Oks

Oks on taimede (eriti puittaimede) külgpungast arenenud, harilikult puitunud varreharu. Tüve ülaosa koos okstega moodustab võra.

Hanne Hellesen, "Vaikelu kuslapuuväätide ja viirpuuokstega" (1842)

Rudolf Ribarz (1848-1904), "Küdooniaoks", s.d.

Augusta Dohlmann (1847–1914), "Õitsvad õunapuuoksad", s.d.

William Bruce Ellis Ranken (1881-1941), "Täidisõielise jaapani kirsipuu oksad vaasis", s.d.

Emmy Thornam (1852–1935), "Pöögioksad ja meelespead" (s.d.)

Tiit Pääsuke, "Maastik oksaga" (1982)

Piibel

• Siis sattus Absalom Taaveti sulaste ette. Absalom ratsutas muula seljas, ja kui muul jõudis suure oksliku tamme alla, siis jäi Absalom peadpidi tamme külge, jäädes rippuma taeva ja maa vahele, kuna muul läks tema alt edasi.
  • Teine Saamueli raamat, 18:9

"Mina olen tõeline viinapuu ja mu Isa on aednik.
2 Iga oksa minu küljes, mis ei kanna vilja, lõikab ta ära, ja igaühte, mis kannab vilja, ta puhastab, et see kannaks rohkem vilja.
3 Teie olete juba puhtad sõna tõttu, mida ma teile olen rääkinud.
4 Jääge minusse, ja mina jään teisse. Nii nagu oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge.
5 Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha.

• Johannese evangeelium, 15:1-5

Rahvalaul

Siis wõtin tamme süleje,
Wiisin oma õue alla,
Tamm siis jõudis, tamm siis kaswas,
Tamm siis kaswas taewani,
Tahtis taewasta jagada,
Oksad pilwed pillutada —.

• Rahvalaul, üles kirjutanud Arnold Friedrich Johann Knüpffer, ilmunud Karl August Hermanni teoses "Eesti kirjanduse ajalugu", 1898

Proosa

• Tüvest kasvavad oksad, okstest raad; nii kasvavad produktiivse teema puhul peatükid.
  • Herman Melville, "Moby Dick", tlk Juhan Lohk ja Ülo Poots, 1974, lk 323

• Juss vaatas natukene aega magavat lehma ja kuulis selgesti, kuidas see mäletses, sulges siis ukse, ronis lauda otsast üle aia, kus ta oma kätt kriimustas, ilma et ta seda oleks märganud, läks lähedale kuuse alla, millel üks oks oli nii madalas, et ta ulatus seda kikivarbaile tõustes puudutama. Siin võttis ta pükstelt nööritüki, millel alles silmus otsas oli. "Eks olnd hea, et ta jätsin," mõtles Juss silmuse kohta, "nüüd on valmis, põle tarvis teha." Nõnda mõeldes sidus ta nööri otsa kuuseoksa, pistis pea silmusesse ja tõmbas jalad kõverasse. Sealt Madis ta koidikul leidiski, kui ta tahtis kuusikusse minna jumala asjade üle järele mõtlema.
  • A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" I, 19. peatükk

• Puul on tunne, et okste külge klammerdunud linnud on ta sõrmused.
  • Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, LR 2/1974, lk 49

• Ära sae oksa, millel istud. Või ainult siis, kui sind tahetakse selle otsa puua.
  • Stanisław Jerzy Lec, "Sugemata mõtted", tlk Aleksander Kurtna ja Arvo Valton, LR 48/1977, lk 9

• Hohenschwangau lossi juurde viiva tee ääres kasvas sel ajal põline tamm, mille kaharad oksad mehe pea kõrguselt kaugele üle tee ulatusid. Kui Konradin sinna lähedale jõudis, ehmus ta hobune ühest langevast kivist ja muutus nii tuliseks, et kui hertsog poleks õigel ajal ennast vastu hobuse kaela surunud, oleks ta käsi võinud käia niisama halvasti kui omal ajal Absalonil, kuningas Taaveti vallatul pojal. Nüüd jäi ainult ta lehviva mantli hõlm tamme oksa külge kinni, mis äparduse tagajärjel Konradin pidi pidi astuma oma ema ette katkise mantliga.
  • Karl Ristikivi, "Põlev lipp", IV peatükk "Mantel"

Luule

Puud heitnud okste üle punge litrid
Ja rongikäiku alganud alleel,
Neil kaasas kevadtuule viled, tsitrid.
Varblasist võsad kihisemas eel:

Nad okstel rippumas kui õunad hallid,
Ja mõned keradena veermas kruusa teel,
Ning hüplevad kui vedrutavad pallid.
Sääl katused end põõsa korvist tõstvad

Kui õied punased, kui läikivad korallid.

• Marie Under, "Varakevad" 4 kogus "Sinine puri", lk 69

/---/
Nüüd ma eriti selgesti tajun
tarka looduse häält enda sees.
Kuidas tahaksin olla nüüd paju,
kelle oksad on kummargil vees,

või siis kuu, kuhjast heinu kes rabab,
ära süüa neid jõudmata.
Ah, kui saaksin veel armastada
vastuarmastust nõudmata!

• Sergei Jessenin, "*** Tiigipinnale kuldlehti liibub", tlk Artur Alliksaar, rmt: Sergei Jessenin, "Luuletused" (1970), lk 94

Täna ei ole tuult,
ladvad on jäätunud taevasse,
oksad käändunud silmist mööda.
Väikesel lõkkel sulatan oma
pilku lahti samblast.

• Eha Lättemäe, "Täna ei ole tuult" kogust "Oma sammude varjust" (1968), lk 34

Vanasõnad

• Veel ei ole oksa, lainel latva.
• Varblased pühivad nokka selle oksa vastu, kus seisavad.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929