    • Vítězslav Nezval, "Asjad, lilled, loomad ja inimesed lastele", tlk Leo Metsar, 1983, lk 78



  • Pahinal pageb klaasi tagant mütsak varblasi, kes on seal kogu aeg pealt vaadanud. Jultunult, häbitult, põnevusega. Tuule külvatud salakuulajad, terved piilurite salgad! Vurtsti! õhku ja tulevad uued. Vurtsti! õhku ja uued. Lärmakalt paiskavad nad üle valge talvetaeva oma delikaatse teate.

Luule muuda

Oh mind, eblast eluvarblast,
sirgukest sasissulelist!
Keksind maha ma kevade,
sirtsund maha ma sügise,
tantsind talvegi tõsise.
...
Ikka näppan eluherneid,
korjan, kerjan kesvakesi
kas või kadula kojastki.

  • Muia Veetamm, "*Oh mind, eblast eluvarblast", rmt: "Tunamull'ne", 1992 (lk 4)


Meie seltskonnas kõik alati
karjuvad üksteisest üle,
kargavad pükstest välja, nokivad, lähevad turri.
Me oleme inimkehadesse vangistatud varblased,
meie armastus on äkiline ja häälekas,
täiest kõrist laulame ja nutame,
hällitame lapsi kohevaks klopitud pesades.
Ei ole juhus, et inimene on kõigesööja,
sest seda on ka varblane.
Inimene nopib tarkust tähistaevast.
Lind nokib teri.

  • Liepa Rūce, "* Meie seltskonnas kõik alati...", tlk Contra, rmt: antoloogia "Introvertide ball", 2022, lk 200

Vanasõnad muuda

  • Kus varblasi on, sinna lendab varblasi veel juurde.
  • Parem varblane peos kui kümme katusel.
  • Parem üks varblane pihus kui kümme tuvi katusel.
  • Varblased pühivad nokka selle oksa vastu, kus seisavad.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Kirjandus muuda

 
Vikipeedias leidub artikkel